päevasündmuste ülekanne suurel ekraanil Yaeli tähelepanu paelus ja ta müksas küünarnukiga Colinile ribidesse.
«Vaata seda!» ütles ta.
«…turvaülem Carter ei osanud esialgu kommenteerida, mis täpselt võisid olla sündmuse põhjused,» selgitas parasjagu diktor.
«Jaama peajurist hr Dominique Servantes hukkus eile hommikul privaattermis toimunud õnnetuse tulemusel,» luges Orlando valju häälega väikest uudisvoo teksti ekraani allservas. «Õnnetuse asjaolud on välja selgitamisel, kuid allikate kinnitusel ilmnes tõrge termokambri juhtmoodulis, mille tulemusena kuumenes ruum üle. Selle uks oli kinni kiilunud…»
«Õnnetu värdjas praadis oma neetud munad ära!» kraaksatas Tony pearaputuse saatel. «Saast! Oh kurjam!!!» Ta toetas pea lauaservale ja needis vaikselt endamisi edasi.
Ülejäänud seltskond vaatas üksteisele vaikides otsa.
«Olgu vaakum talle kerge!» sõnas Colin seejärel ja tõstis oma klaasi.
«Colin!» hõikas Deschanel oma kabineti ukselt.
Colin tõstis jalad laualt maha ja ajas end toolilt püsti, et üle riiuliserva ülemusele otsa vaadata.
«Mis mureks!?» hüüdis ta vastu.
«Sul aega on…?» Nähes, et Colin sellele küsimusele vastama hakkab, rääkis ta kähku edasi: «Jajah, sina ja su vaba aeg! Mingisugune Maalt pärit laev, kuus päeva tagasi Spoti poolt sisse hüpanud, on parasjagu dokkimas!» Deschanel vaatas oma seljataha kuvaripildi poole. «Desouza on hetkel väljas ja Cryeril on graafikujärgne vaba päev… Mul on vaja, et sa võtaksid Carvalhali kaasa ning vaataksid üle, mis tegelased need on. Nad on oma sihtpunktiks märkinud Stonehenge’i.»
Ligikaudu tunnike hiljem olid Colin ja Orlando sadamas, kus kõige välimises dokis oli peatunud laev, mille nimeks oli transiidideklaratsioonis märgitud «Tähetolm». Colin turtsatas naerda.
«Mis?» päris Orlando.
«Sa vaata seda jurakat!» osutas Colin kuvari kolmemõõtmelisele kujutisele. Laev ei olnud ühestki otsast ilus ega graatsiline. «Pidi ikka olema fantaasiat sel inimesel, kes sõjalaevale taolise romantilise nime pani.»
«Sõjalaev?» Orlando kergitas kulmu. «Aga nad on deklareerinud, et tegemist on teadusliku missiooniga…?»
Colin suurendas pilti. «Vaata neid mooduleid siin ja võrdle kogu laeva arhitektuuri ühe tüüpilise kaubalaevaga. Heakene küll – elusektsioon on neil samamoodi väike. Kuid need kaks on relvamoodulid. Need siin ei ole mitte lastiruumid, vaid hoopis mootorid ja generaatorid. Nad on hullumoodi aega surnuks löönud, tegelikult võinuks nad Spoti-poolsest urkest siia jõuda… noh ma pakuks, et pooleteist päevaga. Oh-jaa, neil on trümm ka, kus on võimalik hoida igasugust nodi, kuid ma olen võrdlemisi kindel, et teadusega on nende käigul Stonehenge’ile õige vähe pistmist.»
Lüüsivärav avanes ja sellest sisenes dokkimisalasse kolm inimest: habemetüükas mees, keda saatsid pikk-tugev mehekolakas ja sihvakas naine. Dokkimisala loeti nii-öelda vabatsooniks, kus laevarahvas võis viibida ilma jaama turvakontrolli läbimata. Seetõttu tegi Colin endale mõttes üksnes ääremärkuse, et kõik kolm olid relvastatud, kui nad laevast välja tulid. Ei midagi erilist, kuid üldjuhul loeti viisakamaks relvade maha jätmist. Relva alaline kaasaskandmine oli pigem palgasõdurite, salakaubavedajate ja piirimaailmade asukate tava.
«Frhode Steinarsson,» sõnas habemik kätt sirutades. ««Tähetolmu» komandör. Need on Thessa ja Jhed.»
Colin vahetas komandöriga käepigistuse.
«Jõudu, komandör,» sõnas Colin. «Mina olen Colin Thyne, Viienda Ratta juhtaudiitor. Teavitan teid siinkohal, et teie laev on välja valitud pisteliseks auditeerimiseks ja vastavalt kehtivale regulatsioonile ootame teilt vaba ligipääsu alusele. Tema,» osutas mees kaaslasele, «on minu kolleeg Orlando Carvalhal, kes aitab auditi läbiviimisel, et kõik laabuks kiiremini ja sujuvamalt.»
