see algab kusagil Lääne-Euroopas, ent 1917. aasta esimesed kuud tõid uudiseid suurtest protestidest Venemaa pealinnas Petrogradis. Too šokk vaevu üle elatud, sai maailm teada, et tsaar on troonist loobunud. Sõda oli veel täies hoos ja läänerindel plaaniti suurt pealetungi, ent nüüd paistis kogu Vene impeeriumi tulevik üsna kahtlane. Petrogradis rahvas aga juubeldas. Nende kodumaast oli saanud vabariik, vähemalt kuni põhiseaduse vastuvõtmiseni.
Sarnaselt enamiku maapagulastest venelastega rõõmustas Lenin nende uudiste üle. Venemaa kõige sõjakama revolutsioonipartei juhina oli tema esmane prioriteet nüüd koju naasta. Kuid probleem seisnes selles, et ta oli lõksus. Ei Suurbritannia ega Prantsusmaa olnud tema reisiplaanidele kaasaaitamisest huvitatud. Nad teadsid, et tegu on vihase sõjavastasega, aga nende diplomaatiliste pingutuste siht oli veenda Venemaad (olgu see siis vabariik või mitte) sõdimist jätkama, et säiliks võidulootus. Kuna sealtkandist polnud abi loota, jäi Leninil vaid üks võimalus. Reisida rongiga läbi Saksamaa, sealt praamiga Rootsi ning põhja poole Haparandasse, kust pääseks üle piiri. Probleemiks oli eelkõige Saksamaa, mille armee oli idarindel 1914. aastast alates maha tapnud sadu tuhandeid Vene sõdureid. Lenini dilemma näis lahendamatu. Läbi Saksamaa minek oleks riigireetmine, ent Šveitsi jäämine tähendanuks ignoreerida kutset, mida ta oli oodanud kogu elu.
Lenin valis mõistagi esimese variandi. See sai võimalikuks tänu Saksamaa ülemjuhatuse ootamatule koostööpakkumisele. Ummikusse jõudnud kaevikusõda sundis kõiki Euroopa suurjõude otsima võimalusi ka lahinguväljalt eemal. Saksamaa välisministeeriumis jõudis tilluke rühm ametnikke 1917. aasta alguseks järeldusele, et vaenlase jõudu saab õõnestada revolutsionääride abil. Nii toetatigi mässajaid Prantsusmaa armees, relvastati iiri rahvuslasi ning unistati isegi ülestõusu õhutamisest Indias. Kui neile soovitati Leninit, said nad kähku aru, et temast võib Venemaa sõjamasina peatamisel kasu tõusta. Kui kõik läheb hästi ja Saksamaa armee suudab Suurbritanniale ja Prantsusmaale anda tõeliselt hävitava löögi, siis ei vajata tema abi kuigi kauaks.
Toredast plaanist vaimustunud sakslastest ametnikud korraldasid bolševike juhile kähku turvalise reisimisvõimaluse läbi enda riigi, nõustudes isegi Lenini palvega, et tema gruppi transportivat vagunit koheldaks sõltumatu territooriumina, mis on muust maailmast eraldatud, vältimaks nõnda süüdistusi läbikäimises vaenlase elanikkonnaga. Lisaks organiseerisid nad – kurikuulsa „Saksa kullaga“ – ka mõne tema revolutsioonilise ettevõtmise rahastamise. Britid ja prantslased teadsid sellest reisist ning kuigi fakte polnud lihtne kuulujuttudest eristada, andis Lenini reputatsioon neile põhjust ärevust tunda. Mõned leidsid isegi, et ta tuleb peatada, näiteks Põhja-Rootsi metsades. Ent kui see aeg kätte jõudis, polnud keegi valmis vastutust enda peale võtma ja otsustavat lasku tegema.
See lugu võinuks pärineda John Buchani sulest. Buchan oligi vaid mõni kuu varem avaldanud spioonipõneviku „Greenmantle“ („Rohemantel“), mille antikangelasest kurikael samuti sõja ajal brittide ja nende liitlaste vastu sõna võttis. Rohemantli koduks polnud küll Venemaa (Buchan otsustas Lähis-Ida kasuks), kuid loo keskmes oli eriagent, kes oli tema tabamiseks valmis rändama läbi kogu Saksamaa. „Ootasin suuri barrikaade ja okastraataedu, mille taga on kaevikud,“ kirjeldab raamatu peakangelane Richard Hannay. „Kuid sakslaste poolel polnud näha midagi peale poole tosina valvuri … hallil põllul. Meid kõiki juhatati suurde mööblita ooteruumi, mida soojendas suur ahi. Meid viidi kahekaupa kõrvaltuppa ja kuulati üle … Pidime end ihualasti võtma … Toda tööd tegevad mehed olid üsna viisakad, aga väga põhjalikud.“[3.] Lenin pidi selle läbi tegema päriselus, nimelt Tornio tollimajas. Ning sealne väga põhjalik mees oli Briti ohvitser, kelle tegevust jälgisid skeptilised Vene piirivalvurid.
Too reis lõppes Petrogradi Soome vaksalis. Juubeldav Lenin, kes ei paistnud kaheksapäevasest retkest kuigi kurnatud olevat, kõndis läbi imetlejate ridade ja muutis Venemaa ajaloo suunda igaveseks. Bolševikud lõid selle loo põhjal oma ilustatud müüdi, kuid kõige mälestusväärsem hinnang pärineb Winston Churchillilt. „Tuleb tunnistada, et meeleheitele aetud Saksamaa sõjaaegsed juhid mängisid suurtele panustele,“ leidis ta tagantjärele. „Ent siiski tuleb imetleda viisi, kuidas Venemaa kallale saadeti kõige jubedam relv. Lenin toimetati Šveitsist Venemaale plombeeritud vagunis nagu katkubatsill.“[4.]
