pomises Karusoo peremees, silmitsedes helendavat ketast, mis peaaegu puulatvu riivas. Tal ei tahtnud ikka veel silme eest kaduda Tiideriku palavikuline pilk, mis õgis koldetules kägardunud ja mustaks känkraks muutunud pärgamenditükki. Oli selles pettumus, ahastus või viha? Hirm oma isanda ees, kelle antud käsk – õigemini selle täideviimise võimalus – hõõguvate süte peal suri? Või kõik korraga? Vesse raputas väsinult pead ja tõmbas sõõrmetesse ahmaka külma õhku, mis ninakarvad turri ajas.
„Ja kui sa nõndaviisi täis oled kasvanud, siis saad näha, mis puust su pojad on ja kas ristijumal sinust ülemal või alamal seisab,” porises ta habet silitades.
Kuu vahtis Vessele vaikides otsa, pillates oma külma valgust Linnuse ahtale õuele ning madalatele palkhoonetele, neid piiravale tarale ja tara taga kõrguvatele sünkmustadele raagus puudele.
Üksik hallikirju pilveriba nühkis end aegamisi vastu helkivat ketast, kui vanem tare mustavasse ukseavasse kadus. Saaki haistnud metsakoerte laul sai aga soovikus väge juurde.
Hämaras vahitoas lehkas higi, rotisita ja kuse järele, kuid see ei häirinud karvavõrdki asemetel kägarasse tõmbunud meeste und. Koidu eel, kui müüripealsed vahimehed aina rohkem tulekatelde ligi hoidsid, polnud vahitoa seinakoldes enam kedagi tuld sättimas, sest magajad nautisid ihusoojade mantlite all kõige magusamat varahommikust und. Kitsa aknaorva all, vastu seina lükatud rohmakal laual põles jäme rasvaküünal, mille kollane leek heitis seinaäärsetel lavatsitel norskavatele sõjasulastele tuhmi valgust, vilkudes ähvardavalt iga kord, kui keegi uksest sisse või välja astus.
„Saadanas küll!” raputas vana mõõgasulane Mathias pead ja poetas kolksuga lauale musta, läike peaaegu kaotanud munakujulise kiivri. Valvekorra lõpetanud riialane haakis plaatvesti kaeluse lahti ning lükkas vooderdatud peakoti kuklasse.
„Näedsa! Ööga ajas nisukese külma peale, et tahtis müüri peal vägisi munad tagant võtta, sunnik!” sügas ta ägedasti oma kihelevat lagipead, mida piirasid üksikud hallid juuksekarvad. „Ja need neetud logardid pole jälle viitsinud rohkem puid alla visata,” sülgas ta tigedalt kustunud kolde kõrval vedelevatele halgudele. „Igaüks mõtleb ainult iseenda peale. Peaasi, et oma kere täis ja perse soojas oleks. Teised külmetagu käed otsast ja kara küljest ja mida kõike veel!” Riialane kummardus torisedes koldesüsi üles kosutama.
„Tühja sest külmast nüüd!” rehmas pahuralt tallimees Everd, kes oli laua taga kõhuka puukannu pihkude vahele haaranud. Ta oli väsinud, luudeni läbi külmunud ja tujust ära. Foogt pelgas pärast sepaselli hukkamist talumeeste äkilisi tegusid ja käskis linnuse kumpanil9 valvet kahekordistada, mistõttu ka tema, kes ta igapäevaselt hoopistükkis hobuste eest hoolitses, ajutiselt vahimeeste hulka arvati. Kumpan Hagelborch oli kurtmise peale, et valveteenistus tallimehe kohustus pole, üksnes õlgu kehitanud ja nähvanud, et tarvidusel pannakse ka köögimeister ja kokaemand müüri peale ning antakse piik kah veel pihku. Nii juhtuski, et liisu tahtel tuli just temal südaööst esimese kellani läänemüüril külmetada. Ühes selle tüütu riialasega, kes ikka ja jälle tahtis pajatada, kuidas tema omal ajal ordu vastu sõdis, linna langemise järel meister Eberhardi10 enese sõrmevibutuse peale ellu jäeti ning ordu teenistusse võeti.
Everd rüüpas õlut. Sellel oli vastik maitse ja ta lükkas jooginõu nägu krimpsutades Mathiasele. Riialane vedas käeseljaga lurinal mööda ninaalust ning haaras toobi. „Ei sest külmast, sitast, pole jah midagi! Aga see, mis õhtul tamme all sündis, see oli hullem veel kui Riia piiramise ajal! Ütlen ausalt, mul oli pasanire juba püksis,” vaterdas ta ning lonksas kannust mehise sõõmu, mis kurgust hapu röhitsuse üles kiskus. „Palju polnud puudu, et löömaks oleks läinud. Ma nägin, et matside malakad ja mõõgaterad juba sügelesid! Ja usu mind, kui nad meile korraga kaela oleksid langenud, poleks meist kuseplekki kah järele jäänud!”
„See ei olnud lõbus jah,” nentis talliülem mornilt, põrnitsedes oma kulunud mõõgavööd, mille kinnitust külmast kohmetunud sõrmed kuidagi lahti ei tahtnud päästa.
