Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana. Groen Hendrik

kõlasid hapud kommentaarid, aga õnneks pälvis ta ka imetlust. Nii peabki: ela edasi ja just nii, nagu sulle meeldib.

      Pärast lauljat Mamaloed, keda siin majas sügavalt leinati, on selle aasta teine tuntud hollandlane ära surnud: Ellen Blazer, „kuulus” telerežissöör, kes ka saatejuht Sonja Barendiga koostööd teinud. Üks vähestest meie vippidest, keda ainult nime poolest teati. „Kuidas ta õigupoolest välja nägi?” küsis keegi eile õhtul kohvilauas. Keegi ei teadnud. Sellepeale sai ka kogu lahkus otsa. Võibolla olekski nii kõige parem kuulus olla, kui ainult sõbrad ja tuttavad teavad, et see sina oled.

      Täna oli lehes Ellenist lugu. Kelle nekroloogid lehtedel küll kõik valmis võivad olla? Kui ma mõnda ajalehte helistaksin, kas nad vastaksid? Või kui näiteks Nelson Mandela paluks korra oma nekroloogi näha ja sooviks siin-seal üht-teist parandada, siis kas talle tuldaks vastu?

      Reede, 25. jaanuar

      Jõudsin päris kaugele, enne kui saatuselöök mind tabas. Ehmatasin mopeedist, mis mind peaaegu kõnniteelt välja oleks tõrjunud, ja järgmisel hetkel lamasin täies pikkuses maas.

      Sellistel puhkudel on mul refleks „Tee nägu, nagu midagi poleks juhtunud”, ja see refleks töötas suurepäraselt. Kobistasin end püsti, pühkisin lume jopelt ja vaatasin, ega keegi ei näinud. Õnneks mitte, sain probleemideta koju tagasi kõndida. Kui portjeed tervitasin, küsis see suurte silmadega: „Mis teiega juhtus?”

      „Ei midagi erilist, libisesin natuke.”

      „Ei midagi erilist? Endal pea üleni verine.”

      Katsusin käega seda kohta peas, millele ta osutas, ja seal oli tõesti midagi kleepuvat. Kutsuti õde, kes hakkas kohe õmblustest rääkima, nii et lõpuks istusin poolteist tundi EMOs ja nüüd proovin oma valge turbaniga pead nii vähe kui võimalik toast välja pista, et kogu seda moraalilugemist vältida.

      „Kas on väga valus?” Sellega tavaliselt alustatakse, aga varem või hiljem järgneb sellele „Ega libedaga ei tohigi tänavale minna”. See ajab mu pea veel kõige rohkem valutama.

      „Valge kaabu sobib sulle nii hästi,” tuli Evert soola haavadele puistama. Kui tänavapuhastajatel soolast puudu peaks tulema, siis Evertil on kõvad isiklikud varud.

      Karistuseks tegin talle males tuupi. Enamasti valin mõne leebe lõppmängu, et kord võidaks üks, kord teine, aga nüüd oli tal veerand tunniga matt käes.

      „Pauk tegi sulle ainult head,” nentis ta. „Vähemalt mis malesse puutub.”

      Ütlesin, et loodetavasti läheb homme piljardis ka paremini.

      „Aga mälu on sul kannatada saanud, Henk, sest piljard on alles kolme päeva pärast.”

      Tal oli õigus. Hull lugu, et ma nii mööda panin.

      Laupäev, 26. jaanuar

      Kuu viimane laupäev: bingoõhtu. Hasartmängusõltuvuses vanurid võitlevad kirsikommide karbi nimel. Elanike komitee esimees ise loeb numbrid ette. Katsugu keegi vahele rääkida. Kui kõlab „44”, ütleb proua Slothouwer raudkindlalt „näljatalv”, ja kogu saal vaatab teda nördinult.

