Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

ringi käia. Ühes nurgas käimla-auk, teises helerohelistes tuledes konsool, kolmandas ribikardinaga kaetud aken ja selle ees toolil riidekuhi. Konsooli juures ukse kohal undas vaikselt ventilaator. Oli palav. Magaja pühkis higipiisad laubalt laiali. Ta ajas end püsti, astus konsooli juurde ja toksas selle klaviatuuril sõrmega. Holoekraan elustus, joonistas end õhku ja nüüd nägi Mark sissetulevat sõnumit. Ta toksas veelkord, kuid kiri teatas, et helistajaga ei ole võimalik sidet luua.

      «Pagan küll, mis jamas ta jälle on?»

      Mark astus akna juurde ja piilus välja. Ta pilgule avanes kosmosejaama elamukvartal. Mitte iial pime, kuid mitte kunagi ka korralikult valge, alati poolhämaruses, varjude rüpes. Tihedalt täis kitsaid moodulelamuid, ventilatsioonitorude müriaade ja elektri ning sideliinide kaablikimpe. Korrustevaheline torutransport unnatas regulaarselt, kui mõni lõputuist reisijaist jälle mööda vuhises. Siinne kant oli küll üsna tühi, kuid Clientium tervikuna ei maganud kunagi. Samamoodi nagu Coppa, Marki armas väikeõde, kes sattus pidevalt jamadesse.

      Mark astus riietehunniku juurde, tõmbas püksid jalga ja palavust kergelt leevendava sõjaväe termojaki ülle. Uks libises ta ees lahti ja väljast lõi pahvakuga vastu veel kuumemat õhku. Mingit kasu oli toas unnanud ventilaatorist siiski olnud. Marki pulksirged, ronkmustad juuksed pärlendasid termojakist hoolimata higist. Päevinäinud jakk, nagu ka siinse mahajäetud kandi tehnosüsteemid, ei töötanud enam korralikult. Ta ruttas mööda kergelt kaldus, üksikute vilkuvate tuledega tunnelit edasi. Pöörak siia, pöörak sinna ja ta astus nurga tagant otse vanemate elamumooduli ette, kolme lõnguse selja taha. Ühel neist oli seljas kosmodessandi veterani kuub, kuid Marki kogenud silm tuvastas kohe, et see oli mingist jaamatehasest soetatud odav koopia, mitte ehtne, nagu tal endal. Teised tüübid olid selle baari püsikliendid, kus Mark väljaviskajana töötas. Kui Markil oleks olnud hea tuju, siis teinuks ta juttu ja püüdnuks nad lihtsalt minema hirmutada. Kuid palavus ajas ta alati pahuraks. Ta võttis jaki taskust nukid ning virutas ilma midagi ütlemata kõige lähemal seisjale neerudesse. Enne, kui see kukkuda jõudis, said oma jao kätte kaks järgmist. Kolm sekundit, kolm meest. Ühel hakkas suust verd jooksma. Pööramata tähelepanu nende äginale, kobas ta nad kiiresti läbi. Paar sotti orbitaalraha, neuropiits, ning ohoo, dessantjaki mehel oli kuue all täiesti töökorras jahutusvest. Mark raputas maaslamaja riideesemest välja. See oli rõõmustav leid.