Kolm võõrast vahetasid kiireid pilke. Colin nägi, et naise ilmes vilksatas kerge murelikkus, millele komandör vastas vaevu märgatava pearaputusega. Jhed tegi põgusa grimassi, mis võib-olla tähendas umbes nagu «ah-mul-savi» või siis «pole-audiitorit-pole-probleemi».
«Loomulikult olete te teretulnud «Tähetolmu» pardale,» ütles Steinarsson kerge naeratusega.
Nad suundusid viiekesi tagasi laevale. Kitsas koridoris, mis kulges läbi terve elusektsiooni sõõriku, põrkasid nad peaaegu kokku mehega, kes väljus ruumist, mille ukse tagant silmas Colin vilksamisi trenažööre. Õhetava näoga kodaniku silmad läksid võõraid nähes imestusest pärani ja ta tõmbus kähku uuesti ukse taha.
«Mul on siin laevameeskonna nimekiri,» ütles Colin käigu pealt. «Kas laeval on registreerimata isikuid?»
«Ei,» vastas Steinarsson napilt. Ta juhatas audiitorid väikesesse ruumi, millest suurema osa võttis enda alla ovaalne laud.
«Alustame siis sellest, et minu kolleeg Carvalhal vaatab üle «Tähetolmu» personalifailid ja energia- ning materjalibilansi,» ütles Colin istet võtmata. «Mina läheksin hea meelega koos teiega, komandör, väikesele tiirule, et visata pilk peale lastiruumile ja varustusele.»
Steinarsson juhatas Colini torukäiguni, mis ühendas sõõrikukujulist elu- ja tööruumide sektsiooni laeva keskteljega, kust omakorda pääses erinevate käikude kaudu laeva teiste osadeni. Colin jäi kaaluta olekus hõljuma, hoides ühe käega kinni seinale kinnitatud torust, mida sai kasutada enda edasi hiivamiseks. Steinarsson liugles paar meetrit edasi, märkas siis, et audiitor ei järgne talle, ja pöördus ringi.
«Teil on laevas üle terve Võrgustiku taga otsitav kurjategija, komandör Steinarsson,» tähendas Colin.
«See on natuke keerulisem lugu tegelikult,» ütles Steinarsson rahulikult.
«Öelge mulle, mis asjus te tegelikult Stonehenge’ile suundute, komandör. Üksnes teie sõjaväeline kraad annab juba alust nii mõnekski oletuseks.»
Steinarsson silmitses audiitorit natuke aega vaikides. «Minule teadaolevalt… Ütleme siis nii, et minu allikad kinnitavad mulle, et Viienda Ratta audiitorid võiksid olla huvitatud mitte tähelepanu pöörama mõningatele materjalidele, mida Stonehenge’ile toimetame.»
«Mis need oleks ja kellele te neid asju veate?» küsis Colin.
«On isikuid, kes soovivad puhuda elu sisse Stonehenge’i vastupanuliikumisele,» vastas Steinarsson.
«Te viite neile relvi…?»
«Ei, tegelikult veame neile veepuhastusseadmete komponente,» ütles Steinarsson naeratades. »Pärast seda on meil plaanis külastada ka ühe kaubalaeva kaptenit, kelle jäätmeprobleem on Võrgustiku populaarseim teema. Ajame veidi mehejuttu.»
Colin naeratas talle põgusalt vastu ja osutades peaga tagasi tuldud suunas, tegi ettepaneku audit lõppenuks lugeda. «Ega teil juhtumisi kohvi ja küpsiseid ole?» küsis ta komandörilt.
Paar tundi hiljem jalutasid Colin ja Orlando dokkimissektsioonist tagasi osakonna poole.
«Midagi põnevat?» küsis Colin.
«Naah!» tegi Orlando ja raputas pead. «Kui välja jätta tõsiasi, et nad pigem tundusid olema palgasõdurid, mitte teadlased, siis oli neil seal kõik tipp-topp.»
Colin peatus koridoriseina niši paigutunud kiirtoiduleti ääres ja ostis endale topsi kohvi. «Arvestades, et viimaste uudiste kohaselt on Stonehenge’il aktiveerunud vastupanuliikumine, ei tee mitte paha olla natuke paremini varustatud kui pühapäevasele piknikule minnes.»
Audiitor võttis mõnuga suure sõõmu värsket kohvi. Kokkuvõttes oli tõesti ilus päev.
MANIAKKIDE TÄNAV
TSÖLIBAADI LÕPP
«Mark…»
Sosin tungis tuppa läbi kõlarite, kuid ei äratanud magajat. Metallist kamber sumises väljas kostvatest helidest