Complain ei lasknud tast lahti. Selle asemel pani ta teise käe ümber Gwenny piha ning tõmbas naise endale lähemale. Gwenny püüdis teda jalaga lüüa. Complain puksis õrnalt põlvedega vastu Gwenny põlveõnarusi ja nad kukkusid koos põrandale. Kui Complain tütarlapse kohale kummardus, püüdis Gwenny teda ninast hammustada.
«Võta käed ära!» ahmis Gwenny õhku.
«Gwenny… Gwenny, jäta ometi, kullakene,» keelitas Complain.
Gwenny käitumine muutus järsult. Ta kurnatud ettevaatlik ilme uppus unelusse.
«Kas võtad mind pärast endaga jahile kaasa?»
«Jah,» vastas Complain. «Teen kõike, mida ütled.»
Kuid Gwenny ütlemistel või ütlematajätmistel polnud edaspidistele sündmustele mingit mõju. Kaks tüdrukut, Ansa ja Daise, Complaini kauged sugulased Gwennyga abiellumise kaudu, saabusid hingetuna, et teatada Gwenny isa, Ozbert Bergassi tervise halvenemisest ning et too küsib Gwenny järele. Bergass oli üks magamine-ärkamine tagasi ronimädanikku haigestunud ja Gwenny oli tal juba korra tema kauges elamises külas käinud. Arvati, et ta varsti sureb: inimesed, kes Ahtriruumides haigeks jäid, elasid harva kaua.
«Ma pean tema juurde minema,» lausus Gwenny. Nõue, et lapsed pidid oma vanematest eemale hoidma, leevendus selliste äärmuslike olukordade ajal; seadus lubas haigeid vaatamas käia.
«Ta oli hõimus auväärne mees,» lausus Complain nukralt. Ozbert Bergass oli palju magamisi-ärkamisi vanemteejuht olnud ja tema kaotus annaks tunda. Sellele vaatamata ei pakkunud Complain, et läheb äia vaatama; sentimentaalsus oli üks nõrkusi, mida Greene’i hõim püüdis välja juurida. Selle asemel läks Complain, kui Gwenny läinud oli, turule Ern Roffery, Hindaja juurde, et pärida liha hetkehinna järele.
Oma teel möödus ta tarandikest. Need olid rohkem kui kunagi varem koduloomi täis, tervemaid ja õrnema lihaga kui metsikud loomad, keda kütid jahtisid. Roy Complain polnud eriline mõtleja, kuid talle tundus selles peituvat paradoks, mida ta endale selgitada ei osanud. Mitte kunagi varem polnud hõim olnud nii õitsval järjel ning farmid nii elujõulised; isegi kõige madalamal pulgal olevad töölised said korra nelja magamiseärkamise tsükli jooksul liha maitsta. Kuid Complain ise elas vähem külluslikku elu kui enne. Ta käis jahil rohkem, kuid küttis vähem ja sai saagi eest vähem. Paljud teised kütid, kes sama kogesid, olid juba küttimisega lõpu teinud ning teisele tööle asunud.
Complaini meelest oli järjest halvenevas olukorras süüdi Hindaja Roffery vimm, mida too küttide klanni vastu pidas. Complain ei mõistnud, et koduloomi oli palju ja sellepärast määras Roffery metsloomade lihale madalama hinna.
Seetõttu trügis ta läbi turulolijate summa ning tervitas hapult hindajat.
«Su ego avardugu,» ütles ta vastumeelselt.
«Sinu arvelt,» vastas Hindaja sõbralikult, tõstes pilgu tohutult nimekirjalt, mida ta vaevaliselt koostas. «Metslooma liha maksab täna vähe. Kuue leivapätsi teenimiseks on vaja korralikus suuruses keret.»
«Kirevase päralt! Sa ütlesid mulle viimasel korral, kui sinu juures käisin, et nisu maksab vähe, igavene petis.»
«Olgem viisakad, Complain: sinu enda kere pole mulle leivapurugi väärt. Jah, ma ütlesin sulle, et nisu maksab vähe. See maksabki vähe – kuid metsiku looma liha maksab veel vähem.»
Hindaja silus rahulolevalt oma suuri vuntse ja purskas naerma. Mitu meest, kes läheduses logelesid, naersid kaasa. Üks neist, tüse, haisev sell nimega Cheap, kandis ümmarguste plekk-karpide kuhja, mida lootis turul vahetuskaubana kasutada. Metsiku jalalöögiga saatis Complain plekk-karbid lendu. Raevust möirates sööstis Cheap neid kokku korjama, võideldes, et neid tagasi saada teistelt, kes neid juba endale krabasid. Selle peale naeris Roffery veelgi kõvemini, kuid nüüd polnud nali enam Complaini kulul.
