tunnete väljaelamine? Aga ei – Servantes kontrollis end piisavalt, hetke möödudes lükkas tooli kolinal lauast eemale ja tõusis püsti.
«Ilmselgelt ei ole see asi veel omadega ühel pool!» ütles ta ja suundus ukse poole, abi kannul.
Laua äärde jäänud seltskond vahetas vaikides pilke.
«Noh, see läks küll «hästi»,» tähendas lõpuks Carter sapiselt. «Kui tõsine see asi tegelikult on?» küsis ta seejärel Yaelilt.
Yael raputas pead. «Tegelikult pole mul õrna aimugi… Põhimõtteliselt võib see meie elutagamissüsteemidesse sattudes põhjustada piisavalt ebamugavusi. Kuid iseenesest mitte midagi ülearu tõsist. Meil pole siin neid tingimusi, mis valitsevad Oregonil. Seega pole see pisik väga elujõuline.»
«Kuidas see siis on laevas levida saanud?» küsis Deschanel.
«Lihtne,» vastas Yael. «Neil on elutagamissüsteemides Oregoni ökosüsteemi elemendid: õhk, vesi ja ilmselt mikroobikooslus takkapihta. Lisaks toit. Te ju nägite, mis tingimustes need lapsed seal pead-jalad koos on.»
Carter trummeldas sõrmedega lauaplaadil ja vaatas mõtlikult teistele otsa.
«Mis seal’s ikka – rahvas,» teatas ta endas selgusele jõudnuna. «Kui päid lendama hakkab, siis vähemalt saame tapalavale sirge selja ja särava silmavaatega marssida! Kehtestame jaamas häireolukorra. Yael, teie bioohutuse teenistus läkitab kõigile jaamas viibivatele inimestele juhtnööride paketi. Deschanel, teie juhatate «Wezselyow’i» edasist inspekteerimist. Mina murran piike nende juristidega, kui tarvis, siis kaitsen teid direktorite nõukogu eest ja üritan tegutsemiseks aega võita.»
«Mis on meie lõppmäng, härra?» küsis Colin.
«Lõppmäng?!» turtsatas Carter. «Meil pole veel avangutki, Colin. Aga jah, mille nimel me siin võimleme? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mida me peaksime peale hakkama miljoni lapsega… Või palju neid seal on? Kui saamegi nad sellelt neetud orjalaevalt maha, mis edasi? Saadame nad alla? Vaevalt, et Neymari koloonia õnnest lakke hüppab… Oregonile tagasi? See ilmselt poleks ka lahendus, sest suurem osa neist lõpetaks sarnastes oludes või milleski veelgi hullemas.»
«Tegelikult võib Neymar neist huvitatud olla küll,» tähendas Colin.
«Kuidas nii?» küsisid Deschanel ja Carter ühest suust.
«Noh, niipalju kui ma olen uudiseid jälginud ja mida Vana Nuuskur pajatanud, siis on neil seal all tõsine demograafiline kriis, nagu uutes kolooniates ikka ette tuleb,» ütles Colin. «Pole piisavalt asunikke, pole majandusliku arengu perspektiivi ja nii edasi. Suurem kogus värsket verd võib olla hoopis neile hädavajalik uus hingamine. Mis sellest, et alguses nõuab lastega toimetulek korralikku ressurssi.»
Carter kaalutles hetkeks kuuldut. «Mis seal’s ikka. Eks ma teen väikse järelepärimise. Meil on vaja mingisugustki kanalit, kuhu see jama maandada.»
«On ikka urgas!» tähendas Colin Yaeli järel jaama päramisse hooldustunnelisse ronides.
«Siinsest on hullemaidki nurgataguseid,» vastas naine rõhutatult, sundides teist vaiksemalt võtma.
«Kahjuks on sul vägagi õigus,» nõustus Colin.
Orlando järgnes neile koos Hoydti ning mõne relvastatud turvatöötajaga. Nad olid eelnevalt Yaeli tungival nõudmisel tunnelisuudme juures ebamugavad kaitseülikonnad selga tõmmanud, mis tegid liikumise äärmiselt kohmakaks. Midagi polnud parata, oli tulnud uus teadaanne «Wezselyow’i» laevalt põgenenuist ja kogu jaam oli kõrgeima tasemega bioloogilise ohu karantiinis. Colin tundis sõõrmeis filtreid läbinud õhu steriilselt teravat hõngu, mis meenutas veidi jaama meditsiinibloki siseatmosfääri. Hooldustunnel oli pime terasest kanal, mida mööda robotiseeritud vagunid jäätmeid vedasid. Kaitseülikondade valgusvihkudes ilmusid seltskonna vaatevälja siin-seal vedelevad rämpsukuhilad.
«Olen alatasa mõelnud,» sosistas Orlando ronimisest kergelt hingeldades, «kuidas jaama jäätmemajandus on tegelikult korraldatud.»
