valimistel pika puuga. Kui nii paljud meie elanikest homode peale viltu ei vaataks, oleks Henk veel rohkem hääli saanud. Samas hääletas härra Hagedoorn tema poolt vaid seetõttu, et pidas teda jalgpallur Ruud Kroli vennaks. Seesama Hagedoorn uuris meilt kunagi sedagi, kas kunagine Jaapani peaminister Naoto Kan on koomik Wim Kani sugulane.
Suurte pensionilisadega inimesed ja eelpensionile jääjad saavad edaspidi vähem raha, aga seda on ikka rohkem kui teistel. Eelpensionäre meil siin muide polegi.
Hämmastav, kui kokkuhoidlikud siinsed asukad on. Isegi vanaduspensionist hoitakse tublisti kokku, jumal teab küll, mille jaoks.
Eelmisel aastal sattus mitu loto miljonivõitu vanadekodusse. Terve hulk võitjaid olid surmani õnnetud, mida selle rahaga peale hakata.
Ma ise hoolitsen selle eest, et surres kõvasti võlgu olla.
Detsembris bingos võidetud Maria-kalendri abil arvutasin välja, et päike tõusis lühima päeva, 21. detsembriga võrreldes nüüd, kuu aja pärast, 11 minutit varem ja loojus 37 minutit hiljem. Veider, mis.
Mul on nimelt kõht kinni ja Maria-kalender ripub WC-s. Selles on piiblitekste, aga ka retsepte, aforisme ja nalju. Homme, 21. jaanuaril on püha Agnese, neitsi ja märtri päev, kes suri aastal 304. Olgu see teile teadmiseks.
Jälle löödi ajalehes lärmi selle vaimse puudega nooruki pärast, kes oli hooldekodus seina külge seotud. Et miks ei teatatud; ma arvan, et ta märatseb järjekindlalt. Meil dementsete osakonnas lebavad aga vanakesed, kes vaevu püsti püsivad, löömisest rääkimata, aheldatult nagu põgenemiskunstnikud, kes on oma trikid ära unustanud. Astuge julgelt läbi, paparatsod.
Esmaspäev, 21. jaanuar
Täna oleks mu tütar 56-aastaseks saanud. Proovin ette kujutada, kuidas ta nüüd võiks välja näha. Stoppkaadril on ta läbimärg nelja-aastane tüdrukuke, lõdvalt naabrimehe kätel rippumas. Vaatasin neid tulemas ja need sekundid tundusid lõputult kestvat.
Alles viisteist või kakskümmend aastat hiljem tuli päev, kui ma sellele ei mõelnud.
Keegi välja ei pääse: lumetorm!
Veel halbu uudiseid: Duikeril on diabeet. D ja d, algriim.
See on tal juba tükk aega olnud. Evert ei pea just eriti täpselt arsti ettekirjutustest kinni ja assistent andis talle sellest ettevaatlikult teada.
„Jah, härra Duiker, kui te jätkuvalt joote ja ebatervislikult toitute ja suitsetate, siis ei saa ma teie heaks just palju teha.”
„Need on aga juhtumisi enam-vähem ainsad asjad, mis elu veel heaks teevad, tüdruk.”
„Mina pole teile mingi tüdruk.”
„Ja minu arst ka mitte, proua assistent.”
Natuke ta ikka kardab ka, Evert. Ta oli varem naabruskonna baari püsikunde, kus tal oli üks paks suhkruhaige sõber, kes „tavalistel” õhtutel 25 õllekest ära jõi. Kodus võttis veel paar viskilonksukest. Ta kasutas alati vähendussõnu, et asi süütumalt kõlaks.
Ühel päeval muutus sõbra varvas mustaks. See tuli maha võtta. Seejärel veel mõned varbad. Siis labajalg, siis säär. Kõik, mis mustaks läks, saeti haiglas maha. Teda tunti seal hästi. Ta oli tore sell, kes ei suutnud joomist ja suitsetamist jätta. Mõnda aega käis ta proteesiga veel baaris, kuni sattus ratastooli ja enam tulla ei saanud. Kahe kuu pärast oli ta surnud.
Everti õudusunenägu: aegamisi mustaks muutuvad jäsemed ning arstide ja õdede kätte sattumine.
Homme kirjutan jälle rõõmsatest asjadest.
Teisipäev, 22. jaanuar
Jälle kära tasulise parkimise pärast. Alati halvatujuline härra Kuiper oli esitanud elanike komiteele ettepaneku maja sees tasuline parkimine sisse viia.
Keegi ei kõnni ju enam lihtsalt kepi toel. Selle asemel lükkab enamik enda ees neljarattalist käsipiduriga käru, millel on poekorv küljes. Kui ära väsid, saab käru peal istuda. Väiksem hulk inimesi sõidab ringi invaskuutriga, ka majas sees. Selline sõiduriist võtab päris palju ruumi. Tundub, et need muutuvad järjest suuremaks. See on staatusesümbol.
