kellega kohtusime sissejuhatuse alguses, on autor, keda on eurasianismi esilekerkimisega kõige enam seostatud. Ta oli esimese laine järeltulija ja sai sellest inspiratsiooni. Gumiljov kirjutas Venemaa ja stepinomaadide ajaloo kohta neliteist teost, mis rõhutasid kahe grupi omavahelisi suhteid ning alatähtsustasid Venemaa sidemeid Euroopa kultuuriga. Mongoleid kujutati positiivses valguses kui venelaste sagedasi liitlasi, Lääne-Euroopa rahvaid aga riukalike ja õelate rüüstajatena.
Gumiljov ise oli kolleegidega oma ajalookäsitluse puuduste suhtes avameelne – suur osa sellest oli kirjutatud vanglas, juurdepääsuta raamatutele ja teistele allikatele. „Nii olin sunnitud toetuma oma kujutlusvõimele ning jõudma järeldustele, kasutades, ütleme siis, et omaenda loogikat,” tunnistas ta kirjas teisele eurasianistile Pjotr Savitskile.10
Gumiljovi teostes meenutavad stepihõimud rohkem ajaloolist allegooriat kui tõsist uurimisobjekti. Xiongnu’d, hunnid, turgid, mongolid – kõik Gumiljovi ajalooteoste subjektid on isoleeritud, pidevalt ülekohtu osaliseks saavad mahajäänud ühiskonnad, mis on ajalooliselt määratud hiilguse ja krahhi traagilistesse dramaatilistesse tsüklitesse. Tundub, et sellistena täidavad nad Gumiljovil Venemaa metafoori rolli.
Kahekümnenda sajandi kahe kuulsama luuletaja, Anna Ahmatova ja Nikolai Gumiljovi pojana oli Lev perestroika ajal üks Nõukogude Liidu tuntumaid intellektuaale. Passionaarsusteooria loojana sai tema enda elust selle näidis. Gumiljovi teooriad võeti avasüli vastu riigis, mis suhtus kahtlusega igasugusesse ortodoksusesse ja nägi selle kannatustes autentsuse kinnitust. Gumiljovi kuulsus viis eurasianismi Venemaa postsovetlikku peavoolukultuuri koos ideega, et Venemaa ei ole rahvas, vaid tsivilisatsioon, Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu mantlipärija, mis mõlemad olid omakorda vaid sisekontinenti alates muistsetest aegadest vallanud müstilise entiteedi mööduvad ilmingud. Kui Nõukogude Liidu sirp ja vasar 1991. aastal viimast korda Kremli mastist langetati, võtsid Gumiljovi teooriad üle vana režiimi elemendid, kes püüdsid sünteesida internatsionalismi natsionalismiga, mis võimaldaks neil jätkata valitsemist Euraasia impeeriumi kehastusena, mida Gumiljov elu lõpupoole nii neurootiliselt armastas.
Vana kooli tagurlased pühiti 1991. aasta augusti nurjunud riigipöördekatsega minema. Koos nendega kadus igasugune lootus punaseks natsionalismiks kommunismi otsese järeltulijana. Rahvuslust hoiti elus keldrites ja kehvakestes brošüürides tänu kolmanda mehe, endise dissidendi, pamfletisti, hipsteri ja kitarri tinistava luuletaja Aleksandr Dugini pingutustele, kes kerkis perestroika-eelse Moskva boheemlaskonna vabameelsusest ning kellest sai ässitajast intellektuaal, sõjaväeakadeemia lektor ning viimaks Kremli käsilane. Tema endine kaasvõitleja Eduard Limonov nimetab Duginit naljatamisi fašismi Kirilliuseks ja Metodiuseks, kuna ta importis Venemaale Euroopa paremäärmuslaste ideed, Kremli mainemeister Gleb Pavlovski aga poetas mulle intervjuus torkava nalja Dugini mõjust niinimetatud silovik’idele – koos Putiniga võimule tulnud julgeolekutöötajatele: „Ta avaldas tohutut muljet inimestele, kes ei olnud elu sees ühtki raamatut lugenud.”
Kogu karjääri jooksul propagandisti, variautori, ajakirjaniku ja professionaalse provokaatorina on Duginil olnud peaaegu täielik monopol perestroika-aegse Moskva rõsketes keldrites ja kohvikutes alguse saanud uue tagurliku natsionalismi sümbolite, teooriate ja brošüüride tootmisele. Kuigi Dugin ise ei teinud hüpet suurde poliitikasse, tegid seda tema ideed – meeldib see meile või mitte. Dugini tuntuim teos „Geopoliitika alused”, mille ta kirjutas Venemaa postsovetliku languse haripunktis 1997. aastal, on maailmas ülemvõimu saavutamise aabits. Riigis, kus see eesmärk tundus nii kauge, võeti raamat innukalt vastu. Teost läbib idee, et külm sõda ei olnud kokkupõrge kommunismi ja kapitalismi vahel, vaid pigem alaline konflikt kahe geograafilise reaalsuse – maailma suurima maismaavõimu Euraasia ja selle loomupärase vastase Atlandi merevõimu vahel, mida esindasid algul Suurbritannia ja seejärel Ühendriigid. See, varjatud kõigi pilgu eest peale asjassepühendatute, on külma sõja järgse ajastu põhiline esoteeriline tõde: Ühendriikide kõige ohtlikum vastane ei ole radikaalne islam, Hiina ega mõni amorfne asümmeetriline nurjunud riik ega ka küberviirus. Selleks oli, on ja jääb Venemaa, vallutamatu maismaavõimu kants, Euraasia südamaa. Ja isegi omaenda rahva teadmata töötab USA nüüdsama oma vastase hävitamise nimel.
