jaanuar 2013
Ka uuel aastal ei meeldi mulle vanad inimesed. Lohisevad sammud rulaatori taga, kohatu kannatamatus, igavene kaeblemine, tee ja küpsised, ohked ja oiged.
Ma ise olen 83 ja veerand aastat vana.
Kolmapäev, 2. jaanuar
Laud oli tuhksuhkrut korralikult täis aetud. Et seda lapiga paremini kätte saada, tõstis proua Smit vaagna õunataskutega korraks toolile.
Proua Voorthuizen purjetas sisse ja istutas oma võimsa ahtri otse vaagnale, ilma et oleks ise tähelegi pannud. Alles siis, kui proua Smit vaagnat otsima hakkas, et see jälle lauale tagasi panna, tuli keegi selle peale, et proua Voorthuizeni istumise alla kiigata. Kui too siis püsti tõusis, olid kolm õunataskut tema lillelise kleidi külge kleepunud.
„Päris huvitav täiendus mustrile,” ütles Evert. Ma pidin naerust peaaegu lämbuma.
Nii tore algus uuele aastale oleks pidanud kõigis rõõmsat elevust esile kutsuma, aga ei, selle asemel viriseti kolmveerand tundi, kes ikka süüdi on. Minu poole lendas mitmest küljest vihaseid pilke, sest olin asja nähtavalt naljakaks pidanud. Ja mina – mina pomisesin vabandust paluda.
Selle asemel et veel kõvemini naerma hakata, pomisesin mina vabandust paluda.
Mina, Hendrikus Gerardus Groen, olen nimelt alati ontlik, tähelepanelik, sõbralik, viisakas ja abivalmis. Mitte et ma seda kõike tegelikult oleksin, aga ma ei julge teisiti. Harva ütlen seda, mida öelda tahaksin. Alati valin kindla peale mineku. Minu leivanumber on hoida hundid söönud ja lambad terved. Vanemad nägid ilmselt tulevikku ette, kui mulle Hendrik nimeks panid: tublim ei saagi enam olla. „Kas teie siis ei tea Hendrikut, kes alati nii viisakalt mütsi kergitab, kui vastu tuleb?” Mina see olen.
Ma ajan nii veel iseendale masenduse peale, mõtlesin. Seejärel võtsin vastu otsuse midagi tõelisest Hendrik Groenist paista lasta: terve aasta kannan päevikusse tsenseerimata ülestähendusi ühest Põhja-Amsterdami vanadekodust.
Kui ma enne aasta lõppu peaksin ära surema, poleks muidugi midagi teha. Sel juhul palun sõber Evert Duikeril mu matustel väikese põimiku päevikutekstidest ette kanda. Kui ma siis seal De Einderi krematooriumi väikses saalis kirstu väljapandult leban, pestud ja kammitud, lõhub ebamugava vaikuse Everti kärisev hääl, kes jahmunud publikule mõned paremad palad ette loeb.
Üks asi teeb mulle muret: mis siis, kui Evert enne mind ära sureb?
See temast küll kena poleks, eriti kuna minul on rohkem haigusi ja vaevusi kui tal. Parima sõbra peale peab ikka loota saama. Ma võtan selle temaga jutuks.
Neljapäev, 3. jaanuar
Evert oli igati entusiastlik, aga ei tahtnud päriselt garantiid anda, et ta minust kauem elab. Tal oli ka paar kahtlust. Esimene oli see, et arvatavasti peab ta pärast mu päevikukatkete ettekandmist ära kolima. Teine probleem oli tema proteeside seisukord. See viimane oli seotud Vermetereni hooletu piljardilöögiga. Pärast seda, kui ta paremat silma kae katab, tuleb teda sihtimisel aidata. Evert, alati abivalmis, oli tema selja taga, et juhiseid anda, nina kii kõrgusel: „Natuke vasakule ja nõks allapoole ja …” ja enne kui ta lause lõpetada sai, rammis Vermeteren kii talle hammaste vahele. Pihtas!
Evert käib nüüd ringi nagu hambaid vahetav koolieelik. Temast ei saa enam peaaegu üldse aru, sest ta susistab nii hirmsasti. Et ta minu ärasaatmisel lugeda saaks, tuleb ta kunsthambad enne ära parandada. Aga võta näpust, ei tea, kas saabki, sest proteesiparandajal on burn-out. Kakssada tuhat aastas, imekena assistent, kolm korda aastas Hawaiil puhkamas, ja ikka ülepinge – kuidas see võimalik on? Muidugi võib masendus peale tulla kõigist neist vanadest valehammastest, mille vahel toidujäägid on nii kaua kinni olnud, et juba ussitavad. Piltlikus mõttes.
All puhkeruumis serveeritud sõõrikud on nad sel aastal küll taaskasutuskeskusest toonud. Eile hommikul võtsin viisakusest ka ühe ja nägin sellega 20 minutit vaeva, enne kui lahtitulnud kingapaela ettekäändeks tuues laua all ülejäägi soki sisse toppida sain.
Tänagi oli neid veel kausitäis alles. Muidu kaob siin tasuta kraam silmapilguga.
