on juba hilja, mõtles ta endamisi, kui kõndis läbi üsna kidura aia kiriku kõrval. Sa oled andnud oma sõna inimesele ja Jumalale ning tagasiteed ei ole.
Kunagi, kui ema veel elas, oli kirikuaed olnud täis väikseid taimi, mis heitsid suviti haudade servadele lillasid õisi. Tema ema oli öelnud, et surnud panid õied õõtsuma, et surnuaias käijaid pärast talve tervitada. Aga kui ema suri, oli isa põllulilled välja juurinud ning sellest ajast saadik olid hauad olnud paljad.
Breidabólstaduri majauks oli valla. Kui Tóti sisse astus, läks tal koridoris põlevast küünlast tõusva sulava rasva haisust süda pahaks.
Tema isa oli keeva paja kohal kummargil ja torkis selles midagi noaga.
„Ma pean vist nüüd minema hakkama,” teatas Tóti.
Tema isa tõstis keevalt kalalt pilgu ja noogutas.
„Ma loodan varajasel õhtutunnil kohale jõuda, et end Kornsá taluperele tutvustada ja seal kohal olla, kui… Noh, kui kurjategija saabub.”
Isa kortsutas kulmu. „Mine siis, poeg.”
Tóti kõhkles. „Kas sa arvad, et ma olen valmis?”
Pastor Jón ohkas ning tõstis paja süte kohalt konksu otsast maha. „Sa tunned omaenda südant.”
„Ma palvetasin kirikus. Mõtlen, et mida mamma oleks sellest kõigest arvanud.”
Tóti isa pilgutas aeglaselt silmi ja pööras pilgu kõrvale.
„Mida sina arvad, isa?”
„Mees peab oma sõna pidama.”
„Aga kas see oli ikka õige otsus? Ma… ma ei taha sulle pahameelt valmistada.”
„Sa peaksid pigem Issandale heameelt valmistama,” pomises pastor Jón, kui püüdis kala kuumast veest noaga välja õngitseda.
„Kas sa palvetad minu eest, isa?”
Tóti ootas vastust, kuid seda ei tulnud. Võib-olla arvab isa, et tema oleks mõrtsukatega kohtumiseks paremini ette valmistatud, mõtles Tóti. Võib-olla on ta kade, et naine valis minu. Ta vaatas, kuidas isa limpsas ära noatera külge jäänud kalatüki. Ta valis minu, kordas ta endale.
„Ära mind üles aja, kui tagasi jõuad!” hüüdis pastor Jón, kui poeg ringi pööras ja toast lahkus.
Tóti libistas sadula hobuse turjale ja tõusis sadulasse. „Nii siis ongi,” sosistas ta vaikselt. Ta surus õrnalt põlvi vastu hobuse külgi, et loom liikvele sundida, ning vaatas tagasi talu poole. Selle köögist tõusev kitsas suitsujuga lahustus peenikesse pärastlõunasesse vihmaudusse.
Kiriku ümber laiuva oru pika rohu sees üha kaugemale rännates üritas abiõpetaja välja mõelda, mida öelda. Kas ta peaks olema heasüdamlik ja lahke või vankumatu ja läbitungimatu nagu Blöndal? Ratsutades proovis ta mitut hääletooni, erinevaid tervitusi. Võib-olla peaks ta ootama, kuni naist näeb. Ootamatult väreles temas erutusvabin. Naine oli kõigest talu teenijatüdruk, aga ta oli ka mõrvar. Ta oli kaks meest surma saatnud. Tapnud nad nagu loomad. Ta lausus seda sõna endamisi. Mõrvar. Morðingi. See siugles tema huulil nagu piim.
Kui ta liikus üle põhjapoolsaare, kust paistis kätte horisondil küütlev peenike ookeaniriba, hakkasid pilved tasapisi hajuma ning hilisjuuni pehme punakas valgus ujutas kuru üle. Maapinnal sädelesid eredad veepiisad ning mäed näisid roosad ja tummad, sellal kui pilvede varjud aeglaselt üle nende venisid. Õhus keerlesid tillukesed putukad, valgust täis nagu tolmukübemed, kui nad läbi päikesevalguse lipsasid, ja niitmiseks peaaegu küpse heina magus niiske lõhn rippus oru jahedas õhus. Hirm, mida Tóti oli nii selgelt tundnud oma magu pitsitavat, hajus, kui ta enda ees laiuvat maastikku vaikse tänulikkusega imetles.
Me oleme kõik Jumala lapsed, mõtles ta endamisi. See naine on minu õde, Jeesuses oleme üks ja mina pean tema vaimse vennana ta koju juhatama. Ta naeratas ja kannustas hobust tölt’i jooksma. „Ma päästan ta,” sosistas mees.
TEINE PEATÜKK
3. mai 1828
Undirfell, Vatnsdalur
Süüdimõistetu Agnes Magnúsdóttir sündis Undirfelli kihelkonnas Flagas 1795. aastal. Ta leeritati 1809. aastal, mil tema kohta kirjutati, et tal on „suurepärane mõistus ning selged teadmised ja arusaamine kristlusest”.
