sõidavad öösel ringi ja mitte ei vea sodi minema, vaid laotavad selle tänavatele ja parkidesse laiali. Kõnnid kesk purkide, krõpsupakkide ja vanade ajalehtede merd. Kortermajade esmaasukad on juba ammu kolinud Purmerendi või Almere ridaelamutesse. Jäid vaid need, kes seda endale lubada ei saanud. Vabanenud korteritesse kolisid türgi, maroko ja surinami pered. Mingi tore seltskond see ei ole.
Minu tegevusulatus on praegu 500 meetrit ja tagasi, pingiga poolel teel. Palju kaugemale ma ei jaksakski. Maailm jääb väikseks. Maja ümber on mul neli umbes kilomeetrist marsruuti.
Evert käis just läbi. Mäsu kalade surma ümber teeb talle suurt rõõmu ja ta kavatseb sellele veelgi hoogu anda. Tal on plaanis teine rünnak, sedapuhku juudiküpsistega. Eile käis ta nende hankimiseks bussiga paari kilomeetri kaugusel supermarketis. Meie maja pisipoekeses jäetaks tema ost kindlasti meelde. Küpsised on tal nüüd kapis. Küsisin, kas need on seal ikka kindlas kohas. „Meil on vaba maa ja igaüks võib oma kodus nii palju juudiküpsiseid hoida, kui ise tahab,” ütles ta. Küpsisesordi valik tundus mulle imelik. Aga see juudiküpsise jutt oli nali, tegelikult oli ta toonud roosa glasuuriga küpsiseid. Tema meelest annaks värv asjale veelgi vürtsi juurde.
Laupäev, 12. jaanuar
Direktriss proua Stelwagen – temast tuleb meil ilmselt veel sagedasti juttu – andis teada uuest keskkonnameetmest: asukate tubades ei tohi termostaat olla rohkem kui 23 kraadi peale keeratud. Kui vanakestel siis ikka külm on, pangu kampsun selga, oli sõnum. Meil on üks india proua, kes toa 27-kraadiseks kütab. Tema toas on ka igal pool veekausid, et õhk niiskem oleks. Troopilised taimed kasvavad seal imeliselt. Taimede suuruse kohta ettekirjutust veel pole, aga olen kindel, et Stelwagen juba töötab selle kallal.
Proua Stelwagen on alati sõbralik, tal on aega kõiki kuulata ja julgustavaid märkusi teha ning selle kaastundlikkuse kihi all peidab ta ebaterves koguses eneseimetlust ja võimuiha. Ta on 42-aastane ja poolteist aastat siin boss olnud, aga alati näib, et plaanib siit ülespoole liikuda kas pugemise või jalahoopide abil, sõltub sellest, kelle tagumik ette jääb. Olen teda nüüd juba aasta tähelepanelikult jälginud.
Mul on ka väga oluline informaator: tema sekretär proua Appelboom. Anja Appelboom oli 23 aastat eelmise direktori sekretär. Härra Lemaire ei suutnud viimasele fusioneerimislainele vastu panna ja läks eelpensionile. Anjal on vanaduspensionini veel kaks aastat aega ja ta on kindlalt nõuks võtnud mitte lasta Stelwagenil endast üle sõita, kuigi viimane teda uue kantseleiülema ametisse võtmisega alandas. Anja pääseb ikka veel protokollidele ja konfidentsiaalsetele märkmetele ligi. Veel paar aastat tagasi olime naabrid ja ta päästis mu kodutute varjupaika sattumisest sellega, et suutis mulle siia koha välja ajada. Kunagi sellest ehk lähemalt.
Neljapäeva hommikuti käin sagedasti tema juures kohvi joomas. Siis on direktriss ja kantseleiülem sektoripealike ja regioonidirektori juures juhtimisnõupidamisel. Regioonidirektoriks saada on Stelwagenil praegu esimesena plaanis.
Räägime Anjaga siis kõigest. „Kas sa saad selle ainult enda teada jätta?” küsib ta üsna sageli ja sellele järgneb siis järjekordne näide Stelwageni manipulatsioonidest. Meil on juba üksjagu materjali koos.
Pühapäev, 13. jaanuar
Evert puistas eile teise korruse akvaariumi kuus roosat küpsist. Kuldkalad sõid end lõhki. Nende laibad triivisid küpsisepuru vahel. Majas läks põrgu lahti.
Evert tegi eile kohvijoomise ajal näo, et läheb WC-sse, ronis trepist üles ja pärast hoolikalt ringivaatamist viskas jakihõlma all varjus olnud küpsised vette. Kilekott kenasti prügikasti, mis tõendusmaterjali seisukohast oli pisut rumal, aga õnneks tegi koristaja kõik kastid just tühjaks.