«Sul võiks hulleminigi minna, kui elaksid Vööriruumides,» lausus ta lohutavalt. «Nemad teevad imesid. Loovad hingeõhust loomi, püüavad neid õhust, just nii nad teevad. Neil pole üldse kütte vaja.» Ta lõi tugevalt kärbest, kes talle kaela peale maandus. «Ja nad on jagu saanud lendavate putukate needusest.»
«Lollus!» sõnas läheduses seisev vanamees.
«Ära vaidle mulle vastu, Eff,» lausus Hindaja. «Mitte siis, kui pead oma vanaduspõlve sõnnikust kallimaks.»
«See ongi lollus,» ütles Complain. «Kes oleks nii rumal, et kujutleks mõnda kohta ilma kärbesteta?»
«Mina suudan ette kujutada kohta ilma Complainideta,» möirgas Cheap, kes oli karbid kokku kogunud ja raevunult Complaini juurde tuli. Nad seisid teineteisega vastamisi, valmis pahandusteks.
«Lase käia, äsa talle,» hüüdis Hindaja Cheapile. «Näita talle, et ma ei taha mingeid kütte siia minu äri segama.»
«Mis ajast on prügi seest plekk-karpide otsija Ahtriruumides tähtsam kui kütt?» küsis vanamees nimega Eff kõigilt teistelt. «Ma hoiatan teid, halvad ajad on siia hõimu saabumas. Ma olen ainult tänulik, et mind pole nende saabudes enam siin.»
Kõikjalt tõusis vanamehe ütluse peale mõnitavaid pahameeleurinad. Järsku seltskonnast tüdinud, nihkus Complain eemale ning lahkus. Ta märkas, et vanamees järgneb talle, ning noogutas viimasele ettevaatlikult.
«Ma näen seda kõike,» lausus Eff, kibeledes ilmselgelt oma süngeid sõnumeid kellegagi jagama. «Me muutume aina pehmemaks. Peagi ei vaevu keegi enam Ahtriruumidest lahkuma ega poonikuid eemaldama. Pole enam midagi ergutavat. Ühtki vaprat meest ei jää alles – on ainult sööjad ja mängijad. Tulevad tõved ja surm ja teiste hõimude rünnakud; ma näen seda sama selgelt, nagu ma näen sind. Peagi on siin, kus kunagi oli Greene’i hõim, järel vaid rägastik.»
«Ma olen kuulnud, et Vööriruumide rahvas on hea,» ütles Complain jutuvoolu sisse lõigates. «Et nad on targad, mitte võlurid.»
«Sa oled siis seda Fermouri-tüüpi kuulamas käinud,» vastas Eff pahuralt, «või mõnda temasugust. Mõned inimesed püüavad meie eest tõelisi vaenlasi varjata. Ma nimetan neid inimesteks, kuid nad pole inimesed, nad on – väljasttulijad. Just need nad on, kütt, väljasttulijad: üleloomulikud olendid. Mina laseks nad tappa, kui oma tahtmist saaksin. Ma korraldaks nõiajahi. Jah, korraldaksin küll. Kuid meil ei peeta siin enam nõiajahte. Kui ma laps olin, peeti neid sageli. Ma räägin sulle, terve hõim on muutumas pehmeks, pehmeks. Kui ma saaksin oma tahtmist…»
Ta hingetu hääl vaikis, ehk kujutles ta mõnda vana suurusehullustuse tekitatud veresauna. Complain liikus temast peaaegu märkamatult eemale: ta nägi Gwennyt üle raiesmiku lähenemas.
«Su isa?» küsis ta Gwennylt.
Gwenny viipas kergelt käega, viidates ei millelegi.
«Tead küll ronimädanikku,» vastas ta ilmetult. «Ta läheb Pikale Teekonnale enne, kui veel üks magamine-ärkamine möödas on.»
«Elu keskel elame surmas,» lausus Complain pühalikult. Bergass oli austatud mees.
«Ja Pikk Teekond on juba alanud,» vastas Gwenny, lõpetades Complaini eest tsitaadi Litaaniast. «Sinna pole midagi parata. Aga mu isa armastab mind ja sina lubasid mind jahile viia. Läheme kohe, Roy. Vii mind endaga koos poonikusse – palun.»
«Vaba liha maksab vähe, kuus pätsi kere kohta,» vastas mees. «See pole minemist väärt, Gwenny.»
«Ühe pätsi eest saab palju. Näiteks anuma mu isa pealuu jaoks.»
«See kuulub su kasuema kohustuste hulka.»
«Ma tahan koos sinuga jahile minna.»
Complain teadis küll, mida see toon Gwenny hääles tähendab. Ta keeras vihaselt kanna pealt ringi ning hakkas sõnagi lausumata eesmise barrikaadi poole liikuma, Gwenny järgnes talle rõhutatud tagasihoidlikkusega.
II
Jahilkäimine oli muutunud Gwenny kireks. Ühelgi naisel polnud lubatud üksinda hõimu territooriumilt lahkuda, jahilkäimine andis talle võimaluse pääseda Ahtriruumidest ning