sest siis see olekski maailm. Maailm, laev, maa, planeet… teiste inimeste teooriad pole minu mure: teooriad ei lahenda midagi. Tühipaljad õnnetud pominad, mõminad, nurinad.
Tõuse püsti, sa nõrk lollpea.
Ta ajas end püsti. Kuigi polnud mingit põhjust Ahtriruumidesse naasta, polnud ka mingit põhjust siin istuda. Tõenäoliselt viivitas tema tagasipöördumist teadmine ükskõiksusest, mida Ahtriruumides harrastati: ohjatud pilgu kõrvale pööramine, muie Gwenny tõenäolise saatuse peale, karistus tema kaotuse eest. Complain suundus aeglaselt läbi rägastiku tagasi Ahtriruumidesse.
Complain vilistas enne, kui barrikaadi ette lagedale väljale astus, tema isik tehti kindlaks ja ta sisenes Ahtriruumidesse. Tema lühikese äraoleku jooksul oli toimunud rabav muutus; isegi oma tuimas olekus ei jäänud tal see märkamata.
Seda, et Greene’i hõimus oli riideid napilt saada, näitas selgelt riiete lai varieeruvus. Polnud kaht inimest, kes oleks ühtmoodi riides olnud, seda pigem vajadusest kui omast valikust, individuaalsust ei toetatud. Riideid kanti hõimus mitte nii väga keha soojas hoidmiseks, vaid et olla nagu kahe näoga Janus: tagasihoidlikkuse valvur ning uhkeldamise käsilane; ja sotsiaalse seisuse näitamiseks. Ainult eliit, valvurid, kütid ja inimesed nagu hindaja said tavaliselt midagi vormilaadset kokku. Ülejäänud ajasid läbi erinevate kangaste ja nahkadega.
Kuid nüüd olid vanad riideräbalad säravad nagu uued. Kõige madalamast seisusest töölised kepsutasid ringi lõõmavate roheliste kaltsudega!
«Mis kurat siin toimub, Butch?» küsis Complain mööduvalt mehelt.
«Su ego avardugu, sõber. Valvurid leidsid värvide tagavara. Mine ja lase enda riideid ka leotada! Varsti läheb peoks.»
Eespool kogunes rahvahulk, kes omavahel elevalt lobisesid. Piki tekki oli seatud rida pliite; nende peal podisesid nagu nõiakatlad kõige suuremad anumad, mis saada olid. Kollane, tulipunane, roosa, kahvatulilla, must, meresinine, taevasinine, roheline ja vaskne vedelik kees, mullitas ja auras eraldi pottides ning nende ümber keerlesid inimesed, pistes ühe rõiva sinna, teise tänna. Läbi tiheda auru kõlasid nende ebatavaliselt elavad kriisked.
See polnud värvide ainus kasutusviis. Kui oli otsustatud, et nõukogul pole värviga midagi peale hakata, olid valvurid värvikotid välja visanud ning neid võisid võtta kõik, kes tahtsid. Paljud kotid olid lahti lõigatud ja nende sisu vastu seinu või põrandat visatud. Nüüd oli terve küla kaunistatud eredate ümmarguste laikude, kriipsude või lehvikutega.
Tants oli alanud. Veel märgades riietes naised ja mehed võtsid kätest kinni ning alustasid lagedatel platsidel keerutamist, jättes enda järele vikerkaari, mis pruunideks lompideks kokku voolasid. Üks kütt hüppas kasti otsa ning hakkas laulma. Kollases rüüs naine hüppas tema juurde ning plaksutas käsi. Veel keegi kõristas tamburiini. Veel ja veel inimesi ühinesid rüsinal, lauldes, katelde ümber ringi trampides, liikudes üles tekile ning pööreldes hingetult, kuid rõõmsalt ringi. Nad olid värvist joobunud: suurem osa neist oli varem vaevu vaid mõnda näinud.
Nüüd ühinesid nendega ka käsitöömeistrid ja mõned valvurid, alguses küll reserveeritult, suutmata vastu panna tantsijaid vallutanud elevusele. Inimesi voolas kohale põlluruumidest, hiilis sisse erinevatelt barrikaadidelt, soovides innukalt lõbust osa saada.
Complain silmitses seda kõike süngelt, pööras kanna pealt ringi ja läks ohvitserkonna ette aru andma.
Ohvitser kuulas ta juttu vaikides ning käsutas ta järsult leitnant Greene’i enda juurde.
Naise kaotamine võis olla väga tõsine asi. Greene’i hõim koosnes umbes üheksasajast hingest, kellest pea pool olid alaealised ja ainult sada kolmkümmend olid naised. Ahtriruumides olid naised kõige sagedasemaks kahevõitluste põhjuseks.
Ta saadeti leitnandi ette. Vana mees istus iidse laua taga, kummalgi pool valvurid, heites valvsa pilgu puhmas kulmude alt. Ilma vähimagi liigutuse või märgita andis leitnant edasi rahulolematust.
«Teie ego avardugu,» alustas Complain aupaklikult.
