järjest suurenevate vajaduste rahuldamiseks piisavalt liha. Hõimu seisund oli pidevalt ebakindel; vanaisa Greene oli selle moodustanud vaid kaks põlvkonda tagasi, ning läheb veel aega, enne kui hõim end rahuldavalt majandada suudab. Tõepoolest, mõni tõsine õnnetus või tagasilöök võis hõimu purustada ja hõimu perekonnad teiste hõimude juurde saata.
Complain ja Gwenny astusid mõnda aega mööda võssakasvanud rada Ahtriruumide eesmise barrikaadi juures ning põikasid siis tihnikusse. Nad möödusid ühest või kahest kütist ning jäid üksi praksuvasse rägastikku. Complain astus ees kitsast tekitrepist üles, surudes, mitte murdes end läbi tihedate varte nii, et neist maha jääv rada oleks võimalikult vähe märgatav. Üleval jäid nad seisma, Gwenny piilus innukalt ja ärevalt üle Complaini õla.
Üksikud poonikud tungisid lühiajaliste energiliste sööstude kaupa valguse suunas, koondudes pea kohal kobarasse. Valgus tundus seetõttu haiglane, sobivam asjade ette kujutamiseks kui tegelikult nägemiseks. Sellele lisandusid veel kärbsed ja tillukeste mutukate pilved, mis triivisid lehestikus ringi nagu suits: nähtavus oli piiratud ning hallutsinatsioone tekitav. Kuid polnud kahtlustki, et üks õela pilgu ja kriitvalge laubaga mees seisis ja vaatas neid.
Mees oli neist kolm sammu eespool. Ta seisis valvsalt. Ta lai ülakeha oli paljas ning jalas olid vaid lühikesed püksid. Ta tundus vaatavat neist natuke vasakule. Kuid valgus oli nii ähmane, et mida rohkem pingutada, seda raskem oli milleski kindel olla, kui välja arvata see, et mees oli seal. Ja siis enam polnud.
«Oli see vaim?» sisistas Gwenny.
Neuropüstolit pihku libistades rühkis Complain edasi. Ta suutis end peaaegu veenda, et varjude muster oli talle vingerpussi mänginud, jälgija oli nii vaikselt kadunud. Praegu polnud temast järel ühtki märki peale maha trambitud võrsete seal, kus ta seisnud oli.
«Ärme lähme edasi,» sosistas Gwenny ärevalt. «Mõtle, kui see oli Vööriruumide mees – või väljasttulija.»
«Ära ole rumal,» vastas Complain. «Sa tead küll, et on olemas metsikuid mehi, kes on amokki jooksnud ning elavad nüüd üksinda rägastikus. Ta ei tee meile liiga. Kui ta oleks tahtnud meid lasta, oleks ta seda juba teinud.»
Sellele vaatamata Complain judises, kui mõtles, kuidas isegi praegu võis see hulkur neid läbi püssisilma vaadata või mingit muud moodi nende surma plaanida sama kindlalt ja nähtamatult, nagu ta oleks mõni haigus.
«Aga ta nägu oli nii valge,» vaidles Gwenny vastu.
Complain haaras kindlalt Gwenny käsivarrest ning talutas teda edasi. Mida rutem nad sellest kohast eemale saavad, seda parem.
Nad liikusid sigade jäljerada ületades üsna kiiresti edasi ning astusid siis külgkoridori. Seal Complain kükitas, toetas selja vastu seina ja käskis Gwennyl sama teha.
«Kuula ja vaata, ega meid ei jälitata,» käskis ta.
Poonikud vonklesid ja sahisesid ning lugematul hulgal putukaid uuristasid vaikust. Koos tekitasid nad lärmi, mis näis Complainile järjest kasvavat, kuni see tundus tal pea plahvatama panevat. Ja müra keskelt kostis hääl, mis ei oleks pidanud seal olema.
Ka Gwenny kuulis seda.
«Me hakkame teise hõimu lähedusse jõudma,» sosistas ta. «Selle käigu lõpus on üks.»
Hääl, mis nad kuulsid, oli vastuvaidlematult beebide nutt ja hüüded, mis kuulutas hõimu olemasolu ammu enne seda, kui jõuti nende barrikaadideni, isegi enne seda, kui hõimu oli lõhnast tunda. Vaid mõned ärkamised tagasi oli see ala olnud suur territoorium, mis tähendas, et hõim pidi olema tulnud mõnelt teiselt tasandilt ning lähenes aeglaselt Greene’i hõimu jahimaadele.
«Me teatame sellest, kui tagasi jõuame,» lausus Complain ja juhatas Gwennyt teises suunas.
Complain liikus kiiresti, lugedes pöördeid, et mitte ära eksida. Kui neist vasakule ilmus madal võlvkäik, läbisid nad selle ning avastasid sea jäljed. Seda ala tunti Ahtritrepi nime all, kus suur mägi viis alla madalamatele tasanditele. Ahtritrepi mademe tagant kostis kukkumishelisid, millele järgnes eksimatult huilgamist. Siga!