Geopoliitika teooria kohaselt ei ole riigivalitsemises teisi reegleid peale igivana vallutustungi. Kõik muu – loosungid nagu „universaalsed inimõigused” või „demokraatia” – on vaid silmailu ja propaganda. Tegelikkus on konkurents, sõjad, liidud, puhverriigid, punased jooned, mõjusfäärid ja impeeriumid. „Geopoliitika aluste” sõnum oli ahvatlev Vene silovik’ide, kindralite ja julgeolekutöötajate jaoks, kelle ajaloo lõpu kuulutustele oli külma sõja järel selg pööratud. Nad tahtsid kuulda, et maailma peamine reaalsus ei olnud muutunud: riigid vajasid endiselt armeesid, spioone, julgeolekuteenistusi, strateegilisi liite ja suuri kaitse-eelarveid. Samamoodi nagu Machiavelli oli tekitanud kuueteistkümnenda sajandi Firenzes elevust avameelse õpetusega poliitilise võimu saavutamisest ja hoidmisest, oli ka „Geopoliitika alustel” varjatud tarkuste aura, mida globaalplutokraatide valitsev klikk eelistas üldsuse käeulatusest eemal hoida. Poliitiliselt korrektsema versioonina tsaariaegsest „Siioni tarkade protokollist” ei paigutanud raamat globaalse kaosevandenõu peakorterit Praha surnuaiale, vaid atlantismi võimukoridoridesse Washingtonis ja Londonis.
Dugini isiklikku mõju Venemaal on alahinnatud, kuid talle tähelepanu osutamiseks on põhjust küllaga: tema düstoopialik nägemus ennetas suuri sündmusi nii kummaliselt, et see tundub nõudvat selgitust.
2009. aastal joonistas Dugin rahvuslaste üritusel jagatud Ukraina kaardi, millel oli ka saatuslik sõna „Novorossija” idapoolsete oblastite kohta, mis 2014. aastal Venemaa toetatud separatistide relvastatud ülestõusus Ukrainast lahku lõid. Dugin kasutas tsaariaegset väljendit viis aastat enne seda, kui sama sõna kasutas Putin. Sama aasta YouTube’i videos annab Dugin üksikasjalise ülevaate Ukraina lõhenemisest ja ennustab, et „need valimised (2010. aasta presidendivalimised) jäävad Ukrainas kui ühtses riigis viimasteks”.11 Duginil on olnud Ukraina konflikti suhtes alates selle algusest kõhedaks tegevalt ja hirmutavalt õigus. Ta kasutas natsionalistide seas esimesena Ida-Ukraina kohta sõna „Novorossija”, see oli usutluses 3. märtsil 2014, ammu enne Donetski ja Luganski okupatsiooni algust12 ning poolteist kuud enne seda, kui Putin kasutas sama väljendit rahva telefonikõnedele vastates. Dugin ennustas, et Donetski ja Luganski omakaitseüksused kuulutavad iseseisvuse välja nädalaid enne, kui see juhtus. Ta ennustas õigesti Donetski vabariigi lipu kujundust – punane taust sinise Püha Andrei ristiga – kaks kuud enne seda, kui lipu kujunduseks korraldati konkurss. Dugin ennustas ka, et Venemaa viib Ida-Ukrainasse suured maaväed, mida Moskva tegigi augusti lõpus.
Enam kui kümme aastat kestnud tutvuse jooksul Duginiga ei ole mul olnud põhjust kahelda tema kinnituses, et tal ei ole otsesidet Putiniga – ma ei ole seda ka leidnud, kuigi mitu Putini siseringi liiget teda tsiteerivad ja tema projekte rahastavad. Dugin ei tundu olevat kardinal Richelieu, peidus käsi riigitüüri juures, vaid pigem nagu tegelane ühes Umberto Eco romaanis – vandenõuteoreetik ja esseist, kes on niisama üllatunud kui kõik teised, kui tema looming hüppab paberilehtedelt tegelikku ellu. „Lugu ei ole üldse nii, nagu oleksin Putini nõunik, dikteeriksin talle midagi ette ning Putin oleks minu ideede mõju all,” selgitas ta 2014. aasta juulis YouTube’i intervjuus.13 „Me lihtsalt tegutseme vastavalt Vene ajaloo loogikale ja geopoliitika seadustele,” kinnitas Dugin intervjueerijale. „Putin ja mina ning Washington ja Berliin tegutsevad kõik vastavalt ajalooseadustele, poliitikaseadustele ja teatud määral eliidi käitumise seadustele.”
Dugin on võrdselt nii ühele ideele keskendunud üheksateistkümnenda sajandi slavofiilist konservatiiv kui ka enesega rahulolev kahekümne esimese sajandi postmodernist, kes dekonstrueerib oma argumente niisama kiiresti ja kogenult, kui neid loob. Ta võib esineda kirglike kõnedega pühast Venemaast ning visata siis mõnel ettevaatamatul hetkel selle üle nalja või iseennast parodeerida. „Venemaal on ainult kaks tõelist asja,” ütles Dugin mulle kord ühel jutuajamisel. „Naftamüük ja vargus. Kõik ülejäänu