hüüatas ta.
Steina pööras ringi. „Mis nüüd siis on?”
Lauga nookas peaga hobuse suunas. „Need on mamma ja pabbi,” ütles ta hingetult. „Nad on tagasi.” Ta kissitas põlde katvas päikesekuldses hägus silmi. „Jah, need on nemad,” ütles ta otsekui iseendale. Korraga ärritunud Lauga surus oma pange Steina kätte ning viipas, et õde jätkaks teekonda oja juurde. „Võta need vett täis. Sa ju saad mõlemaga hakkama? On parem, kui ma… lähen. Et tuli alla teha.” Ta tõukas Steinat õlast, tugevamini, kui oli tahtnud, ning keeras siis kannapealt ringi.
Rajaäärsed põldmurakad katkusid Lauga sukki, kui ta suure kergendustundega tagasi talu poole kiirustas. Pabbi võib nüüd ise piirkonnakomissari ja Agnes Magnúsdóttiriga tegeleda.
Talumaja ust lahti lükates suundus Lauga mööda koridori edasi ning pööras siis vasakut kätt jäävasse kööki. Perenaise äraolekul oli Kristín pärastlõuna vabaks võtnud, et oma perekonda vaatama minna, kuid koldes suitses veel hommikune tuli. Lauga kuhjas koldesse kiiresti kuivatatud sõnnikut, nii et oleks oma kärsituses väikesed tärganud leegid peaaegu summutanud. Kuidas võtab isa vastu uudised piirkonnakomissari külaskäigust? Kui kauaks Agnes Kornsásse tuuakse? Tal polnud isegi seda kirja, mida piirkonnakomissar talle näidanud oli; Steina oli selle nende tüli käigus tulle heitnud.
Aga ikkagi, mõtles Lauga, kui paja leekide kohale konksu otsa tõstis, kui pabbi kord teada saab, võtab ta ohjad enda kätte.
Ta andis tulele lõõtsast veidi õhku juurde ning jooksis siis kiiresti mööda koridori eesukseni, et heita kiire pilk õue. Uus ärevusvärin jooksis piki ta selgroogu alla. Mida isa ette võtab? Ta tõmbas pea ukse vahelt jälle sisse ning läks sahvrisse, et otsida sealt kokku kõik, mis kõlbaks leeme sisse panna. Otra ei olnud enam palju järel. Nad ootasid ikka veel, et sulased lõunast kaupmeeste juurest tagasi jõuaksid.
Lauga astus üle ukseläve, selle kõrgel pakul peaaegu komistades, ning läks sahvrisse tükikese lambaliha järele, et see ka potti lisaks panna. Sel aastaajal polnud mõtet rippuma pandud suitsutalle alla võtta, kuid talvest oli veel järel viil või paar verivorsti, mis olid küll väga hapud, aga head.
Me sööme koos badstofa’s. Siis ütlengi neile, otsustas Lauga. Ta kuulis hoovi mullasel pinnal hobuse kapju.
„Komið þið sæl!” Lauga astus talumajast välja, pühkis sõnnikutolmu kätelt ning silus kiiresti juukseid tanu alla. „Hea näha teid mõlemat turvaliselt kodus.”
Jón, tema isa, peatas hobuse ja naeratas talle oma ratsamütsi alt. Ta tõstis tervituseks kinnastamata käe ning astus edasi, et anda talle kiire ametlik suudlus.
„Väike Lauga. Kuidas sa hakkama said?” Ta pööras tagasi hobuse poole, et siduda lahti mõned looma selga kinnitatud kompsud.
„Tere, mamma!”
Margrét vaatas alla Lauga poole ning tema pilgus oli soojust, kuigi ta huuled vaevu liikusid. „Tere, Sigurlaug!” ütles ta.
„Sa näed hea välja.”
„Ma olen veel elus,” vastas naine.
„Kas sa oled väsinud?”
Margrét ei teinud küsimusest välja ning libistas end kohmakalt hobuse seljast maha. Lauga kallistas ema häbelikult ja tõmbas siis käega üle mära nina, tundis, kuidas hobuse ninasõõrmed värelesid, tundis oma peos looma kuuma niisket hingeõhku.
„Kus su õde on?”
Lauga heitis pilgu paljandi poole, kus asus oja, kuid ei näinud seal mingit liikumist. „Toob õhtusöögi jaoks vett.”