Puhkeruumis serveeritakse tavaliselt kell 10.30 kohvi. Kui kohv kaks minutit pärast poolt ühtteist veel laual pole, hakkavad esimesed asukad juba demonstratiivselt kella vaatama. Nagu oleks neil midagi targemat teha. Enne tee pakkumist kell 15.15 sama lugu.
Ja päeva põnevaimad hetked pakub küsimus, mis küpsetist täna pakutakse. Üleeile ja eile saime sõõrikuid, eks ole. Sest ega „meie” ju loomulikult toitu ära ei viska. Vastupidi, pistame aga veel parema meelega.
Reede, 4. jaanuar
Tegin eile väikse retke lillepoodi ja ostsin poti mõne lillesibulaga. Kui mul siis nädala pärast hüatsindid õitsema hakkavad, olen jälle kevade ära näinud.
Enamikus selle maja tubades on aprillis veel jõulupärjad väljas. Igivana havisaba ja lõppstaadiumis priimula kõrval. „Patt oleks ju ära visata.”
Kui loodus mängib väidetavalt inimese elus rõõmustavat rolli, siis hollandi vanuri elu-magamiskambris küll mitte. Seal peegeldab toataime seisund enamasti üheselt tema eest hoolitseja oma: ta ootab oma troostitut lõppu. Kuna vanakestel pole midagi teha või kipuvad nad kõike unustama, kastavad nad taime kolm korda päevas. Sellele ei jaksa ka havisaba enam lõpuks vastu panna.
Proua Visser kutsus mind homme pärastlõunaks enda juurde teed jooma. Oleksin pidanud ära ütlema, sest ta haiseb, aga ütlesin, et tulen meelsasti. Sinna mu päev siis kaobki. Jumal küll, olen mina alles kelgunöör. Mul ei tulnud otsustaval hetkel ühtki head vabandust pähe ja nii on siis kavas mokalaat ja kuiv keeks. Kuidas tal õnnestub kõige mahlakamast koogist lühikese ajaga papitükk saada, on mõistatus. Ühe viilu kõrvale läheb kolm tassi teed. Homme võtan end kokku ja loobun teisest tükist. Alaku uus elu.
Uus elu korralikult puhastatud kingadega. Terve hommikupoolik kulus mul sellele. Kingade endiga läks kiiresti. Põhilise aja võttis särgikäistelt kingaviksi eemaldamine. Aga need läigivad nüüd ilusti. Kingad siis. Käised keerasin lõpuks lihtsalt üles. Neid ma enam puhtaks ei saa.
Eks see jälle jutuainet annab. „Kuidas teil küll õnnestub oma varrukad alati nii ära määrida, härra Groen?”
Elu koosneb siin mittekunagitest või alatitest. Söök on ühel päeval „mitte kunagi õigel ajal valmis ja alati liiga kuum” ja järgmisel „alati liiga vara valmis ja mitte kunagi soojapoolnegi”.
Olen inimestele mõnikord ettevaatlikult nende varasemaid ütlusi meelde tuletanud, aga loogikaga ei maksa siin vehkima hakata. „Einoh, teie teate muidugi kõike paremini, mis, härra Groen?”
Laupäev, 5. jaanuar
Eile oli õhtusöögil elevust: pakuti riisirooga nasit. Enamik siinseid vanapoisse ja – tüdrukuid on ühepajatoidu peal kasvanud, neile ärge tulge eksootilist lobi pakkumagi. Kui spagetid 1960. aastate keskel Hollandisse jõudsid, ei hakanud nemad moega kaasa minema. See ei sobinud süsteemi: esmaspäeval salatsigur, teisipäeval lillkapsas ja puder, kolmapäeval hakkliha, neljapäeval aedoad, reedel kala, laupäeval supp leivaga ja pühapäeval veisepraad. Kui väga ülemeelikuks mindi, söödi hakkliha juba teisipäeval ja kogu nädal oli segadus majas.
Välismaa veidrused, need meile nii väga ei meeldi. Enamasti saame nädal ette kolme toidu vahel valida, aga mõnikord läheb miski viltu. Eile pakuti arusaamatul põhjusel ainult nasit. Midagi oli varustamises valesti läinud. Meie kokal polnud sellega kindlasti midagi pistmist.
Niisiis võisime valida nasi vahel. Eridieedil olijad said võileiba.
Üldine nördimushoog. Proua Hoogstraten van Dam, kes nõuab, et tema poole ainult nii pöördutakski, nokkis toidust vaid praemunatükikesi; van Gelder nasit ei „õginud”, küll aga terve purgi marineeritud köögivilju, ja paks Bakker nõudis riisile valjuhäälselt sousti peale.
Minu sõber Evert, kes mõnikord, kui tal oma kokakunstist kõrini saab, koos meiega õhtustab, pakkus pahaaimamatutele lauanaabritele tšillikastet. „Ehk soovite nasi peale pisut ketšupit?”
Ta suutis täiesti tõsise ilme säilitada ka siis, kui proua de Prijker oma kunsthambad selle peale köögivilja sisse köhis. Läkastav proua talutati minema ja mõne aja pärast käis Evert tema proteeside nagu Tuhkatriinu kristallkingakesega