Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat. Mehis Tulk

keerutasid juba keskpäevased tuuled, kui väsinud ja külmast vabisev jutlustajavend lõpuks kepi toel suure maja kitsast trepist üles teise korruse saali rühkis. Uksehingi oli äsja rasvaga määritud ja need liikusid Meinhardi lükkamise peale sama hääletult kui lahjas päevavalguses värelevad varjud kantsi kiviseintel.

      Juba trepil ninna löönud kerge suitsuving tikkus saaliuksel vanamehele otse silma. Ruumi ühes seinas miilas kollastest tellistest kamin, mille tahmunud servadega suust kostev sisin andis märku, et tulle oli liiga niiskeid puid visatud. Kolde ees kõhutav must jahikoer tõstis laisalt koonu ja haugatas kumedalt. Foogt Arnold von Bellinge ja vahtmeister Wolfhard Stecke, kes söepanni kohal käsi soojendasid, pöörasid pead.

      Õlgadeni ulatuvate hõbehallide lokkidega ordukäsknik lõi saabujat märgates pihud plaksatades kokku ja hõõrus neid tugevasti teineteise vastu. „Aa, vend Meinhard! Lõpuks ometi! Me oleme sind juba pikalt oodanud.”

      Foogti eluruum, mida kantsis suurustlevalt ka rüütlisaaliks kutsuti, oli susisevale kaminale vaatamata ebasõbralikult külm. Vana dominiiklane jõudis tähele panna, kuidas saalisolijate hingeõhupahvakud aknast kumavas valgusvihus aurasid.

      „Vait, Keiser!” käratas foogt koerale, kes urahtas tõredalt, kuid lasi pika koonu uuesti käppadele vajuda ja jäi liikumatult lebama nagu põrandale visatud talvekasukas.

      Uksest mõne sammu kaugusel peatunud Meinhard lükkas kapuutsid kuklasse ja kummardas kergelt.

      „Ole tervitatud, armas vend!” vastas ta lüheldasele käbeda olemisega linnuseisandale, kes oma viiekümne viie eluaasta juures paistis kümmekond aastat vanem. Seda nii nurgelisi põski raamivate valkjashõbedaste juuste kui ühtlaselt pügatud hallide vuntside ja kitsa habeme tõttu, mis tema näole erilise, otsekui kivist tahutud ilme andsid. Pihkudesse puhuv noor mustapäine junkur Wolfhard, ameti poolest linnuse vahtmeister, oli foogtiga üllatavalt sarnane. Kui kullinoka moodi nina ja õhuke söekarva habemeviirg välja arvata, oleks isand Arnold võinud nooruses üsna täpselt vahtmeistri moodi välja näha. Sama pikkus, sama kehahoiak ja seesama õieli lõuaga uhkelt püstine pea.

      „Kui kaua me pole juba kohtunud, armas vend? Püha Miikaeli päevast saati, ah?” Foogt sirutas käed uuesti söepanni kohale.

      „Jah, armas vend, Issanda teed on ettearvamatud. Ja vana mehe liikmed üha nõdremad, mis sõiduga kantsi enam hästi leppida ei taha. Ning külm on ühtmoodi nii siin kui Hauküla kabelis.” Mustkuub piidles pannil hõõguvaid süsi, millest temani ulatus paraku üksnes mõrkjas suitsulõhn.

      „Nii on, armas vend,” ei teinud foogt preestri külmajutust välja ega märganud teda ka käsi soojendama kutsuda. „Aeg teeb ühtmoodi armutult oma tööd nii elusa ihu kui ka eluta kivi kallal. Näed, suure keldriahju korstnakivid olid sisse kukkunud ja esimese kütmisega tossas terve konvendihoone22 vingu täis.” See oligi siis Meinhardi sõõrmeid ja silmi kõditanud.

      „Ma olen küll foogtkonna kõige suurem käsknik, aga tuleb välja, et ühe köögiteenri sõna on minu omast vägevam veel. Ta on müüriladuja käe all tööd teinud ning teab, kuidas suure maja kolle ja lõõrid ehitatud on ning oskab neid ka, Jumal tänatud, parandada. Aga alles homsest lubas see sindrinahk koldes uuesti tuld tegema hakata ja sedagi vähehaaval, et värskelt paigatud suitsulõõri ja ahjuvõlvi mitte ohtu seada. Ja meie peame vendadega kannatama külma ning söepannide vingu. Ehh, kui armetu võib olla inimese elu, olgu Jumal meile armuline!” Isand Arnold von Bellinge sirutas käed uuesti süte kohale.

      „Heakene küll,” sõnas ta ühtäkki muutunud, rangel toonil ja astus vanale jutlustajavennale paar sammu lähemale. „Mulle anti juba eelmise kella järel teada, et Püha Dominicuse vennaskonna preester Meinhard minu kutsumise peale kantsi on jõudnud ja keldrisse mõrtsukat üle kuulama läks. Miks seal nõnda palju aega kulus? Ega sa sellele kaabakale ometi armulauaga missat pidanud?”

      Vahtmeister Stecke muigas. „See lurjus sai oma missa ja armulaua juba öösel kätte. Aga Issand on mõrtsukatele armuline ja laseb neil meelemõistuse ikka kaduda just siis, kui tõde nende suust päevavalgele on pääsemas,” sõnas ta sapiselt.

      Dominiiklane heitis junkrule kiire pilgu. „Isand foogt! Iga asi võtab oma aja,” sõnas ta. „Ma käisin vaatamas sõjasulase surnukeha ja palusin tema hinge eest. Selle juures oleks patt kiirustada. Siis käisin õnnetu Rüdgeri juures, kes vahitoas hinge vaagub, ning palvetasin, et noore mehe ihu sellele katsumusele vastu peaks. Seejärel kuulasin vend Melcini seletusi ja mõõgasulase Tilke lugu sellest, mis sarades juhtus, ning lõpuks käisin ka keldris sepaselli juures, et teada saada, mida temal selle hirmsa õhtu kohta ütelda on.”

      Foogt plaksutas käsi ja tõstis kokkusurutud peod vastu nina.

      „Sa polegi siis niisama aega viitnud! No räägi, mida sel nurjatul sellist ütelda oli, mida tema suu foogtile ei paotanud?”

      Meinhard lasi kadakase saua õlale vajuda ja libistas külmetavad sõrmed vaheliti valge villase tuunika laiadesse varrukatesse.

      „Auväärt vend Arnold, ma ei tea, mida süüalune esimesel läbikatsumisel rääkis. Ma ei tea, mida ta omaks võttis või mida tagasi ajas. Aga ma tean, et tule ja vaevamisega võib nõrga südamega sureliku mis tahes nurjatusi tunnistama panna.”

      „Hähh! Kõikide pühakute nimel…”

      „Ära sega vahele, Wolfhard!” tõstis foogt järsult käe ja vahtmeister pidi alla neelama mürgised sõnad, mis tal üle huulte lipsamas olid. Meinhard teadis, et vana rüütel junkrut ei salli ja talub noort kehkenpüksi enda lähikonnas üksnes sellepärast, et too on kõrgete ordukäsknike sugulane ja soosingualune.