mulle fonoloogiast, Jakobsonist ja Trubetskoist. Väga palju abi sain Olga Majorovalt, kes luges ajal, kui viibisin Ann Arboris, seal Vene orientalistika kursust. Patrick Seriot Lausanne’i ülikoolist osutas mulle suurt abi Praha lingvistikakoolkonda ning nende teooriate ja eurasianismi vahelisi seoseid puudutavates küsimustes. Olen väga tänulik ka pika telefonivestluse eest Anatoly Libermaniga Minnesota ülikoolist, kes aitas mind samal teemal.
Robert C. Otto on olnud ammendamatuks infoallikaks eurasianismi kaasaegse perioodi ja Vene poliitika kohta üldisemalt. Ta luges lahkelt mu käsikirja läbi, tegi ohtralt kasulikke märkusi ja parandas palju vigu. John Dunlop Hooveri instituudist oli suureks abi 1991. aasta riigipöörde, Dugini ja natsionalismi imbumise kohta Venemaa praegusesse ühiskonda.
Yitzhak Brudny Jeruusalemma Heebrea ülikoolist oli uskumatult lahke, pakkudes kontakte kaasaegse natsionalismi, Gumiljovi ja nõukogude 1960. -1980. aastate ajastu – poliitika kultuuri abil kohta, ning luges samuti mu käsikirja läbi.
Niisama lahke oli oma allikatega Andreas Umland, kes kirjutas Aleksandr Duginist doktoritöö.
Andrew Weiss ja Dmitri Trenin Moskva Carnegie keskusest olid äärmiselt abivalmid, kui töötasin Moskva büroo juhina, ning aitasid mul jälgida konservatiivsete ideede tungimist Vene peavoolu.
Novaja Gazeta ajakirjanikud Sergei Kanev ja Nadežda Prusenkova ning Andrei Soldatov Agentura.ru-st olid tohutuks abiks allikate, dokumentide ja ennekõike hinnangutega.
KGB üksuse Võmpel kunagine liige Pjotr Suslov arutas minuga tundide kaupa – küll üsna ebamääraselt – KGB ajalugu, Tšetšeenia konflikti, enda osalemist eurasianismi liikumises ning kummalisi kokkusattumusi postsovetlikus ajaloos. Palju abi oli ka teisest Võmpeli veteranist ja Suslovi endisest kaastöötajast Vladimir Revskist.
Igor Rodionov, endine 40. armee ülem Afganistanis ja kunagine Venemaa kaitseminister oli abiks, selgitades nii omaenda elulugu kui ka Vene armees pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkinud ideoloogilist kliimat, mida aitas kujundada geopoliitiline teooria.
Paljud 1980. aastate Moskva boheemlaskonna esindajad jagasid minuga oma mälestusi ajast, mis oli nende jaoks ilmselt üks suur pidu. Sergei Žigalkin aitas mul oma datšas, küll hoopis taltsamal kujul, taasluua tüüpilist õhtut Moskva müstilises põrandaaluses ringkonnas 1980. aasta paiku, Igor Dudinski aga kulutas tunde, et näidata mulle oma fotoalbumeid, juua konjakit ja meenutada juhtumeid pöörastest pidudest.
Gaidar Džemal veetis minuga kaks tundi koos ja pärast seda sain aru, et miski, mida tean, ei ole tegelikult tõsi, ja niisama hästi võiksin elada jurtas. Arhimandriit Tihhon Ševkunoviga Sretenski kloostrist tegin kaks pikka intervjuud ja pidasin maha äärmiselt nauditava jutuajamise, mis andis aluse nii artikliks Financial Timesis kui ka üheks käesoleva raamatu peatükiks. Suur tänu talle, isa Pavelile ja Oleg Leonovile, kes seda korraldada aitasid.
Telesaate Odnako ankur Mihhail Leontjev kulutas lahkelt oma aega, vastates küsimustele Vene poliitika kohta, ning nõustus minuga korduvalt kohtuma, nagu ka Maksim Ševtšenko ja Vladimir Pozner.
Suur tänu Vene raudtee endisele juhile Vladimir Jakuninile, kes andis mulle hulga (üsna ebamääraseid) intervjuusid konservatiivse mõtteviisi kohta Kremli võimuladviku tipus.
Prantsuse Nouvelle Droite’ juht Alain de Benoist suhtus väga kannatlikult minu katsetesse mõista liikumise teooriat. Lev Gumiljovi laagrikaaslase vennatütar Marina Kozõreva, kes juhatab praegu Peterburis Lev Gumiljovi kortermuuseumi, istus minuga mitu korda tundide kaupa koos, aitas kontaktidega ning tutvustas Gumiljovi pärandit. Olen talle sügavalt tänulik.
Aleksei Bondarev, kes kirjutas Gumiljovi teooriatest doktoritöö, veetis minuga terve päeva Gumiljovi filosoofiast rääkides ja mulle Peterburi paleesid näidates. Paljud tema seisukohad on leidnud tee käesolevasse raamatusse.
Pjotr Savitski poeg Ivan Savický veetis minuga terve päeva Prahas, meenutas oma isa ja aitas mul pääseda vanema Savitski kirjavahetuse juurde Slaavi Raamatukogu arhiivis.