Complain andis Gwennyle käega märku jääda sinna, kus ta oli, mäe tippu, ning alustas laskumist, vibu nobedalt õlalt libistades ja noolt paika sättides. Kütiveri temas kees ning ta liikus nagu vaim, unustanud kõik mured. Gwenny saatis talle märkamatult julgustava pilgu.
Madalama tasandi poonikud, mis said ometi kord piisavalt ruumi, et võimalikult pikaks sirguda, olid võrsunud peenikesteks, pea kohal kaardunud puudeks. Complain lipsas mademe servale ja piilus läbi kõrgete poonikute. Seal all liikus rahulolevalt tuhnides mingi loom; pesakonda Complain ei näinud, kuigi oli kuulnud väikesi loomi meenutavaid huilgeid.
Ümbritsevasse rägastikku takerdudes laskus ta servalt ettevaatlikult alla, tundes hetkeks kahetsusesööstu elu pärast, mida võtmas oli. Sea elu! Ta lämmatas kahetsuse kohe; Õpetus ei kiitnud «pehmust» heaks.
Emise kõrval oli kolm põrsast. Kaks olid mustad ja üks pruun: haardevõimeliste kärssade ja kulbikujuliste lõugadega, hunte meenutavad, karvased, pikkade jalgadega olendid. Emis keeras vastutulelikult külje laskevalmis noole suunas. Ta tõstis kahtlustavalt pea ja puuris oma väikeste silmade pilgu ümbritsevate noorte puude vahelt läbi.
«Roy! Roy! Appi…»
Ülevalt kostis verd tarretama panev karjatus: see oli Gwenny hääl, hirmust läbilõikav.
Seapere pani kohe plehku, joostes raginal kiirelt läbi poonikuvarte, pojad kindlameelselt emaga sammu pidamas. Nende tekitatud müra ei summutanud küti pea kohal toimuva rüseluse helisid.
Complain ei kõhelnud. Gwenny esimesest karjatusest ehmudes oli ta noole maha pillanud. Püüdmata seda üles korjata, heitis ta vibu kiirelt õlale, tõmbas välja neuropüstoli ja sööstis Ahtritrepi nõlvast üles. Kuid mäest üles kulgev rägastik ei ole jooksmiseks sobiv pinnas. Kui ta üles jõudis, oli Gwenny kadunud.
Vasakult kostis kukkumise heli ja ta jooksis sinnapoole. Ta jooksis küürakil, muutes ennast võimalikult väikeseks sihtmärgiks, ning jõudis näha, kuidas kaks habemes meest Gwennyt minema tassisid. Gwenny ei rabelenud; ilmselt oli meelemärkuseta.
Kolmas mees, keda Complain ei näinud, oli see, kes ta peaaegu manalasse saatis. Too oli oma kahest kaaslasest maha jäänud ja astunud tagasi rägastikku, et nende minekut turvata. Nüüd saatis ta koridoris teele vihiseva noole. See vuhises Complaini kõrvast mööda. Ta viskas instinktiivselt pikali, vältides teist noolt, ning roomas ruttu mööda teed tagasi. Kui oled surnud, ei aita see kedagi.
Nüüd jäi kõik vaikseks, kostis vaid tavapärast taimede hullumeelse kasvamise sahinat. Elus olemine ei aidanud samuti kedagi. Tõsiasjad jõudsid talle ükshaaval kohale ja siis kõik korraga. Ta oli kaotanud sead; ta oli kaotanud Gwenny; ta peab nõukoguga silmitsi seisma ja neile aru andma, miks oli neil nüüd üks naine vähem. Šokk varjutas hetkeks ilmselget tõsiasja: ta oli kaotanud Gwenny. Complain ei armastanud teda, sageli ta vihkas tütarlast; kuid Gwenny oli tema oma, tal oli teda vaja.
Viha tõusis lohutavalt ta meeltesse, uputades teised tunded. Viha! See oli palsam, mida Õpetus pakkus. Kiskudes üles peotäite kaupa juurestikuga seotud pinnast, pildus ta seda endast eemale, väänutades nägu, õhutades viha, ajades seda vahule nagu kausi sees tainast. Meeletu, meeletu, meeletu… ta heitis end maha, pekstes vandudes ja vääneldes pinnast. Kuid alati vaikselt.
Viimaks raevuhoog rauges ja jättis ta seest tühjaks. Pikka aega Complain lihtsalt istus, pea kätel, aju uhutud tühjaks nagu mudalaviini järel. Nüüd polnud teha muud, kui tõusta püsti ja minna tagasi Ahtriruumidesse. Ta pidi aru andma. Ta peas keerlesid väsinud mõtted.
Ma võiksin siin igavesti istuda. Õhuvool nii õrn, iialgi temperatuuri muutmata, valgus vaid harva kustunud. Poonikud mu ümber tõusmas ja langemas, kõdunemas. Minuga ei juhtuks muud halba kui vaid surm…
Ainult siis, kui jään ellu, saan otsida seda, mille järele igatsen, suurt miskit. Midagi, mida endale lapsena lubasin. Võib-olla nüüd ei leia ma seda kunagi või oleks Gwenny selle minu jaoks leidnud… ei, ta poleks seda teha saanud: tema oli selle aseaine, tunnista seda. Võib-olla