Riialase jutt oli sulatõsi. Ümber tamme kaitseringi kamandatud mõõgasulased ja mõned teenijad, kelle hulka ka Everd sattus, pidid oma plaatvestides ja rõngasrüüdes tublisti higistama, enne kui süngelt vaikiv rahvahulk lõpuks nende piikide ees laiali vajus.
„Lõbus jah,” osatas Mathias ja tahtis kannu kantsiteenija nina alla tagasi lükata, kuid too pani tõrjuvalt käe ette. „Nüüd näevad ka hooviteenijad, et nemad mõõgasulaste kõrval siin kantsis kui isandad elavad,” kehitas riialane õlgu ja sasis joogianuma jämedate karvaste sõrmede vahele.
„Ehh… isandad ja alamad…” Raske õhuga vahituba tundus Everdile aina vastikum. Riialane aga jätkas omasoodu: „Kas sa tead, et selle kantsi müüri peal pole kunagi varju? Ei külma tuule, vihma ega kõrvetava päikese eest. Teil, teenijatel, pole vaja teisel pool müüri oma elunatukese pärast hirmu tunda ja põõsa taga sittudes valvata, et mõni metsast päästetud ammunool sulle peeru vahele ei sopsaks ning sind omaenese hunniku sisse sirakile ei tõmbaks.” Vana sõjasulane libistas mõhnalise sõrmega läbi küünlaleegi. Üks magajatest keeras magusasti norsatades teise külje ja lasi tubli käraka rammusat püksituult.
„Ja te ei pea nuusutama kõige paksemat peeru, mida vaid preisi persed välja suudavad ajada!” Seda sähmas Mathias peaaegu südametäiega ning ilmselgelt liiga valjusti.
Vahitoa kõige kaugemas nurgas hakkas üks tume kogu end lavatsil liigutama. Kulunud mantliserva alt ilmus välja musta habemetüükaga kaetud kitsas nägu, millest kõigepealt hakkasid silma ülahuule alt esile tükkivad suured kollakad esihambad.
„Pidage oma sitased suumulgud ükskord ometi kinni ja laske magada!” kraaksatas sõjasulane tõredalt. „Kõrvad jooksevad sitavett!”
„Sina, Rotinägu, hoia oma töllmokk üldse maas! Kelle asi see on, et sa oma kõrvu sitaveega pesed!” põlastas Mathias ja tõstis kannu suule. Everd muigas.
Küünlaleek lõi ägedalt vilkuma, kui rotinäoline sulane ootamatu nobedusega mantli kõrvale heitis, lühikese hüppega laua äärde jõudis ja Mathiase kõrva ühes punetava kaelanahaga sõrmede vahele sasis. Tuhmis valguses välgatas kolmetahulise teraga pistoda, mis otsapidi riialase parema kõrva vastu surus. „Vana kult on vist päris kurdiks jäänud! Kas ma peaksin tema sitaseid kõrvaauke puhtamaks uuristama, et see, mis öeldud, talle ka kohale jõuaks?” sisistas kiitsakas sõjasulane.
„Rahu, Tilke! Jumala nimel!” ajas tallmeister end pinki kolistades püsti ja kahmas laualt mõõga koos tupe ja vööga, mille ta oli lõpuks suutnud puusalt lahti haakida. „Lase vanatoi lahti! Iga lolli pilamise peale ei pea hakkama kohe teraga vehkima!”
„Sina, tallipoiss, pea lõuad, kui mõõgamehed asju klaarivad! Mine karga oma hobuseid! Vahitoas oled vait, kui just rauda mekkida ei taha!” Küünlavalguses, mis ruumis lahvatanud raevu eest varju otsides hirmunult mööda kiviseinu ja laepalke hüples, hiilgasid Tilke silmad kurjalt ning ohtlikult.
Tallipoiss!? Everdi sisemus kihvatas. Tilke oli temast aastate poolest noorem ja kõigest paari kuu eest Riiast saarele tulnud. See kõhetu rott ei võinud ju ometi Pöide ühele tähtsamale hooviteenijale kui poisikesele näkku karata!
„Lase vanatoi lahti! Omad ei pea mõtlemata sõnade pärast kohe kiskuma minema!” kordas Everd kangelt, samal ajal mõõka aegamisi tupest välja vedades.
„Ja mida sa teha kavatsed? Ma veristan selle vana kuldi ära veel enne, kui sa tera jõuad tõmmata. Ja sinu niisamuti.” Rotinäo kõhetu käsi pigistas pistoda vastu Mathiase kõrvalesta veel kõvemini, nii et punetavast ihust verepiisk immitsema hakkas.
„Pane nuga käest!!!”
Tilke sõrmed vallandusid kumeda hääle peale, otsekui oleks neist igasugune jõud kadunud.
Kõllakki!
Pistoda kukkus kilinal vahitoa paesele põrandale ja libises laua alla. Kolksatusega pudenes ka õlletoop Mathiase kangestunud sõrmede vahelt, paiskus laua peale külili ning leotas kannupõhja täitnud märjukesega