Suur tänu Venemaa Teaduste Akadeemia etnograafiainstituudile. Eriti olen tänu võlgu Valeri Tiškovile, Anatoli Anohhinile ja Sergei Tšeškole, kes andsid mulle ülevaate etnogeneesi kriitikast ning kaks aastakümmet väldanud tülist instituudi endise direktori Julian Bromley ja Gumiljovi vahel.
Anatoli Tšistobajev Leningradi ülikooli geograafiainstituudist, kus Lev Gumiljov kolmkümmend aastat õpetas, tutvustas mulle terve päeva instituuti ja jutustas lugusid Gumiljovi tööst seal.
Eriline tänu Ksenja Jermišinale Vene riiklikust humanitaarülikoolist, kes jagas minuga oma ulatuslikke teadmisi 1920. aastatest ja varustas mind allikatega. Sama perioodi tutvustamise eest suur tänu ka Irina Troubetzkoy Boothile ja Varvara Kühnelt-Leddihnile, Nikolai Trubetskoi pojatütrele, kes aitas mul leida allikaid selle suure Vene suguvõsa ajaloo kohta.
Endine kõrge Kremli ametiisik, kes soovis jääda tundmatuks, oli mulle määratuks abiks, kui töötasin Financial Timesi Moskva büroo juhina: ta veetis tunde, selgitades, kuidas asjad toimivad, ning põrmustas mu pöörasemaid teooriaid Aleksandr Dugini kohta.
Mis toobki mind Dugini juurde, kelleta see raamat ei oleks olnud võimalik, kuid kellele, nagu kardan, esialgne käsikiri, mida talle näitasin, ei meeldinud. Usun, et minu projekt ja tema osalus selles tekitas talle ebamugavust, kuigi me sellest tegelikult ei rääkinud. Olen tänulik aja eest, mille ta mulle pühendas, ning kahetsen, et tal ei olnud võimalust kontrollida käsikirja lõplikku varianti vältimatute vigade leidmiseks – vältimatute seetõttu, et olin sunnitud toetuma peamiselt tema üsna arvukate mahategijate versioonidele.
Appi tuli Dugini abikaasa Natalja ja ma tänan teda tundide eest, mis ta veetis, arutades oma abikaasa juhitud liikumise ajalugu.
Kummutasime Pavel Zarifulliniga Moskva John Bulli pubis palju pinte laagriõlut, arutades Euraasia Noorteliidu poliitilisi teooriaid, sündmusi ja tegevust, mida ta juhtis kuni 2009. aastani. Arvukalt intervjuusid nõustusid mulle andma ka Dugini abiline vanausuline ja võrgusõdade teoreetik Valeri Korovin ning Leonid Savin.
Samamoodi oli mul suur abi Gleb Pavlovskist ja Marat Guelmanist, erakordsetest mainemeistritest nii ajakirjanikena kui natsionalistlike ideede poliitika peavoolu tungimise jälgijatena.
Kui Eduard Limonovit parajasti politseibussidesse ei topitud, vastas ta kannatlikult minu küsimustele Natsionaalbolševistliku Partei kohta.
Minu Londoni agent Caroline Dawnay ootas kannatlikult, kuni sain jagu kõhklustest, kas seda raamatut üldse kirjutada, ning uskus sellesse piisavalt, et viia see Yale University Pressi kirjastusse. Niisama tänulik olen Zoe Pagnamentale, kes esindab mind Ühendriikides ning kes leidis mu ühe ajakirjaartikli järgi, mille olin kirjutanud Fallujah’ kohta, ja tegi suurepärase otsuse minuga leping sõlmida. Olen määratult tänulik nende mõlema kannatlikkuse ja ideede eest. Robert Baldock Yale University Pressi kirjastusest oli täpselt vajalikul määral samavõrd kannatlik kui ka pealekäiv ning tänu temale jõudis projekt üldse nii kaugele. Tänan ka Yale’i Rachael Lonsdale’i, Lauren Athertoni ja Bill Fruchti ning samuti Clive Liddiardi, kes käsikirja toimetas ning muutis arusaamatu sõnamulina millekski raamatutaoliseks.
Postuumne tänu Vladimir Pribõlovskile, Kremli kriitikule ja Vene natsionalismi spetsialistile, kes kulutas minu abistamisele mitu tundi. Raamatu kirjutamise ajal saabus teade, et ta leiti oma Moskva korterist surnuna. Loodan, et tema surma uuritakse.
Määratu tänu võlgnen Katerina Šaverdovale ja Jelena Kokorinale Financial Timesi Moskva büroost, kes sõna otseses mõttes tegid minu uurimistöö võimalikuks, otsides üles telefoninumbrid, mida oli võimatu leida, aidates mul intervjuusid korraldada ja leides põnevaid artikleid.
Suur tänu ka minu FT kolleegidele Catherine Beltonile, Courtney Weaverile ja Neil Buckleyle, kes muutsid iga tööpäeva lustiks ja rõõmuks ning õpetasid, kuidas olla parem ajakirjanik.
Ja kõige suurem tänu minu elu armastusele Rachelile, kelleta mul poleks eales olnud kõiki neid imelisi seiklusi. Ta luges käesoleva raamatu eri versioone, tegi konstruktiivset kriitikat – ja võttis mult lubaduse mitte kirjutada uut raamatut liiga varsti. Tänan ka meie imetoredat tütart Jayat, mu isa Franki, parimat õpetajat, kes mul kunagi on olnud, ning