«Sinu arvelt,» tuli tavapärane vastus. Ja seejärel leitnant urahtas: «Kuidas õnnestus sul oma naine kaotada, Kütt Roy Complain?»
Complain selgitas katkendlikult, kuidas Gwenny oli Ahtritrepil kinni püütud. «See võis olla Vööriruumide rahva töö,» pakkus ta.
«Ära hakka seda tondijuttu siin rääkima,» haugatas Zilliac, üks Greene’i saatja. «Me oleme varemgi superrassidest jutte kuulnud ega usu neid. Greene’i hõim on kõige haldaja siinpool Ummikteid.»
Sellal kui Complain oma lugu jutustas, muutus leitnant järjest vihasemaks. Ta jäsemed hakkasid värisema; silmad täitusid pisaratega; suu väändus, kuni lõug sädeles ilast; ninasõõrmed täitusid limaga. Laud hakkas leitnandi raevuga ühes rütmis liikuma. Ta urises end kiigutades ning ta pulstis valgete karvade all muutus nahk kahvatult kastanpruuniks. Ehmunud Complain oli sunnitud tunnistama, et see oli hiilgav ja hirmuäratav etteaste.
See jõudis haripunkti, kui leitnant raevust värisedes ootamatult põrandale kukkus, vibreerides nagu kasvav poonikuladvik, ja jäi vaikselt lebama. Kohe seisid Zilliac ja ta paarimees Patcht tema kohal, neuropüstolid valmis, näod tõmblemas vastastikusest vihast.
Aeglaselt, väga aeglaselt ja värisedes ronis leitnant tagasi oma tooli, vajalikust rituaalist kurnatud. «Ta veel tapab end ühel päeval seda tehes,» lausus Complain iseendale. See mõte andis talle veidi sooja.
«Nüüd tuleb su karistus seaduse järgi paika panna,» ütles vana mees kähiseval häälel. Ta heitis ruumis abitult pilke siiasinna.
«Gwenny ei olnud hõimu jaoks hea naine, vaatamata tema hiilgavale isale,» lausus Complain huuli niisutades. «Ta ei suutnud lapsi ilmale tuua, härra leitnant. Meil oli üks tütar, kes suri enne rinnast võõrutamist. Tal polnud võimalik enam rohkem lapsi saada, härra leitnant – preester Marapper ütles nii.»
«Marapper on lollpea!» hüüatas Zilliac.
«Sinu Gwenny oli hea figuuriga tütarlaps,» lausus Patcht. «Kenade kehavormidega. Üsnagi magatatav tütarlaps.»
«Sa tead, mida seadused ette näevad, noormees,» sõnas leitnant. «Mu vanaisa sõnastas need, kui hõimu moodustas. Need on tähtsuselt Õpetuse järel teisel kohal meie… meie eludes. Mis lärm see küll väljas on? Jah, ta oli suur mees, minu vanaisa. Ma mäletan, et päeval, kui ta suri, saatis ta minu järele…»
Hirmunäärmed töötasid Complainis endiselt hoolega, kuid ootamatus kaugenemishetkes nägi ta neid nelja, igaüks neist järgimas omaenda olemise tabamatut rada, olles teadlik teistest vaid kui omaenese hirmu tõlgendusest või ilmingust. Nad olid isoleeritud ja iga mehe käsi oli tõstetud oma naabri vastu.
«Mis karistuseks saab?» urahtas Zilliac, katkestades leitnandi meenutused.
«Oh, noh, las ma mõtlen. See, et kaotasid oma naise, on sulle juba karistus, Complain. Praegusel hetkel ei ole sulle ühtki vaba naist. Mis kära see küll väljast kostab?»
«Teda tuleb karistada või muidu jääb mulje, et sa ei saa enam asjadega hakkama,» lausus Patcht oskuslikult.
«Oh, jah, seda küll; ma kavatsesingi teda karistada. Sinu ettepanek polnud vajalik, Patcht. Kütt – ee, hm, Complain, sa saad järgmise kuue ärkamise jooksul enne magamaminekut kuus piitsahoopi, mille annab valvurite kapten. Väga hea. Võid minna. Ja, Zilliac, issa päralt, mine ja vaata, miks nad lärmavad.»
Nii avastas Complain end taas väljast. Lärm ja värvid tervitasid teda. Kõik tundusid kohal olevat, tantsimas meeletult rõõmuorgias. Tavaliselt oleks ta ise ka sellesse sukeldunud, olles sama innukas nagu iga teinegi elu rõhuvat rutiini ült heitma; kuid oma praeguses tujus hiilis ta ringi ümber rahvasumma, vältides nende pilku.
Siiski ei kiirustanud ta oma tuppa. (Nüüd kolitakse ta sealt välja: üksikutel meestel ei olnud isiklikku tuba.) Ta viivitas arglikult rõõmupeo juures, meel eesootavast karistusest raske, sellal kui kirev tants temast mööda keerutas. Mitmed rühmad, põhigrupist eemale hargnenud, tantsisid ekstaatiliselt keelpillihelide järgi. Lärm oli lakkamatu ja tantsijate