Nii on kirjas Undirfelli kirikuraamatus.
P. Bjarnason
Nad on mu sellest toast ära viinud ja mu jälle ahelaisse pannud. Sel korral saatsid nad kohtuametniku, noore mehe, kellel oli rõugearmiline nahk ja närviline naeratus. Ma tundsin ta ära, ta on Hvammuris teenriks. Kui ta suu lahti tegi, nägin, et hambad ta suus mädanesid. Tema hingeõhk oli kohutav, kuid mitte hullem kui mu enda oma; ma tean, et ma haisen. Mu ihu katab mustusekoorik ja kõik see, mida mu keha eritab: veri, higi, rasu. Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati end pesin. Mu juuksed on nagu rasvane köis; ma olen püüdnud neid patsis hoida, kuid juuksepaelu mulle ei lubata ning ma kujutan ette, et ametniku silmis näen ma välja nagu mõni koletislik elukas. Võib-olla sellepärast ta naerataski.
Ta viis mind ära sellest kohutavast toast, ja kui ta mind mööda pimedat koridori edasi juhatas, liitus meiega veel mehi. Nad kõik vaikisid, kuid ma tundsin neid oma selja taga; tundsin nende jõllitavaid pilke, nagu oleksid need jäised haarded mu kuklal. Siis, pärast pikki kuid selles toas, mida täitsid vaid minu enda haisvad hingetõmbed ja ööpoti lehk, viidi mind Stóra-Borgi koridore pidi hoone mudasesse hoovi. Ja vihma kallas.
Kuidas oskaksin kirjeldada seda, mis tunne oli jälle hingata? Ma tundsin, et olen uuesti sündinud. Ma lõin maailma valguse käes vaaruma ning ahmisin sisse suuri sõõme värsket mereõhku. Päev oli hiline, pärastlõuna niiske suu oli tihedalt minu näo vastas. Minu hing lõi õitsema selle üürikese hetke vältel, mil nad mind uksest välja juhatasid. Ma kukkusin, seelikud mudas laiali, ning pöörasin näo nagu palves taeva poole. Kergendustunne, mida valguse nägemine minus tekitas, oleks mu peaaegu nutma ajanud.
Keegi mees sirutas käe ning tõmbas mu maast üles, nagu oleksin ma takjas, mis on ajanud juured maasse kohas, kuhu ta ei kuulu. Ja siis märkasin ma hoovi kogunenud inimesi. Alguses ei saanud ma aru, miks kõik need inimesed, mehed ja naised, seal seisid, liikumatult, pilgud vaikides minule kinnitatud. Siis aga mõistsin ma, et nad ei vahigi mind. Ma taipasin, et need inimesed ei näinud mind. Ma olin kaks surnud meest. Ma olin põlev talu. Ma olin nuga. Ma olin veri.
Ma ei teadnud, mida nende inimeste ees tegema peaksin. Siis nägin Rósat, kes seisis eemal, väike tütar käe otsas. Mulle oli lohutuseks näha kedagi, keda ma tundsin, ning ma naeratasin tahtmatult. Kuid see naeratus ei olnud õige. See vallandas rahvahulga raevu. Teenijanaiste näod väändusid vihas ning vaikuse katkestas ootamatu ja napp karjatus, mis tõusis kellegi lapse suust: Fjandi! Saatan! See plahvatas õhku nagu geisrist tõusev vesi. Naeratus mu näol hajus.
Solvangut kuuldes näis rahvahulk ellu ärkavat. Keegi naeris rabedalt ning laps sunniti vaikima ja üks vanem naine talutas ta eemale. Ükshaaval pudenesod inimesed laiali, läksid tagasi majja või pöördusid uuesti oma tegemiste juurde, kuni ma jäin ametnikega üksi uduvihma seisma, sukad kuivanud higist kanged, süda räpase naha all leegitsemas. Kui ma pilgu selja taha heitsin, nägin, et Rósa oli kadunud.
Nüüd viib meie tee läbi Islandi põhjaosa, läbi selle vetes supleva, ookeanis tusatseva saare. Püüame üle mägede omaenda varje.
Nad on sidunud mu sadula külge nagu laiba, keda matusepaika veetakse. Nende silmis olen ma juba surnud naine, hauda määratud. Mu käed on minu ees köidikuisse kängitsetud. Kui me selles jubedas rivis edasi ratsutame, pitsitavad käerauad mu ihu, hõõruvad mu silme all naha verele. Nüüdseks olen õppinud eeldama, et mulle tehakse haiget. Mõned Stóra-Borgi vahimehed kaardistasid kogu mu keha oma põgusa vägivallaga, jäädvustasid sel moel viha, mida minu vastu tundsid, üks jälg siin, teine seal, õitsevad verevalumid nagu tähekimbud naha all, rakkudesse lõksu püütud mustjaskollane suits. Mõni neist oli arvatavasti Natanit tundnud.
Aga