>
Pidu
V inüülist loosungid lipendasid ventilatsiooniavadest puhuva tuule käes, restoran kihas lapsevanematest, võimlejate peanupud hüplesid, aknalaudadel kõõluvatest rasketest kõlaritest tulvas muusikat.
Devonil rippus kaelas kolm medalit: kaks hõbedat ja üks kuld, tema esimene piirkondlik meistritiitel toenghüppes.
„Ma olen sinu üle nii uhke, kullake!” sosistas Katie tütrele kõrva. „Sa suudad kõike.”
Hiljem tuli Katiele mõte, et see õhtu oligi justkui võti, justkui salakood.
Aga tookord oli see lihtsalt järjekordne pidu, selliseid tähistamisi oli tosinate kaupa olnud, kõik puha nende erakordse viieteistaastase tütre Devon Knoxi auks.
Kuus kuud hiljem võistleb Devon eliidi kvalifikatsioonis ning pärast aastatepikkust verist vaevanägemist ja tagumiste reielihaste pärast pisarate valamist ja kahekümne viie tuhande dollarilist krediitkaardivõlga ja viimases kvalifikatsioonis tehtud saatuslikku valesammu pääseb ta viimaks ometi seenioreliiti. Sealt edasi on kõik võimalik.
Kõik sädeles: ülal keerles diskokera ja raffiapalmi lehtedega ääristatud pikkadel laudadel kebabide ja lomi-lomi lõhesalati all hubisesid piirituslampide leegid; kookospähklikoortes ja ananassides, mida Katie oli aidanud jäätisekulbiga tühjaks õõnestada, põlesid küünlad.
Toetusklubi Polüneesia peol olid kõigil kaelas lei ’d ning Katie märkas, kuidas Devon nuusutas oma lillepärga, ainsat, mis oli valmistatud ehtsatest lilladest ja rohelistest orhideedest ja mille oli tüdrukule kaela riputanud ülevas meeleolus treener T. ise, kui Devon võimsa aplausi saatel palmilehtedest kaare alt läbi jalutas. Me tervitame sind, Devon , kõmistas mees oma vägeval häälel, sest sinu tugevad õlad kannavad endal BelStarsi tulevikku!
Katie polnud tütart kunagi varem nii õnneuimasena näinud. Võib-olla oli põhjus õhtus endas või rummiga tembitud punšitopsis, mille Eric tütrel võtta lasi, lubades talle lakkamatust raudsest haardest pisukest kergendust.
Nurgas istus Katie poeg Drew, kel olid seltsiks veel kaks vaikset neljanda klassi poissi, kes sõid šokolaadi kastetud külmutatud banaanitükke, ise pihukonsoolide kohal kummargil. Poiss oli vaiksem kui muidu, kuna ta oli ennist emalt sugeda saanud, et ta Devoni täiuslikult pehmendatud õnnetoovatele pihukaitsmetele šokolaadipiima peale loksutas – või kallas.
„Aga Devon ei saa ju kunagi riielda!” väitis poiss. „Ei siis, kui ta vastu haugub, ega siis, kui ta jooksulindil jookseb, ehkki peaks tegelikult hoopis põlve puhkama. Isegi mitte siis, kui ta öösel välja hiilib.”
„Mina pole kunagi välja hiilinud!” vaidles Devon.
„Sa nägid und,” tuletas Katie pojale meelde. Too nägi tihtilugu õde unes ja seletas pärast, et oli kuulnud ja näinud, kuidas tüdruk võimatuid ja keelatud asju tegi. Emme, Devon oli katusel ja lendas. Tema voodi põles, issi . Kui poiss veel väike oli, nägi ta unes, et õel olid jalgade asemel küünised.
„Kuule, sõbrake,” ütles Eric. „Las su õde saab oma õhtu!”
Ent Katie lubas pojale kõrva sosistades, et kui ta hästi käitub, tohib ta süüa peol nii palju kookosekooki ja ananassikebabi, kui ise tahab.
Selleks ajaks, kui Katie teist kokteili timmis, riidest õielehed põske kõditamas, oli Drew’ pahandus tal juba meelest läinud, oli ununenud ka too ebamugav juhtum, mis leidis aset paar tundi tagasi staadionil, kus neist tosin pingirida eespool seisis üks peedikarva näoga papa, kel oli GymDreamzi müts peas ja kes oli oma tütre koha pärast vihane ning lõugas jubedat roppust ( Devon Knox! Suus on n… ), aga jäi oma naise kurja pilgu peale poolelt lauselt vait.
Kuid Eric kuulis seda. Katie sai sellest aru, sest tema abikaasa selg tõmbus sirgu, lõug läks krampi.
Ta haaras mehel käest kinni. Hoidis seda kõvasti peos.
Hetk möödus ning nüüd seisis Eric banketilaua ääres ja lõikas läikivat sinki, mis oli roosa kui vastsündinu.
