ta kätte saama enne, kui ta muutub.”
„Muutub?” küsis Katie.
„Muutub,” kostis treener ja noogutas jälle, seekord süngelt. Ja lülitas siis ühe ropsuga naeratuse sisse. „Nad kõik muutuvad. Neist saavad naised. Võrratud naised.”
„Noh, sellele ei saa ju kätt ette panna,” ütles Katie samuti naeratades.
„Ei,” vastas Teddy ja pahvatas äkki väga valjusti naerma. „Muidugi mitte!”
Ja läkski nii, nagu ta ütles. Just nii, nagu „Rada” ennustas.
Kõigepealt tuli pidev konti murdev töö, veel rohkem viietunniseid trenne, veel rohkem võistlusi, lõputu hulk sõrmenihestusi ja pihumarrastusi ja kaks päevinäinud autot, millel olid kummid ribadeks ja uksed mõlkis, Eric oli pool aega töökojas, võlga tiksus pidevalt juurde ning võimlamaksuks kulus peaaegu sama palju kui ühele kahest hüpoteeklaenust.
Aga tulemus saabus. Kevadel jõudis Devon 10. tasemele. Koos kõigest üheksakümne viie oma osariigi tüdrukuga.
„Kes teab, kui kaugele me nüüd jõuda võime!” ütles treener Teddy, vaadates, kuidas Devon lendtireli ja salto tegi ja korrektselt püsima jäi.
Kui tüdruk paar kuud hiljem päikeselises Orlandos 10. taseme juunioride riiklikel võistlustel poomil ja rööbaspuudel kuuendaks tuli, oli ta oma koduosariigi 10. taseme tüdrukutest esimene.
„Meie elu kõige vahvam päev,” ütles Devon ja kõik naersid meie üle, ehkki see oli ju tõsi.
„Täht on sündinud,” kuulutas näost särav treener T. end kandadel kõigutades, käes kohalikus ajalehes ilmunud silmipimestav foto Devonist, kes seisis stoiliselt ja suursuguselt oma lumivalges trikoos, tumedad silmad, Ericu silmad, peas. Foto kõrval ilmus särtsakas intervjuu treener T. – ga ning järgmisel päeval oli BelStarsis uustulnukate uputus ja rahakassa aina paisus.
„Nüüd ei suuda enam miski teda peatada,” kinnitas treener T. Katiele ja Ericule Devoni auks korraldatud õhtusöögil linna parimas restoranis Shell Shuckers.
Nad olid kinni pannud kõige suurema laua: kõik neli Knoxi, sealhulgas lasteaialaps Drew, kelle peanupp oli väiksem kui krevetikokteili kauss, ja nende kõrval treener Teddy, tema naine Tina ja üks noor neiu, keda Katie polnud varem näinud ja kellel olid Rapuntsli moodi juuksed, nagu Drew hiljem ütles.
„Palun saage tuttavaks – see on minu õetütar,” lausus Teddy. „Noh, mulle on ta pigem tütre eest.”
Ja nii nad tutvusidki Haileyga, kes oli kolmeteistaastasest peale treeneri hoole all elanud, kuna ta kippus halvale teele minema, nagu Tina eufemistlikult ütles.
„Ma ei saanud emaga läbi,” tunnistas Hailey Katie poole kummardudes. „Ja ema ei saanud minuga läbi. Paar parajaid kiusupunne.”
Teddy abiga oli Haileyl hästi läinud: neiu hakkas võimlema, astus ujumisvõistkonda, sai stipendiumi ja pidi peagi osariigi ülikooli lõpetama. Mis tõestas veel kord, kui lahke mees oli Teddy, kui teovõimsatesse ja armastavatesse kätesse olid nad Devoni usaldanud.
„Poomil läks mul alati hästi, aga kaugeltki mitte nii hästi kui Devonil,” lisas Hailey. „Ja minu ema ei olnud üldse teie moodi.”
Ning Katie, kes oli võib-olla veidike vintis, tundis, kuidas talle pisarad silma tulid.
„Veel üks toost meie Devonile – Võitmatule!” Teddy hüüdis hurraa ja Tina lõi kaasa, pistes silma pilgutades vahele: „Peaasi, et ta kümme senti pikemaks ei veni ja endale puusi ei kasvata.”
Ja kõik puhkesid naerma, kõigi pilgud pöördusid Devoni poole, kes rüüpas oma esimese šampanjasõõmu, ninasõõrmed lohku tõmmatud, arglik puna näol, hobusesaba hüplemas nagu enne harjutust. Ta vedas nimetissõrmega üle esihammaste, justkui olnuks jook liiga magus.