Akvaarium seisab üsna pimedas nurgas ja eile õhtul ei pannud keegi midagi tähele. Päris riskivaba kogu operatsioon ei olnud, sest kui ta oleks vahele jäänud, oleks parem olnud kolimisauto kohe ära tellida. Võibolla ta südame põhjas vahelejäämise pärast nii väga ei muretsegi, küll aga asub sellegipoolest kindlalt kõike eitama ja valetama ja vassima, kui ta siis letti võetakse. Nii peab see mäng tema meelest käimagi. Tema filosoofia on selline: elu polegi muud kui võimalikult meeldiv moodus aega surnuks lüüa. Nii võib kõike vabalt võtta. Kadestan teda. Ja õpin talt kiiresti.
Ise olin eile üsna pinges, sest Evert andis mulle atentaadist enne teada, et saaksin endale korraliku alibi hankida. See ei olnudki nii kerge. Pidin seni puhkeruumis ootama, kuni lõpuks kaks minu korruse elanikku tuppa hakkasid minema. „Tulen teiega kaasa. Seltsis segasem.” Härra ja proua Jacobs vaatasid mind mõneti üllatunult.
Täna hommikul natuke pärast üheksat lõi välk sisse. Jumalateenistusele minev proua Brandsma leidis kalad hulpimas, kõhud ülespidi. Selgus, et võeti veel ette katse asja summutada, aga Brandsma oli teel õe juurde juba kõigile, kes talle vastu tulid, sündmusest kuulutanud. Äsja käis naabrimees mul just ukse taga: „Ütle nüüd, mis ma kuulsin …”
Mõte kohe kohvilauas aset leidvatest vestlustest juba rõõmustab mind.
Esmaspäev, 14. jaanuar
Veel loomade kannatustest: proua Schreuder oli puuri puhastades õnnetul kombel oma kanaarilinnu tolmuimejasse tõmmanud. Kui ta pärast närvesöövaid minuteid tolmuimeja värisevate kätega lõpuks lahti sai, ei olnud tema vahvast vilistajast enam suurt midagi järel. Ta oleks muidugi pidanud tolmuimeja kohe välja lülitama. Pietje oli küll veel elus, aga tegi paari minuti pärast siiski viimse hingetõmbe. Schreuder on lohutamatu ja teda närivad süümepiinad.
Personali ohvriabi seisnes ettepanekus puur võimalikult kiiresti välja visata.
Kõigil siin on akvaariumist leitud kookide kohta selgesõnaline arvamus. Kui neilt aga midagi Süüria sõja kohta küsida, vaadatakse sind, nagu oleksid palunud relatiivsusteooriat seletada. Paar surnud kala on hullem kui bussitäis õhku lastud naisi ja lapsi kaugel maal.
Aga ma ei peaks nii silmakirjalik olema: naudin ju kalaskandaali täiel rinnal, seda ei saa eitada. Nördimus, mis siin kogu asukaskonna üle võimust on võtnud, on muljet avaldav. Lähen kohe puhkeruumi tagasi, et seltskondlikult kaladest vestelda.
Talv on kätte jõudnud. Veel pole maas lumekübetki, aga juba nägin eile esimest vanakest väljumas, sokid kingade peale tõmmatud. Et ei libiseks.
Teisipäev, 15. jaanuar
Selle aasta esimene lumi on maas. See tähendab, et keegi ei lähe majast välja ja urud varutakse kraami täis. Meie poekeses pole enam alkoholi ega šokolaadi lõhnagi. Rasked sõjamälestused, eks ole.
Tänase nooruse õnneks oleme meie vist viimased, kes sõja üle elasid, ja varsti saame vabaks igavestest heietustest, kuidas tulbisibulatest suppi tehti ja seitse tundi porgandite järele kõmbiti.
Kalu sai lõpuks surma seitse.
Eile kutsuti ka politsei. Kahel noorukesel politseinikul ei paistnud olevat õrna aimugi, mida peale hakata. Mitte jälgegi sellest innukusest, mida telerist näeb. Kõigepealt uurisid nad akvaariumi igast küljest. Nagu kaaluksid, kas peaks ehk elustamist proovima.
„Jaa, surnud mis surnud,” ütles üks.
„Tõenäoliselt koogist,” ütles teine.
Direktriss oli käskinud kalad tõendusmaterjalina vette hõljuma jätta. Võibolla oletas, et tuleb kohtuarst ka, ei või teada.
Politseinikud näisid aga igatahes nii kiiresti kui võimalik minema pääseda tahtvat. Direktriss nõudis küll valjuhäälselt põhjalikku uurimist, aga noorem politseinik ütles, et kõigepealt tuleb kuriteoavaldus teha.
„Kas nüüd kohe ei saaks?” Ei, ainult jaoskonnas või internetis.
„Ja mis me nüüd siis laipadega peale hakkame?” Politseinik soovitas prügikasti viskamist. „Aga mitte liiga kauaks. Või siis WC-sse.” Ja selle peale härrad lahkusidki: „Kena õhtut kõigile.” Proua Stelwagen jäi neile šokeeritult järele vaatama. „Skandaalne! Minu meelest täiesti skandaalne. Nii kodanikega ei käituta!”
Tore oli tema jõuetut kaeblemist kuulda. Tema kõikvõimsus ei ulatu õnneks