Margrét kergitas kulmu. „Ma arvasin, et ta on siin meid tervitamas.”
Lauga pöördus uuesti isa poole, kes asetas sadula küljest võetud väikseid pakke maha ritta. Ta hingas sügavalt sisse. „Pabbi, ma pean sulle hiljem midagi rääkima.”
Mees hakkas mära küljest kanget köit lahti sõlmima. „Kas surm käis?”
„Mida?”
„Kas me kaotasime loomi?”
„Oh. Oh ei, ei midagi säärast,” vastas Lauga ja lisas siis otsekui järelmõttena: „Issand olgu tänatud.” Ta astus isale lähemale. „Ehk peaksin seda sulle omavahel rääkima,” ütles ta vaiksel häälel.
Tema ema kuulis teda. „Seda, mida sul öelda on, võid öelda meile mõlemale, Lauga.”
„Ma ei taha, et sa muretseksid, mamma.”
„Oh, ma muretsen niigi,” ütles Margrét korraga naeratades. „See tuleb sellest, kui sul on lapsed ja teenijad, kelle järele vaadata.” Kui ta oli andnud abikaasale korralduse, et too ülejäänud pakke poriloiku ei tõstaks, võttis Margrét mõned kompsud kätte ja suundus majja, Lauga tema järel.
Selleks ajaks, kui Lauga leemekausid lauale tõi, oli Jón badstofa’sse astunud ja oma naise kõrval koha sisse võtnud.
„Ma mõtlesin, et soe toit pakub ehk leevendust,” ütles tüdruk.
Jón vaatas üles Lauga poole, kes seisis tema ees, kandik käes. „Kas ma võin enne riided vahetada?”
Lauga kõhkles hetke, asetas kandiku siis ema kõrvale voodile, laskus põlvili ja hakkas Jóni saabaste rihmasid lahti siduma. „Ma pean teile mõlemale midagi rääkima.”
„Kus Kristín on?” küsis Margrét teravalt, kui Jón end küünarnukkidele toetas ning lasi tütrel niiske soki jalast võtta.
„Steina andis talle pool päeva vabaks,” vastas Lauga.
„Ja kus on Steina?”
„Oh, ma ei tea. Kuskil siinsamas.” Lauga tundis, kuidas tal kõhus ärevusest ja vanemate pilkudest keerama hakkab. „Pabbi, piirkonnakomissar Blöndal käis sinu äraolekul siin,” sosistas ta.
Jón ajas end veidi rohkem istukile ja vaatas alla tütre poole. „Piirkonnakomissar?” kordas ta.
Margrét surus käed rusikasse. „Mida ta tahtis?” küsis ta.
„Tal oli sulle kiri, pabbi.”
Margrét vahtis alla Lauga poole. „Miks ta oma teenrit ei saatnud? Kas sa oled kindel, et see oli Blöndal?”
„Mamma, palun.”
Jón oli vakka. „Kus see kiri on?” küsis ta siis.
Lauga sikutas saapa isa teise jala otsast ning lasi sel põrandale kukkuda. Naha küljest pudenes muda.
„Steina põletas selle ära.”
„Milleks küll? Heldene Jumal!”
„Mamma! Sellest pole midagi. Ma tean, mis seal kirjas oli. Pabbi, meid sunnitakse…”
„Pabbi!” kostis koridorist Steina hääl. „Sa ei arva iial ära, kelle me oma majja vangi peame panema!”
„Vangi?” Margrét pööras küsivalt oma vanema tütre poole, kes oli just tuppa tormanud. „Oh, Steina, sa tilgud.”
Steina vaatas alla oma märja põlle poole ja kehitas õlgu. „Mul kukkusid panged käest ja ma pidin tagasi minema ja need uuesti veega täitma. Pabbi, Blöndal sunnib meid Agnes Magnúsdóttirit oma koju kostile võtma!”
„Agnes Magnúsdóttirit?” Margrét pööras õudust täis pilgu Lauga poole.
„Jah, seda mõrtsuknaist, mamma!” hüüatas Steina, kui oma märja põlle lahti sidus ja hooletult enda kõrvale voodile heitis. „Sedasama, kes tappis Natan Ketilssoni!”
„Steina! Ma hakkasin just pabbi’le seletama…”
„Ja Pétur Jónssoni, mamma.”
„Steina!”
„Oh, Lauga, sa lihtsalt tahtsid ise neile rääkida.”
„Sa