      Vahepeal soovis üks rühm bingot kolmapäevale tõsta, sest laupäeval on paljudel pereliikmed külas. See polnud küll tõsi. Tegelik põhjus oli ilmselt laupäevane teleprogramm. Kolmapäevaõhtune lauluklubi protestis kohe ja pakkus esmaspäeva, millest jälle piljardiklubi midagi kuulda ei tahtnud. Nende meelest oli reede palju sobivam. See ettepanek põrkas „vahvalt liikuvate vanainimeste” jõulisele vastupanule, kes oleks pärast lõunast võimlemist liiga väsinud, et õhtul veel bingotada.

      Kui pärast kolme koosolekut ikka veel otsusele polnud jõutud, otsustas meie isiklik Saalomon proua Stelwagen, et esialgu jääb kõik nagu vanasti. Komitee liikmete suhted on seejärel põhjalikult sassis. Ihutakse nuge.

      Kooli- ja internetikiusamine on lehtedes ja teles populaarne kõneaine, aga vanadekodud seal just sageli jutuks ei tule. Väärikad vanainimesed ei kiusa. See on valearusaam. Tulge päevaks vaatama ja teie arvamus muutub. Meil on siin tõelisi spetsialiste. Slothouwerid, vallalised õeksed, on kardetud duo. Üks keeras soolatopsil kaane pealt ära, teine ulatas selle nende lemmikohvrile proua de Leeuw’le, kes kogu soola ja ka topsikaane oma praetud muna peale raputas. Proua de Leeuw vaatas nördinult muna, topsi ja siis kõrvalistujate poole. „Mina ei saa siin midagi teha. Oma süü. Ise olete alati nii kohmakas,” tänitas üks Slothouweritest, teine noogutas kinnituseks. Pole aimugi, miks nad nii teevad. Proua de Leeuw on nimele vastupidiselt arglik lambuke. Igaks juhuks palub ta vabandust kõige eest, mis tema ümber juhtub. Enne peab keegi ennast ära tapma ja selge põhjenduskirja järele jätma, kui sellele piinamisele tähelepanu hakatakse pöörama.

      Pühapäev, 27. jaanuar

      Proovisin küll bingo lõpuni vastu panna, aga ei suutnud. Kui läks tüliks viienda koha auhinna, 90-sendise Aldi maksavorsti pärast, ütlesin, et mul on migreen, ja tulin oma tuppa. Migreen on kasulik asi, sest seda võetakse vabandusena alati arvesse. Kui ma siia tulin ja keegi mind ei tundnud, lõin oma väljamõeldud migreeni letti ja pärast olen seda mitu korda ettekäändena kasutanud. Piisab sellest, kui natuke kõõrdi vaadata ja otsaesist hõõruda. Alati küsib siis keegi murelikult, ega mul migreen ei ole. Siis pean ma „natukeseks tuppa pikali minema”. Ei mingit vingumist enam, kombes kõik.

      Tulen just vaikusekeskusest. Lipsan mõnikord sisse, kui seal pühapäeviti oikumeenilist teenistust peetakse. Ühel pühapäeval pastori, teisel preestri juhtimisel. Nad sobivad siia, sest on mõlemad peaaegu sama vanad kui kogudus. Pastor on lõbus. Tema ei paista jumalat üleliia tõsiselt võtvat. Preester on vana kaardivägi ja jutlustab põrgust ja needusest. Suuremat vahet seal pole, kuna mõlemast võib vaid vaevu aru saada.

      Surma palge ees hoiab üsna kenake hulk asukatest usust kõvasti kinni.

      Pärast teenistust saab rosinasaia ja kannukohvi.

      Eile valitses suur pahameel selle üle, et vanadekodude elanike sotsiaalkulude omaosalust tahetakse tõsta. Lehes seisis, et 4 %-le vara väärtusest tuleb edaspidi otsa veel 8 % „varatululisa”. Häbiväärseks peeti sellist asja. Kui Graeme küsis, kes seda siis maksab, tõstis ainult proua Bregman käe. Ta arvas, et jutt käib asukate ühingu liikmemaksust.