Sa saad mind tundma. Megan Abbott

peas häbiväärne mõte: sa langesid rajalt välja. Nüüd ei jõua sa ilmaski järgmisele olümpiale. Ülejärgmiseks olümpiaks on sul juba rippuvad rinnad ja pekised puusad. Sa oled liiga vana, üheksateistkümneaastane eidekõbi.

      „Ma ei taha seda uuesti teha,” ütles Devon. „Mitte kunagi.”

      Pettumusele järgnenud nädalatel näis, et kõik nihkus lausa käegakatsutavalt paigast.

      Vanasti, kui nad olid pärast sööki taldrikud laualt ära koristanud, jäid nad veel tükiks ajaks laua taha istuma, rääkisid uustulnukatest, Devoni käemarrastustest, võimla vananevast varustusest, maandumissüvendist ja uuest vedrupõrandast, mida oleks hädasti vaja läinud.

      Kuid nüüd sõi Devon õhtust oma toas, koolitööde kohal kummargil, ega võtnud korrakski kõrvaklappe peast. Teismeliste kohta oli see normaalne käitumine, aga Devon ei olnud ju normaalne teismeline. Mitte samasugune nagu teised.

      „Kui ta ometi sellest räägiks!” ütles Katie.

      Aga Devon hoidis tundeid alati kõvasti endas, otsekui nutsakuks kokku pigistatud rusikas. Isegi siis, kui ta ühe lipendava peonahatüki alla stafülokoki nakkuse sai ja sinna sisselõikeid tehti, et vedelikku välja lasta, ei hakanud ta nutma. Ta lihtsalt keeldus nutmast.

      Väikevend Drew, kes alati vaikselt ja nähtamatult seinaääri mööda liikus, ütles Katiele, et ta oli Devoni paokil uksest sisse piilunud ja midagi näinud.

      „Ta ajas toa segamini,” lausus Drew pead raputades. Ja jutustas emale, kuidas Devon oli vanu kaisuloomi täis topitud plastkasti kapist välja tõmmanud ja kõik mänguasjad voodi peale laiali kallanud, mõmmid ja Beanie Barbied, hulga trikoodega ahve ning lõõskavalt erksavärvilise tiigri, keda ta oli nii väga armastanud.

      Katie kiikas hiljem uksest sisse ja leidis Devoni kuhja all sügavalt magamas, mänguloomad ümberringi.

      „Oluline on see, et ta ei laseks ennast loksutada,” ütles Teddy neile, kui oli Knoxid enda poole peietele kutsunud. „Te ei tohi talle oma pettumust välja näidata.”

      „Me oleme lihtsalt tema pärast pettunud,” selgitas Eric. „Ta tahtis seda nii väga.”

      „Aga ärge olge!” ütles treener teravalt, silmitsedes neid mõlemaid, lõug kõrgel. „Sest tema ei ole selline nagu meie. Ta on meist kõigist parem.”

      Kui nad autoga koju sõitsid, kattis Katie näo käega kinni.

      „Mina tegin asja hullemaks. Ma ei oleks tohtinud olümpia kohta midagi öelda. Selle kohta, et…”

      „Ei,” kostis Eric teed jälgides, „ei oleks tohtinud jah.”

      Järgmistel nädalatel otsustas Katie Devonile hingamisruumi jätta. Ta veetis rohkem aega nende väikese tugisamba Drew’ seltsis, kes oli just esimesse klassi läinud ja kelle tibupea oli pidevalt loodusõpetuse projektide kohal kummargil: sipelgafarm, vihmaussikomposter, puukooretükid, mida ta Sterno piirituslambi kohal põletas, stopper käes tiksumas. Poisi nupukeses toimus mõndagi sellist, millest emal polnud varem aimugi olnud.

      Ent igal õhtul istus Eric naise kõrval voodis ning vaatas ikka ja jälle kvalifikatsiooni salvestust. Uuris, hõõrus nägu, üritas aru saada. See oli ainus asi, millest ta rääkis, endal silmad ekraani vahtimisest tõmblemas.

      „Eric,” ütles Katie lõpuks ühel õhtul, „jäta järele!”

      Kuid järgmisel päeval tuli mees koju, kaasas Champeen Athleticsi paks kataloog.

      „Ma olen selle üle palju mõelnud,” ütles ta Katiele, ise peaaegu varvastel keksides. „Me kõik teame seda. Devonit hoiab tagasi varustus. Me peame Teddyle peale käima. Meil on seda maandumissüvendit tarvis.”

      „Maandumissüvendit?” kordas Katie. „Tal ei ole mingit süvendit vaja. Teddy turvab teda alati ja ta pole veel kordagi eksinud.”

      „Katie,” ütles mees, silmad energiliselt sädelemas, käsi naise randmele surutud, „ma olen päev otsa selle kohta lugenud. On nii palju asju, mida ma seni ei teadnud. Võimlejad, kes teevad toenghüppeid süvendisse, mis nende maandumist pehmendab, saavad harvem vigastusi ja esinevad võistlustel paremini. See koormab vähem liigeseid.”

      Ja siis lisas ta vaiksemalt: „Ja aitab hirmu leevendada.”

      „Aga Devonil ei ole ju mingit hirmu,” ütles Katie, kuid mees ei vaadanud talle otsa. Esimest korda tundus naisele, et Eric teadis Devonist midagi sellist, mida tema ei teadnud. Või arvas teadvat. Kvalifikatsiooni videot ikka ja jälle üle vaadates oli mees enda meelest lahenduse välja nuputanud.

      Ent Katiel oli asja kohta oma teooria. Too nõksatanud jalg oli ju ikkagi seesama jalg, mis oli niiduki tera vahele jäänud. Mõneti küsis ta endalt, kas too pisike ihutükk, millele oli armkude peale kasvanud, võis siin väikest rolli mängida.

      Mõnikord tabas ta Devoni oma jalga vaatamast, tütar uuris seda väga lähedalt, ning siis mõtles Katie, et ehk on tüdrukule sama küsimus pähe tulnud.

      „Maandumissüvend on lahendus, Katie,” lausus Eric, käsi naise käsivarrel, pilk temale naelutatud. „Seda ma sulle ütlen.”

      Raske oli muud uskuda, kui mehe pihk toetus läikivale kataloogilehele, millel olev foto kujutas sügavale võimla põrandasse kaevatud tohutut süvendit, mis oli ääretasa täis erksavärvilisi poroloonkuubikuid, mis meenutasid kasiinotäringuid.

___

      „Ma olen kahe käega poolt, Eric,” ütles Teddy neile, „aga numbrid räägivad teist keelt.” Ta suskas sõrmega kataloogi lehekülge, lihunikupöial hinna kohal. „Sellest ei tule midagi välja.”