Lenin rongis. Catherine Merridale

tubade vastu soojemaid tundeid. „Tüüpilise vene kombe kohaselt,“ kaebas ta, „oli fassaad hoone parim osa. Kindralstaabi taga asus haisvate hoovide ja mudaste käikude labürint, kustkaudu oli keeruline käia ega mõjunud see ka tervisele hästi.“[28.]

      Kuid Hoare polnud linna tulnud Rastrelli paleesid imetlema. Asudes selles umbses toas töö kallale, pidi ta kähku kohanema Venemaa erakordse võõramaisusega. Kuigi ta pärines inglise ülemklassi seast, käis pealinnale omane tseremoonitsemine talle närvidele. Hea seegi, et rootslased polnud piiril ta mõõka avastanud, kuna siin eeldati, et see käib ametivormi juurde. Teiseks ebameeldivaks üllatuseks kujunes tõsiasi, et venelastel puudus ühtne salateenistus, millega koostööd teha. Kindralstaabil, iga armeegrupi ülemjuhatusel ja mereväeministeeriumil olid oma luureagendid, kuid nende vahel valitses selline konkurents, et temaga tegelemiseks ei jätkunud kellelgi energiat. Siseministeeriumil oli mõnevõrra efektiivsem luurevõrgustik, nagu ka Pühal Sinodil, kuid kumbki polnud valmis oma teavet võõramaalasega jagama. „Keegi teine ei võidelnud selles sõjas meie moodi,“ pani pettunud inglane tähele. „Londoni inimesed … kujutasid ette, et Talvepalee väljakul käivad asjad samamoodi nagu Whitehallis“, kuid tegelikult oli Venemaa sõjategevus märksa kaootilisem ja sõda ise siin ebapopulaarne.[29.]

      Ta võinuks rohkem teada saada, kui oleks seal Moika kanali kaldapealse kohal kitsas toas töötava personali vastu enam usaldust üles näidanud. Tollal juhtis sealset luureüksust major Cudbert Thornhill, Indias teeninud mees oli „kibe käsi vintpüssi, lingu, kaheraudse ja puhkpüssi käsitsemises“.[30.] Ent kui Hoare 1916. aasta suvel ise Briti salaluurelähetuse juhtimise üle võttis, sai Thornhillist sõjaväeatašee abi. Too ümberpaigutus jättis sealse väikese ja pühendunud personali vähemalt teoorias nüüd Hoare’i käsutusse. Leitnandid Stephen Alley ja Oswald Rayner kõnelesid mõlemad vabalt vene keelt ning neil leidus pealinnas häid kontakte. Kapten Leo Steveni, kes oli töötanud Thornhilli heaks, aitas koguda luureteavet relvajõudude, sealhulgas Saksa merestrateegia kohta.[31.]

      Konfliktid sõjaväeatašee kolonel Alfred Knoxiga olid algusest peale vältimatud. Ühe saatkonnaametniku arvates kujutas just Knox Suurbritannia „tegelikku ühenduslüli Venemaaga“.[32.] Toda arvamust üritas Knox ise igati kinnitada, käitudes viisil, nagu tunneks tema Venemaad paremini kui teised sealsed britid kamba peale kokku. Ent uelslasena esindas ta vale ühiskonnaklassi, seega ei saanud teda määrata tsaari sõjaväe peakorterisse Stavkasse, vaid see koht läks ebakompetentsele Sir John Hanbury-Williamsile.[33.] Kuigi õhus oli pinget, suutis too tilluke grupp mehi erimeelsused mõneks ajaks unustada ja koguda Hoare’i saabumisele eelnenud kuudel hulgaliselt elutähtsat teavet, sealhulgas (nagu Steveni hiljem kinnitab) luureinfot, mis võimaldas Briti laevadel 1915. aastal tõmmata osa sakslaste keiserliku mereväe sõjalaevastikust Dogger Banki lahingusse.[34.]

      Nagu Hoare avastas, meenutas ülejäänud Briti koloonia Petrogradis justkui valesse kohta sattunud Oxfordi kolledžit. Seal leidus akadeemikuid ning veel rohkem kirjanikke, kellest paljud teenisid leiba Briti ajalehtede kirjasaatjatena. Üks neist oli Arthur Ransome, kuid kõige värvikam kuju nende seas oli Harold Williams, lingvist, esseist ja kolmele ajalehele töötav korrespondent, kes oli abiellunud ühe tuntud liberaalist aktivistiga. Oma naise Ariadna Tõrkova („eesrindlike vaadetega naine“, rõhutas Buchanan) kaudu tundis Williams sisuliselt iga vähegi tähtsat poliitikategelast Petrogradis. „Ta oli väga vaikne mees,“ meenutab Arthur Ransome, „ja ebatavaliselt heasüdamlik. Ma ei usu, et tal oli kunagi ühtegi vaenlast.“[35.] Kui Knox oli saatkonna ühenduslüli Venemaaga, eriti just sõjaväega, siis Williams ühendas seda Petrogradis esile kerkiva poliitilise klassiga, nende kriitikute ja reformijatega, kes soovisid panna aluse kaasaegsele põhiseaduslikule valitsusele.