„Miks te kõik Devonit vahite?” küsis väike Drew, kelle pilk ühelt teisele kargas.
Ja treener T. pahvatas naerma.
Kõik pahvatasid naerma.
Hiljem samal õhtul istusid nad Ericuga köögilaua ääres, mõtted ringi tormamas ja süda liiga kõvasti peksmas, et magama jääda, kallasid tolmusest pudelist mahlaklaasidesse burbooni ja üritasid maha rahuneda.
Tunne oli sama nagu pärast suurt võistlust, kui nad esituse üksipulgi läbi arutasid, sellest aina uuesti jutustasid, kuni köögilaud soojusest ja võidurõõmust sumises.
Aga seekord võttis asi ootamatu pöörde, sest Eric pihtis naisele ähmaseil silmil ja valulisel pilgul, et üks kohtunik oli väitnud, et Devon peab oma risti kandma.
„Ma ütlen sulle, ta rääkis tüdruku jalast. Et ta ei saavuta kunagi täpset tasakaalu, kui tal vasakul jalal kaks väiksemat varvast puudu on.”
Hoolimata lugematutest vestlustest Devoni keha, arengu, jõu, erakordse rahu ja keskendumisvõime üle ei võtnud tema ega Eric peaaegu kunagi jutuks lapse jalga. Õnnetust.
„Kuule, Eric,” lausus Katie ja haaras mehe küünarvartest kätega kinni. „Nagu treener T. ütleb, on tüdruk juba ammuilma selgeks saanud, kuidas varvaste puudumist kompenseerida ja…”
„Ma mõtlen vahel sellele, Katie,” vastas mees naisele lähemale pugedes.
Korraks arvas Katie, et Eric ütleb midagi, tunnistab midagi üles. Kuidas ma küll teda ei märganud? Kuidas ma küll sain nii hooletu olla…
Kõigis abieludes on küsimusi, mida kunagi ei esitata. Katie küsis ainult iseendalt, ja aastate möödudes tegi ta seda aina vähem, kuidas võis Eric kas või korrakski järelevalveta jätta selle va niiduki-
risu, mille nad olid endale kusagilt garaažimüügilt sebinud, kui mees ometi teadis, et see ei lülitunud korralikult välja. Miks ta niimoodi riskis, kui ta teadis, et Devon käib tal igal pool kannul, vudib õhinal isa sabas nagu kutsikas, roosa keel ripakil?
„Ma mõtlen sellele, mida me tegime,” jätkas mees.
Tema sõnad jõudsid naisele lajatusega kohale.
„Mida meie tegime,” alustas naine pead kallutades. „Me…”
„Ta oli enne teistsugune,” ütles Eric. „Devon. Enne õnnetust.”
Ja meie kadus unustusse. Burboonivinesse.
Katie teadis, et mees mõtles teistsuguse all midagi enamat kui seda isevärki pehmet kohta lapse labajala otsas, kus vanasti vingerdasid kaks ingellikku varbanupsu.
Naine soovis, et ta ei oleks nii purjus, et tal õnnestuks kinni pidada miljon tillukest kõrvale tõrjutud mõtet, mis tema ajus ringi sibasid. Devonist, sellest, kui üksildast elu tema tütar elas, sellest…
Et mõtted paigal püsiksid, hakkas ta hoopis rääkima.
„Ta oli alles kolmene, kui see juhtus,” väitis Katie. „Enne seda ei olnudki mingit Devonit.”
Ta ütles seda korra ja siis veel teisegi, tundes, kuidas burboon temas ringi tiirles, kuidas kuumus tema silme alla kerkis.
„Enne seda ei olnudki mingit Devonit.”
Kui Katie sel õhtul voodis lebas, kurk joomisest kuivaks kraabitud, pea uimane ja tulitav, meenus talle üks asi, mis oli hiljaaegu juhtunud. Ta oli läinud telekatuppa, kus seisid virnas karikad ja vildakas medalinagi, ja näinud Devonit, kes oli oma valutavad sääred sohvale tõstnud ja määris pragunenud võimlejajalgadele Zim’s Crack Creme’i, ning valge ihupiimaga kaetult helendas tema jalg silmatorkavalt otsekui valge vingerdav ussike.
Katie napsas mööda minnes tütre kreemistest varvastest kinni, öeldes või pigem lausa kudrutades: „Minu tüdruku imelise Frankenjala eest tuleb hästi hoolitseda!”
Nädal hiljem pihtis Eric Katiele, et Devon tuli tema käest küsima, kas ta tohib hakata võimlas päkakaitsmeid kandma, et see nii väga välja ei paistaks. Sest isegi emme arvates on ta selle jalaga nagu koletis.
See