Hannah Kent

Matmisriitused


Скачать книгу

„Me olemegi talumatsid,” pomises ta.

      Lauga pesi kiiresti näo ja käed ning napsas puhta põlle Kristíni, perekonna teenijatüdruku käest, kes oli end võõrast häält kuuldes kööki peitnud. Lauga leidis piirkonnakomissari puhketoast väikese puidust laua tagant peenikest pabeririba lugemast. Kui ta oli oma õe ebaviisaka vastuvõtu pärast vabandust palunud, pakkus ta mehele külma hakitud lambaliha, mille mees rõõmuga, kuigi kergelt solvunud olemisega vastu võttis. Kuni mees sõi, seisis tüdruk vaikselt eemal ja vaatas, kuidas tema lihavad huuled toidu ümber sulgusid. Võib-olla tuli ta pabbi’t piirkonnaametnikust veelgi tähtsamasse ametisse nimetama. Võib-olla saab ta nüüd mundri või otse Taani kuninga palgale. Silmapiiril võis olla uusi kleite. Uus kodu. Rohkem teenijaid.

      Blöndal kraapis taldrikut noaga.

      „Kas te sooviksite ka skyr’i ja koort, piirkonnakomissar?” küsis Lauga tühja taldrikut võttes.

      Blöndal viibutas käega rinna ees, otsekui tahaks keelduda, kuid mõtles siis ringi. „Noh, olgu siis. Tänan.”

      Lauga punastas, kui ringi pööras, et pehmet juustu tooma minna.

      „Ja ma ei ütleks ka kohvist ära!” hüüdis mees tüdrukule järele, kui too kardina taha lipsas.

      „Mida ta tahab?” küsis Steina, kes kössitas köögis tule ääres. „Ma kuulen ainult seda, kuidas sa koridoris edasi-tagasi trambid.”

      Lauga lükkas musta taldriku tema poole. „Ta pole veel midagi öelnud. Ta tahab skyr’i ja kohvi.”

      Steina vahetas Kristíniga pilke, kes selle peale silmi pööritas. „Meil ei ole kohvi,” ütles Steina vaikselt.

      „On küll. Ma eelmisel nädalal nägin seda sahvris.”

      Steina kõhkles. „Ma… ma jõin selle ära.”

      „Steina! Kohv ei ole meile mõeldud! Me hoiame seda teatud puhkudeks!”

      „Puhkudeks? Komissar ei käi siin kunagi.”

      „Piirkonnakomissar, Steina!”

      „Sulased tulevad Reykjavíkist varsti tagasi. Siis saame ehk juurde.”

      „See on siis. Mida me praegu teeme?” Kannatuse kaotanud Lauga tõukas Kristínit sahvri suunas. „Skyr ja koor! Ruttu.”

      „Ma tahtsin teada, mis maitse sel on,” lisas Steina.

      „Hilja juba. Too talle selle asemel värsket piima. Too kõik välja, kui see valmis on. Ei, lase parem Kristínil seda teha. Sa näed välja, nagu oleksid koos hobustega mudas püherdanud.” Lauga heitis salvava pilgu Steina mudastele riietele ja kõndis mööda koridori minema.

      Blöndal ootas teda. „Noor daam. Ma eeldan, et te peate aru, mis võiks minu külaskäigu põhjus olla.”

      „Minu nimi on Sigurlaug. Või Lauga, kui te seda eelistate.”

      „Ah nii. Sigurlaug.”

      „Kas see puudutab minu isa tööd? Ta on…”

      „Lõunas, jah, ma tean. Su õde ütles juba ja… Oh, siin ta ongi.”

      Lauga pööras ringi ja nägi vaheseina tagant ilmumas Steinat, pehme juust, koor ja marjad ühes räpases käes, piim teises. Lauga heitis õele pahase pilgu, kui Steina kogemata kardinaservaga läbi skyr’i tõmbas. Õnneks ei paistnud piirkonnakomissar seda märkavat.

      „Härra,” pobises Steina. Ta asetas kausi ja tassi mehe ette lauale ning tegi siis kohmaka kniksu. „Laske hea maitsta.”

      „Tänan sind,” vastas Blöndal. Ta nuusutas hindavalt skyri’i ning tõstis siis pilgu kahele õele. Ta naeratas napilt. „Kumb teist vanem on?”

      Lauga müksas Steinat, et too midagi ütleks, kuid tüdruk oli vakka ja jõllitas mehe erkpunast kuube.

      „Mina olen noorem, piirkonnakomissar,” ütles Lauga viimaks ning naeratas, et oma põselohukesi näidata. „Ühe aasta jagu. Steinvör saab sel kuul kakskümmend üks.”

