alati pakitsema, kui miski Meinhardi meeli liiast kuumaks küttis, mida, tõsi küll, õige harva ette tuli.
Hommikused missalised olid kabeliesist lagedat platsi katvad lumevaalud püdelaks tallanud. Hobusesitaga segatud hallikasvalges pudrus libastudes tatsas jutlustajavend ree juurde ja patsutas valget setukat kaelale.
„Kuidas me talle seda küll ütleme, Ingel?” küsis ta kondise hobuse tihket nahka silitades. Loom raputas pead, nii et hõre lakk minema tahtis lennata, ja hirnatas rõõmsalt.
„Ei, sõbrake, täna ma pean talle rääkima.” Vanamees libistas kõhnad pihud üle hobuse karedate põskede. „Mu süda on raske ja kurb, aga ma pean talle seda lõpuks ütlema!”
Preester patsutas looma kaelale ja vajus ägades rekke. Tark hobune rehmas sabaga ning tõmbas nagiseva sõiduki ise, ilma sunduseta, tasapisi libisema. Meinhard lasi end aegamisi lösakile. Mehesuurune heinakott külje all oli ühe pühendunud dominiiklasest jutlustajavenna jaoks küll ilmselge liialdus, kuid ta ei kahelnud, et Issandal isegi sellega omad kavatsused olid. Üks segane vanaeit, kes tema pühapäevastelt jumalateenistustelt iialgi ei puudunud ning valjusti ja ülima hardusega iga natukese aja tagant „Aamen!” hõikas, oli mõne kuu eest, Püha Miikaeli17 päeval, teda Koigi silla juures passinud ja koti talle kaarikusse heitnud. Ning sinna juurde „Eesus, Mariia, teokraatsias!” karjatanud. Meinhard teadis, et kohalikud talupojad pidasid oma poolemeelsete tegusid tähendusrikkaks, omamoodi pühakski. Ja kuigi nende arutut jampsimist võis ka kurja vaimu vaevamiseks pidada, ei näinud ta külanaise tempudes siiski mitte Saatana vigureid, vaid leidis, et see õnnetu on lihtsalt nupust nikastanud. Ometigi ei söandanud jutlustajavend kotti ära anda, veel vähem minema visata. „Issanda teed on imelikud,” kinnitas ta endale ka nüüd, kui takuse riide sees sahisevatele õlgedele nõjatus.
Regi ägas külmunud maapinnal kõikudes ühes taktis vana dominiiklase ihuliikmete ja kontidega. Meinhardile meenusid hiljutised sündmused, mis palju muret ning tüli olid toonud.
Päev enne Püha Martini mälestuspäeva peatus Hauküla kabeli ees aurav ratsu, kaapides külmast kohmetanud maad – kiire sõnum Pöide kantsist. Foogt Arnold ootas teda läbi katsuma üht tapatööd, milletaolist terves foogtkonnas tükil ajal polnud juhtunud.
Jumala tahtel oli sattunud nii, et mõlemad preestrid, kes foogtil muidu selleks tarbeks käepärast olid, asjatoimetuste pärast kantsist eemal viibisid. Orduvend Joannes polnud veel tagasi jõudnud Koigi tagant Karjast, kuhu foogt oli ta saatnud piiskopi sinodivilja viima ja ühtlasi Öseli praostilt, kes alles paari kuu eest püsivalt kirikumõisa elama oli asunud, stifti18 uuemaid uudiseid välja pinnima. Niipea polnud linnusesse oodata ka Pöide kirikhärrat isa Baldewini, kes eelmisel õhtul isand Konrad von Stackelbergi tungival palvel Toomala mõisa oli kiirustanud, sest vanaproua Adelheydis oli äkitselt tõvevoodisse langenud ja tahtis oma viimse tunnikese saabumise hirmus viivitamatult pihtida. Linnuses teadsid aga kõik, et kuidas iganes ka Toomalas asjalood ei olnud, oli Pöidele naasmine viimane asi, millele heinasao mõõtu hingekarjane mõtles.
Kirikhärra oli küll vaga ja jumalakartlik mees, aga paraku polnud taevane Jumal ainus, kelle teenimisele ta pühendus. Palvetamisest ja jumalateenistustest vabad hetked sisustas isa Baldewin enamjaolt söömise, joomise ja magamisega. Ta oli alatasa näljane ning kurtis igal võimalusel, kui viletsasti ja kasinalt peab ta läbi ajama, mis ühele kirikhärrale kuidagi kohane ei olevat. Seepärast ei lasknud ta kunagi käest võimalust ennast kellegi kulul kostitada – ning pealegi veel priskesti. Toomala mõisa helduses polnud isa Baldewinil vähimatki põhjust kahelda, sest kesksuvest saati oli ta von Stackelbergide külalislahkusest pidevalt osa saanud. Vähemasti korra nädalas pidi preester mõisas käima, et vanaproua raiskuläinud vennatütrele Odiliale jumalasõna kuulutada ning tõrksa meelega preili hinge läbi katsuda.