«Teadmatus on õnnistus, kas pole?» turtsatas Colin vastu. »Sinu õnneks pole siin ühtegi tõelist käitlemisspetsialisti, kes võiks sulle seletada, kuidas jaama raskusjõuta keskteljel öökimise produktid ringlusse satuvad. Vaat see on alles kaunis vaatepilt.»
Orlando kergitas kulme.
«Härrased, keskendume nüüd ülesandele!» sisistas Yael vahele. Naine haarast taskust infotahvli, millel oli kujutatud hooldustunnelite detailne kaart. »Kas teil on tõrjevahendid kaasas, nagu palusin?»
«Vaata, kui armsalt ta neid nimetab,» kõhistas Colin ja patsutas rihmaga reie välisküljele kinnitatud kabuuri. »Närvilõtvuriga mikroobide kallale! Miks ka mitte.»
«Mida iganes,» jätkas Yael silmi pööritades. »Ehk suudame nüüd rahuneda. Me ajame jäätmehoidlast põgenenud inimest taga, Colin. Inspektor Hoydt, milline oleks parim tegevusplaan?»
Seltskond kogunes ümber Yaeli kaarti uurima.
«Pakun, et jaguneme kaheks grupiks,» lausus Hoydt. »Nii katame kiiremini suurema ala ära. Orlando tuleb minuga, sina, Colin, oled Yaeliga. Saate kaks mu abilist endale seljatagust kaitsma. Jätsin paar meest sissepääsu juurde valvesse. Kui siin tunnelis on miski… keegi, pole tal pääsu.»
Inspektor aktiveeris sõrmepuudutusega kaks rada, mida mööda otsingurühmad liikuma pidid. «Kas te närvilõtvurit oskate käsitseda?»
Colin haaras enda relva kabuurist kätte, aktiveeris ja võttis sisse laskuri positsiooni. Hoydt kergitas seda nähes muiates kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi. Samas püüdis kõrval seisev Orlando üsna tulutult oma kõhklevat olekut varjata. Igaks juhuks tutvustas inspektor kõigile relva kasutusvõtteid ning luges reeglite osas sõnad peale.
«Audiitori tavapärase kohvitassi asemel kanname nüüd pigem nagu turvaosakonna varustust,» lausus Orlando pärast loengut oma närvilõtvurit näppides, »aga saame hakkama.»
«Hea küll, hakkame pihta,» andis Yael meestele märku teele asuda. Seltskond jagunes kaheks, millest kumbki pool võttis suuna erinevasse tunneliharusse. Yael vaatas veel korraks seljataha, kus hääbuv valguskuma saatis eemalduvat inspektor Hoydti koos kaaslastega, kuni kahe grupi vahele laskus rõhuv pimeduse sein. Mis parata, nad pidid endas leidma julguse.
«Kuidas küll ometi Hoydti mehed sellise prohmaka tegid,» arutles Colin, kui nad olid veidi aega pimedas tunnelis ringi mütanud, «et kedagi kahtlast liikumas ei märganud? Kogu jaam on tihkelt jälgimisseadmeid täis, töölised liiguvad ringi. Kuidas on võimalik, et keegi midagi ei märganud?»
Yael võpatas, märgates neile liginevat krigisevat kogu. Jäätmetunneli prahti täis vagun veeres otsimissalgast aeglaselt mööda. Jumal tänatud, et neil oli filtreeritud õhk hingata!
«Kardan, et Hoydti mehi ei ahvatlenud mõte hakata terve osakonnaga iga kuupmeetrit jäätmelasu läbi tuhnima,» alustas naine, kui oli end kogunud ja jätkas kõndimist. «Ta ütles mulle, et neil oli Carteriga tõsine vaidlus, kuna inimjäänuste avastamine oli olnud täiesti juhuslik, sest skanner seadistati suurte bioloogiliste objektide tuvastamiseks alles tükk maad hiljem. Ma tõesti ei tea, millised on tavapärased protseduurid jäätmete kontrolliks. Tõenäoliselt oli meie tagaotsitav skanneri taaskäivitamise ajaks juba minema lipsanud. Tundub uskumatu, et keegi suudaks sellistes tingimustes nii kaua vastu pidada, kuid me ei tea, mida need vaesed vangistuses olevad hinged on pidanud läbi elama. Inimene on kõigeks võimeline.»
«See on lihtsalt nii jälk!» vangutas Colin pead. «Pagan võtaks, juba lehk jaama koridoris oleks võinud välja anda, et midagi on valesti. Ometi õnnestus sel inimesel siia põgeneda. Laeva konteinerite sisu silmas pidades pakun, et tegu on lapsega või isegi mitmega. Ma ei imesta enam millegi üle. Kui süsteem poleks näidanud loata jäätmehoidlast lahkumist ja hooldustunnelisse sisenemist, kes teab, kaua oleksime jaamas sihitult õhku nuuskima pidanud. Tunneli valik vihjaks nagu sellele, et põgenemine oli pigem meeleheitlik kui peenelt planeeritud kavatsus. Vähemalt pole tal siit enam pääsu.»
Üks turvaosakonna