Direktsioon kardab ummikuid ning palus rulaatoreid ja invaskuutreid majas võimalikult vähe kasutada. Sellega aga astus ta santide niigi valutavatele varvastele. Aga kui Kuiper ette pani, et nagu Amsterdami linnas tuleks probleem lahendada tasulise parkimise sisseviimisega, võttis asi alles õiged tuurid üles. Ega Kuiperil muidugi peas kõik korras ei ole.
Meie maja on ehitatud millalgi kuuekümnendate lõpus, kui lastel oli liiga palju tegemist, et vanu vanemaid enda juures kodus hoida. Või polnud neil selleks lihtsalt tahtmist, ja mina olen küll viimane, kes võiks neile ausalt öeldes midagi ette heita. Igatahes, nelikümmend aastat tagasi kerkis vanadekodusid nagu seeni pärast vihma. Ja nii avarad võimalused! 24-ruutmeetrised toad, dušš-WC ja kööginurk kaasa arvatud. Abielupaaridele kaheksa ruutmeetrit lisaks eraldi magamistoa jaoks. Möödunud kahekümne aasta jooksul on kaks korda pealiskaudselt remonti tehtud, aga liiga väike on see endiselt. Sellise rattaliste armaadaga ei osanud ju keegi arvestada. Lifti mahub ainult kaks invaskuutrit või neli rulaatorit korraga. Kuni need kõik sisse ja välja liigutatud saavad, on juba veerand tundi läinud. Ja see kannatamatu jalgadesse sõitmine. Ja see otse lifti ette seisma jäämine, kui inimesed sellest veel välja pole tulnud. Direktriss on lahendusena ühe lifti ainult personalile reserveerinud. Teiste liftide järjekorrad pikenesid seetõttu veelgi. Tuleb üha varem toast välja tulla, et õigeks ajaks soovitud kohta jõuda. Varsti peaks hakkama liiklusinfot edastama. Üsna hiljuti käisin veel trepist, aga enam ei jaksa, nii et sunniviisil seisan nüüd ka mina regulaarselt ummikus.
Kui siin kunagi suurem tulekahju peaks puhkema, tuhastataks kõik elanikud korraga. Ainult personal saaks turvaliselt välja.
Kolmapäev, 23. jaanuar
Küsisin arstilt kord kergel toonil, kas oleks ehk saadaval mõni neist tablettidest, mis kõigile piinadele lõpu teeb. Tema tegi näo, nagu ei mõistaks mind: „Sellist ravimit kahjuks pole.” Ma ei julgenud edasi uurida.
Muide leidis ta, et mu hädade nimekiri on muljetavaldav: tilgad püksis, valu jalgades, pearinglus, kühmud, ekseem. Ainult teha ei saanud ta selle kõige vastu suurt midagi. Natuke kätt hoida ja poputada, tabletike sinna, salvike tänna. Ta leidis isegi midagi uut: kõrge vererõhk. Seda mul enne ei olnud. Saan ka selle vastu nüüd tablette.
Vanim elanik proua de Gans on surnud. Oli juba aastaid dementne nagu kuldkala ja teda tuli tooli külge siduda, sest ta kippus ümber kukkuma, aga ikkagi, hip-hip-hurraa, 98 aastat elatud. Jõudis napilt esimese ilmasõjagi ära näha.
Kolm kuud tagasi käis linnavolinik talle sünnipäevaks torti toomas, sest proua oli linnaosa vanim elanik. Linnaosalehe fotograafi jaoks oli ta ilusti laua taha sätitud, aga ühel tähelepanematuse hetkel kukkus ta nägupidi vahukoore sisse. Imeline foto tuli välja. Kahjuks ei lubanud direktriss seda mingil tingimusel lehte panna. Linnavolinik, kes end meelsasti lehes näeb, laskis uue tordi tuua, aga selleks ajaks oli proua de Gans juba magama jäänud ja üles äratada teda ei õnnestunud.
Ja nüüd ei ärata teda enam keegi üles. Vahe surmaeelse ja – järgse olukorra vahel polegi teab mis suur.
Ma arvan, et ei lähe tema ärasaatmisele. Mulle sellised sündmused eriti ei meeldi.
Neljapäev, 24. jaanuar
Meeleolu majas ei parane. Lumi on nädal otsa maas olnud ja puhub lõikav idatuul. Seega jäävad kõik tuppa selle üle nurisema, et välja ei saa. Väikesed igapäevased jalutus- ja poekäigud on tegevus, mille ümber elu tavaliselt keerleb. Kui need ära jäävad, on veelgi rohkem aega teisi uurida. Päev tuleb ju millegagi sisustada.
Tahtsin eile siiski nina värske õhu kätte pista ja läksin istusin pingile peaukse kõrval. Mõne minuti pärast tuli portjee ja andis mõista, et nii see asi ei lähe. Sinine vanur ukse kõrval pole just hea reklaam. „Te võite ju aknast ka välja vaadata.”
Porisesin veel: „Nina tahaks ka välja pista.”
„Lilla