Vanaproua ootamatu haigestumine tähendas, et isa Baldewin võis Pöide pühakoja ehk isegi kuni pühapäeva hommikuni üksnes diakon Melcini hooleks jätta. Foogt Arnold pidas aga kuritööde uurimisel alati vajalikuks mõne pühitsetud preestri ligiolekut. Noor diakon talle ei kõlvanud, kuigi too oli enda kinnitusel isegi Kölni ülikoolis studeerinud ning triiviumi19 läbinud. Kehakaalult kirikhärraga peaaegu ühes mõõdus Melcin pürgis ka orduvennaks, tema noviitsiaeg oli poole peale jõudmas ja juba järgmisel Püha Laurentiuse päeval lootis ta Riias ordupreestriks pühitsetud saada. Aga foogt ei vajanud mitte noviitsi, ükskõik kui kõrgesti see koolitatud oli, vaid kogenud jumalasulast, kes Saatana võimalikud kavalused läbi näeks. Ja siin oli Meinhard peaaegu asendamatu.
Püha Dominicuse vennad olid sõnaosavad jutlustajad, tulid Saatana kõikvõimalike viguritega suurepäraselt toime ning olid seepärast nõutud ja hinnatud ka õigusemõistjatena. Inkvisitsioonikohtutes suutsid nad nii mõnegi ketseri panna eksiteele sattumist tunnistama, ilma et oleks pidanud piinariistu käiku laskma või näitamagi. Seepärast oli ka Pöide foogt mitmed korrad varemgi kuritööde läbikatsumisel just vend Meinhardi abiks võtnud.
Vana dominiiklane ei venitanud teeleminekuga – sidus puuristikese vööle, heitis kulunud musta kappa20 õlgadele, seadis vankri sõiduvalmis ja läks. Ta jõudis Pöidele parasjagu siis, kui kell oli juba löönud kolmandat tundi ja orduvennad kirikus põlvitades tertsi21 viimaseid lauseid pomisesid. Pahurad vahimehed lükkasid kägiseva peavärava pooled Meinhardi järelt kinni ja kindlustasid rõhtpalgiga, sõidu ajal luudeni läbi külmunud vanamees libistas sedaaegu oma tulitavad jalad ägades linnusehoovi paesillutisele. Klähvivad õuepenid tükkisid kohemaid hammastega tema tuunika ja kappa narmendavaid servi kiskuma, kuid said kadakapuust malakat mekkida ning tõmbusid kiunudes eemale.
Meinhard oli teise tunnipalve psalmid juba linnusesse sõidu ajal hammaste plagisedes endale nina alla pomisenud ega pidanud enam kirikusse tõttama. Nooruke heledapäine kantsiteenija Bertram, seesama, kes preestrile kabelisse sõna oli toonud, ootas kannatlikult, kuni vanamees vankrilt maha sai, põlvitas siis tema ette ja otsis käsi ettepoole sirutades jumalasulase sõrmi, et neile suud anda. Noormehe silmist ja palgetelt paistis murega segatud ärevus.
„Issanda rahu olgu sinuga, poeg!” puudutas Meinhard kergelt Bertrami juukseid ning andis talle märku püsti tõusta. „Mis vaevab sinu südant, poeg?”
„Minu uned on täis… kurje varjusid, isa,” kogeles noormees. Tema katkendliku hingeõhu õrnhallidel pahvakutel peegeldus selge ja puhas hommikuvalgus. „Ma näen verd, mis voolab minu peale… See purskab kõige mustemast pimedusest ja neelab mind nagu tuli… Aga kui ma ärkan, ei ole ma põlenud, vaid hoopis kaetud hirmuhigiga ja ma lõdisen üleni külmast.”
Preester peitis külmanäpistuses õhetavad pihud vaheliti tuunikavarrukatesse ning surus kepi vastu rinda. „Sa palveta, mu poeg! Ja tee seda avatud südamega. Siis tuleb Issanda trööst sinu juurde ja sa leiad hingerahu ning lepituse oma muredele,” lausus ta.
„Ma palvetan, isa! Rohkem kui ükski teine sulane siin müüride vahel! Ehk isegi niisama palju kui auväärt vennad. Aga mul on ometi… hirm.”
Dominiiklase tumehallide silmade läbitungiv pilk valgus leevendava lohutusena teenijapoisi ihusse ja viimased sõnad veeresid Bertrami huultelt juba peaaegu rahulikult.
„Jäta mustad mõtted ja pelg, mu poeg!”
Meinhard tõmbas käe varrukast ja pani teenri niisketele kiharatele. „Ma palvetan su eest. Aga nüüd räägi, kust ma leian isand foogti?”
„Isand käskis kohe keldrisse minna ja mõrtsukale… silma vaadata, et ta oma hirmsa teo viivitamata ja rohkema tõrkumiseta omaks võtaks…”
„Foogt on siis teda juba läbi katsumas käinud?” küsis preester pahase üllatusega ja võdistas õlgu.
„Isand kuulas mõrtsuka üle kohe õhtul… Tilke Rattenbergi ka, kes tapja uimaseks lõi ja vahimehed appi kutsus.”
„Nõnda kiiresti siis…” pomises Meinhard. „Kas on veel keegi tema juures käinud?”
„Ei kedagi