      „Kõik kutsuvad mind Steinaks.”

      „Te olete mõlemad väga kenakesed,” ütles Blöndal.

      „Tänan teid, härra.” Lauga müksas uuesti Steinat.

      „Tänan teid,” pobises Steina.

      „Teil mõlemal on oma isa juuksed, kuigi ma näen, et sinu sinised silmad on emalt,” ütles ta Lauga poole noogutades. Ta lükkas puutumata kausi tüdruku poole ning võttis laualt piima. Ta nuusutas ka seda ja pani siis lauale tagasi.

      „Palun, härra, sööge,” ütles Lauga kausi poole viibates.

      „Tänan sind, aga mul sai isu täis.” Blöndal sirutas käe kuuetasku poole. „Noh, ma oleksin eelistanud arutada seda asja majaperemehega, aga kuna piirkonnaametnik Jóni ei ole siin ja kuna selle asjaga ei kannata tema tagasitulekuni oodata, näen ma, et pean leppima tema tütardega.” Ta võttis välja paberilehe ning voltis selle lugemiseks lauale lahti.

      „Ma eeldan, et te olete kursis nende sündmustega, mis eelmisel aastal Illugastadiris aset leidsid?” küsis ta.

      Steina võpatas. „Kas te mõtlete neid mõrvu?”

      Lauga noogutas, sinised silmad korraga pühalikkusest suured. „Kohtuistung peeti teie kodus.”

      Blöndal kallutas veidi pead. „Jah. Ravitseja Natan Ketilssoni ja Pétur Jónssoni mõrvad. Kuna see õnnetu ja hirmus sündmus leidis aset Húnavatni piirkonnas, mis, nagu te teate, käib minu jurisdiktsiooni alla, oli minu ülesandeks teha koostööd Reykjavíki magistraadi ja Maakohtuga, et süüaluste isikute suhtes vajalikud asjakorraldused teha.”

      Lauga võttis paberi ja läks sellega akna juurde, et sealt langeva valguse käes paremini lugeda. „Nii et see on nüüd lõppenud.”

      „Vastupidi. Kolm süüalust mõisteti läinud oktoobris selle riigi kohtus süüdi nii mõrvas kui ka süütamises. Asi on nüüd läinud edasi Taani Kopenhaageni Ülemkohtusse. Kuningas…” – selle koha peal tegi Blöndal öeldu tähtsust rõhutava pausi – „kuningas ise peab kuritööst teada saama ning nõustuma minu esialgse otsusega süüdimõistetud hukata. Nagu sa isegi lugeda võid, on kõik kolm saanud karistuseks surmanuhtluse. See on õigusemõistmise võidukäik, nagu sa kindlasti isegi näed.”

      Lauga noogutas hajameelselt, ise ikka veel lugedes. „Neid ei saadeta Taani?”

      Blöndal naeratas ning toetas end vastu tooli seljatuge, nii et saapakannad tõusid maast lahti. „Ei.”

      Lauga vaatas segaduses ilmel mehe poole. „Sel juhul peate vabandama minu teadmatust, härra, aga kus nad siis…?” Ta ei lõpetanud lauset.

      Blöndal lükkas oma tooli lauast eemale ja tõusis, et tema kõrvale akna juurde minna, ega teinud Steinat märkamagi. Ta vahtis välja läbi kuivatatud lambapõie, mis oli aknaraami külge kinnitatud, märgates väikest veresoont, mis selle tuhmil pinnal veel näha oli. Ta judistas õlgu. Tema enda majal olid klaasist aknad.

      „Nad hukatakse siin,” ütles ta viimaks. „Islandil. Täpsemalt öeldes Islandi põhjaosas. Mina ja Reykjavíkis asja üle vaadanud magistraat otsustasime, et see oleks” – ta kõhkles aru pidades –

      „säästlikum.”

      „Tõesti?”

      Blöndal kortsutas kulmu Steina poole, kes teda kahtlustaval ilmel piidles. Tüdruk sirutas käe välja ning napsas Lauga käest paberi.

      „Jah, kuigi ma ei vaidle vastu, et hukkamine annab ka meie kogukonnale võimaluse olla suure süüteo tagajärgede tunnistajaks. Selle kõigega on vaja hoolikalt ümber käia. Nagu sa tead, nutikas Sigurlaug, saadetakse niisuguse suurusjärgu kriminaalid tavaliselt karistust kandma mandrile, kus on olemas vangimajad ja muu säärane. Aga kuna on otsustanud, et need kolm hukatakse Islandil, sellessamas piirkonnas, kus nad oma süüteo toime panid, on meil vajadus mingit sorti kinnipidamiskoha järele, kuni hukkamise kuupäevas