Õigupoolest polnud too vagun küll päriselt plombeeritud; uksed olid harva lukus ning inimesed käisid sisse ja välja. Retk oli ka märksa rängem ettevõtmine, kui Churchilli sõnade põhjal arvata võiks. Venelastel võttis Saksamaa läbimine tervelt kolm päeva ning selle aja jooksul ei saanud nad isegi süüa osta, rääkimata väljas käimisest, et jalgu sirutada. Kui nad üldse magada said, pidid nad seda tegema ülerahvastatud kõvade pinkidega kupees, pea naabri rinnal, unenägudesse tungimas hallitanud leiva ja sokkide hais. Võrdlus batsilliga tuleb mulle aga tuttav ette. Just nagu I maailmasõjaga kaasnesid mõned erakordsed intriigid, on ka minu eluajal ette tulnud sääraseid globaalseid mänge, olgu need siis diplomaatilised, majanduslikud või militaarsed.
Üle kogu maakera leidub tänapäevalgi peaaegu sama palju ebastabiilsust nagu Lenini päevil ning tollasest veidi erinevad suurvõimud pingutavad ikka selle nimel, et tipus püsida. Üks nende kasutatud tehnikaid on regionaalsed konfliktid, sest kui otsene sõjaline sekkumine maksab liiga palju, on kasulikum aidata ja rahastada kohalikke mässajaid, kellest mõned on juba kohapeal, aga teised on vaja esmalt sinna saata, just nagu tehti Leniniga. Ma mõtlen Lõuna-Ameerikale 1980. aastatel või kõigile räpastele sõdadele, mis on tollest ajast toimunud Kesk-Aasias. Praegused konfliktid araabia maades panevad õlgu väristama. Lenini rong pole seotud vaid Nõukogude süsteemi ajalooga. Osaliselt on see mõistujutt suurvõimude intriigidest, mille puhul kehtib reegel: suurvõimud astuvad üldjuhul ekslikke samme.
Ma teadsin, et too rongireis tuleb mul endal ette võtta. Ükski reis ei seostu pelgalt paikade, läbitud vahemaa ja ajastutega, on asju, mida tuleb näha oma silmaga. Esmalt tuli kindlaks teha, kas marsruut vastab tõele. Ajaloolased on välja käinud mitmeid kirjeldusi, kuid seni pole ma veel näinud Lenini tegelikku teekonda kujutavat kaarti. Enamik eksperte saadab ta põhja poole mööda raudteeliini, mida polnud 1917. aastaks veel ehitatud, ning vähemalt üks raamat – korduvalt trükitud klassik – paneb teekonna kirjeldamisel rohkem kui 1600 kilomeetri jagu mööda.[5.] Täpne marsruut pole kõigest detail. Siin on suur vahe, kas minna laevaga üle Läänemere või rühkida läbi Lapimaa lume. Kõndida pimedas läbi üksildase metsa, nägemata ühtegi teerada, on kahtlemata märksa tõsisem katsumus, kui tossutada aurulaeval ühest rannikulinnast teise.
Kuigi paks ja kaunilt värvilise kaanega, pole Bradshaw’ 1913. aastal ilmunud „Mandri-Euroopa raudteede teejuht“ meile kuigi kasulik teos. Sõjaaja rongigraafikud muutusid nädalast nädalasse ning uusi liine rajati veel 1916. aastalgi. Jätsin Bradshaw’ riiulisse tolmu koguma ning varustasin end arhiividest kogutud sõidugraafikutega 1917. aastast, Lenini 55-köitelisest „Kogutud teostest“ väljakirjutatud märkmete ja suure kaardiga. Lisaks märkmikule ja pliiatsile leidus mu ranitsas tilluke digitaalne helisalvesti. Kui seda nüüd oma laua taga kuulan, tulvavad sealt Euroopa rännuhelid: mitmekeelne koor, tänavate liiklusmüra, mootorid, valjuhääldid, pidurid ja sisinal sulguvad uksed. Kui oleksin hoidnud salvestit käimas ka järgnevail tundidel, leiduks seal tundide kaupa jutuajamisi: tasased, igavust tundvad, usaldavad, uhkustavad hääled, mis kostavad siiski harva selgelt üle rongirataste rahustava taustamüra.
Plaanisin liikuda Leniniga samas tempos ja järgida tema marsruuti võimalikult täpselt. Tahtsin Zürichist lahkuda 9. aprillil ning jõuda Peterburi kaheksa päeva hiljem, läbinuna rohkem kui 3000 kilomeetrit. Isegi Euroopa kiirrongide ajastul näis ees ootavat rutaka tempoga rännak, kuid Lenin oli kannatamatu ning ma otsustasin sellega leppida. Kuigi iga ümberistumine tuli sooritada kaelamurdva kiirusega, õnnestus mul nautida ka lõputuna mõjuvaid tunde mittemidagitegemist, nagu Leninilgi, kui sai jälgida vaid aegamisi muutuvat maastikku akna taga. Sada aastat on möödas ajast, mil see suur venelane tolle tee läbis. Tema nähtud Saksa väikelinnad, mis asusid tollal ridamisi nagu puulelud, on nüüd piiratud kõrgetest elamukvartalitest ja kiirteedest. Linnastuv maastik ümbritseb vanu kvartaleid kilomeetrite kaupa. Kõige suurem erinevus on aga igasuguse ohutunde