Treener Teddy, kelle karukäpas tundus päevavarjuga Mai Tai kokteil uskumatult nääpsuke, tõmbas Katie kõrvale ja rääkis, et loeb nüüd iga sekundit, mis on jäänud juulikuise kvalifikatsioonini, sest siis saab Devon seenioreliiti ja näitab lõpuks kõigile koha kätte.
„Te ainult vaadake teda!” ütles mees. „Te ainult vaadake meie praegust ja igavest tšempioni!”
Ja Katie vaataski, puges pilguga läbi konfetivärvilise rahvasumma ning nägi Devoni moonpunase-koobaltsinisekirjut jakki, millel sädeles BelStarsi logo.
Tüdruk polnud 150 sentimeetri pikkunegi, ta keha oli kõva ja sile nagu hülss. Ikka veel puusadeta, rindadeta, aga see, milliseks tema tütre keha oli viimase kahe aasta jooksul muutunud – reied nagu talad, õlad ja biitsepsid maika õlapaelu pingutamas –, võttis Katie jalust nõrgaks.
„Maailm kuulub nüüd talle. Teile. Meile,” ütles Teddy ja andis siis otse Katie huultele matsuva rummise musu. „Täpselt nii, nagu ma lubasin, kulla Katie!”
Kas ta oli tõesti lubanud?
Oli küll, ja täna õhtul, sel pühal kulminatsioonihetkel, läks kõik täppi.
„Oh, saaksin ma ainult teha seda, mida teiegi!” ütles Kirsten Siefert Katiele ühtelugu. „Ma tahan seda Jordani pärast. Tahan teada kõike, mida te teinud olete. Kui juba hilja ei ole. Jordani rindu olete näinud, jah? Aga Tansy on alles seitsmene…”
Muusika kõmas aina valjemini ja õige pea läksid täiskasvanud tantsima, võtsid tiinekapopi ja klubimuusika lõputu tümpsu ja kiljumisega esitusloendi maha ning panid selle asemel mängima laulud, mis neile endile viisteist aastat tagasi meeldinud olid, hõiskasid kõigi avaakordide peale kooris „jee!” ja „ossa issand, mäletad?”.
Ja siis tuli see meeldejääv kõnelus toetusklubi asepresidendi Molly Chu’ga.
Põlvpükstes ja ümarate õlgadega Molly – kes ei rääkinud tavaliselt suurt muust peale võimlemise ja laste sõidutamise – kummardus naiste tualeti ees Katiele lähemale ja ütles, et väiksest peast tahtis ta saada orkestri tantsutüdrukuks nagu Erica Neubauer, Shelby Westi keskkooli kõige ilusam tüdruk.
„Vaatasin kõigil paraadidel, kuidas ta oma punaste narmastega poolsaabastes marssis ja saua taeva poole loopis,” ütles naine plikalikult itsitades. „Ma mäletan, kuidas ma teda vaatasin ja mõtlesin: ma ei taha muud kui ainult seda .”
Ja siis jutustas Molly Katiele, kuidas ta oli isa tööpingi juurest mingi torujupi näpanud, pihustiga hõbedaseks värvinud ja ühte otsa prundi ette toppinud.
„Ma võisin seda tundide kaupa eesõues keerutada,” ütles ta. „Päikese käes oli see nagu tuuleratas.”
Ta heitis pilgu Katiele, silmad veekalkvel.
„Mäletad niisugust tahtmist? Soovi saada midagi ainult enda jaoks? Midagi sellist, mille pärast ei pea ennast isegi süüdi tundma? Sa ei oskakski ennast süüdi tunda.”
Katie noogutas ja noogutas ja noogutas, sest see tundus õige, ehkki ta ei osanud nimetada ühtegi asja, mida tema ise oleks niimoodi tahtnud. Midagi siiski oli. Ringi vaadates mõtles ta: äkki see siin?
Nende ees hakkasid kõige pisemad tüdrukud, kel olid trikood endiselt seljas – nad ei tahtnud neid kunagi seljast ära võtta –, salgakesi ringtantsu lööma, lõug kõrgel, näost jäätiseroosad.
„Selles vanuses on see tasuta,” ütles Molly tüdrukuid vaadates, kallutas pead ja pilgutas kiiresti silmi. „Pärast pole see enam kunagi tasuta.”
„Mis asi?” küsis Katie, sest tal oli jutujärg käest kadunud, kui see oli tal üldse kunagi käes olnud. „Mis asi?”
Aga muusika neelas nad endasse ja siis tõi keegi lagedale kandikutäie leegitsevaid napse.
Hiljem avastas naine end Ericuga tantsimast (nad polnud seda enam aastaid teinud, viimati siis, kui nad ühel õhtul pärast TOPS-i
võistlust hotelli baari hiilisid, samal ajal kui Devon ja Drew üles magama jäid, ja lounge ’i laulja mingil seletamatul põhjusel „Smells Like Teen Spiritit”