ja hirmutav.
Leninil võis tekkida raskusi nende külade ja linnade äratundmisega, kus peatuti. Zürichis teeleasumist oodates jalutasin tollele kitsale tänavale, kus ta kunagi elas. Järve poole kõndides külastasin kohvikuid, kus vene pagulastel oli siis kombeks kohtuda. Tollal oli see vaene linnaosa, aga nüüd, kui kõndisin lähedalasuvasse raamatukokku, kus Leninile meeldis töötada, möödusin paljudest poekestest, kus ainsaks kõhedusttekitavaks vaatepildiks olid hinnasildid käsitööna valminud kingade ja importvärvide juures. Töölisklass oli siit kadunud; vabrikud kinni pandud. Uhke Baur au Lac, linna kõige luksuslikum hotell, on üks vähestest hoonetest, mis näeb välja enam-vähem samasugune nagu siis, kui Parvus, too vahetalitaja, kes toimetas Leninile Saksamaalt raha, peatus selle sviidis 1915. aastal. Sajand hiljem vastab siinne elu täpselt rikkama rahva soovidele.
Selle peale mõeldes oli mul hea meel, kui avastasin ettevõtluse, mis oli kõik need aastad üle elanud. Ülimoodsate Saksa rongidega reisides olin selle ära unustanud, ent meretee Sassnitzi ja Rootsis asuva Trelleborgi sadama vahel oli sajandeid salakaubavedajate meelismarsruut. Ajaks, kui oma ratastel kohvri metalluste vahelt läbi sain, olid praamiistmed, sirge seljatoega nagu presbüteri kirikus, juba täis perekondi ja sülearvutitega mehi, kuid laevabaar oma plastpalmide ja siniste kušettidega meenutas pigem Tiranat või Bukaresti, eriti veel siis, kui kõik karjuma pistsid. Viibisime veel Sassnitzi sadamas, kui too hirmus vandumine algas. Tähelepanu keskmes oli ratastel alusele asetatud koletu suur plastpakendis õllekast, kogukas nagu mõni restorani külmkapp, mida paar meest püüdsid trepist üles tõsta. Mindki vaevas viimase rongireisi järel janu, rääkimata väsimusest, seega oli mu esimene reaktsioon järgneda sellele lähimasse baari, aga kui kohale kärutati juba kümnes ja peagi ka kahekümnes kast, kõik täis Saksa õllepurke, sain aru, et siin käib suuremõõtmeline maksuvaba alkoholivedu. Too salakaup – presendiga kaetud ning nööridega kinnitatud – tekitas reisijate ümber müürid, kui nad kaarte tagusid ja telefone näppisid.
Need salakaubavedajad – mõistagi tavalised ärimehed – jätkasid traditsiooni, millel on silmapaistev ajalugu. Nende eelkäijad hoidsid seda kaubaveoliini käigus kogu I maailmasõja ajal, toimetades vahel edasi ka meditsiinivarustust ning nähtamatu tindiga kirjapandud salasõnumeid. Too praegune seltskond andis märku ka ajaloo iroonilistest keerdkäikudest, sest need väikesed õllemagnaadid pärinesid ühiskonnast, kus kommunistlik režiim oli kunagi eraettevõtluse keelustanud. Hiljutised muutused seletavad ka, miks paljud Lenini kaasmaalased ei pea teda enam eriliseks eeskujuks. Jah, ta on küll ära balsameeritud nagu kumminukk, tema aju on põhjalikult uuritud, kuid keegi ei armasta teda enam; surnukeha on säilitatud, aga tal pole nende südames enam kohta. Kõige hullem on tema reputatsioon paikades, kus nõukogude võim suruti rahvale jõuga peale. Lääne-Ukrainas vihatakse tema ideid nõnda, et kui Maidani protestijad võtsid 2014. aastal ühekorraga maha tosinaid Lenini kujusid, leiutati selle jaoks oma sõna: „Leninapad“.
Selgus, et üks mu kaasreisijatest on pärit Sofiast. Kui õllekastidest seinte vahel juttu ajasime, meenutas too naine kommunismi Bulgaarias, laksutades keelt vastu hammasteta igemeid. Teda üllatas, et mina ei veagi kaupa. Kui ma oleks talle veel kõnelnud Lenini teekonna järgimisest, pidanuks ta mind ilmselt poolearuliseks. Too surnud mees sümboliseerib tema kodumaa taolistes riikides korruptsiooni, eluraskuste, valede ja võimu kuritarvitamise aega – nõnda mädanenud süsteemi, et selle fossiilina kirjeldamine oleks veel liiga leebe. Kuid ma teadsin, et kunagi oli see vägagi elus. Nagu fossiilide jahtijad kõikjal, unistasin minagi minna tagasi sellesse maailma, kus too veel elas ja hingas.
Kui ma kuue päeva eest Zürichist lahkusin, oli seal kevad. Tornio lumetuisus on aga tapvalt külm. Siinne vaksal, veel üks jäänuk I maailmasõjast, on telliskivihoone, mis seisab nüüd hüljatuna jõekaldal. Teisel pool jõge asub Haparanda vaksal (mitte küll täpselt Tornio oma vastas, sest sellega ei tahetud riskida), mis on veel uhkem hoone, kuid mõlemad on nüüd tühjad ja juba aastaid reisijatele suletud. Linnast Haparanda vaksalisse jõudmiseks tuli mul mööduda kohalikust vanglast. Soome poolel on kenam, vähemalt täna, ning siin ei jää muljet, et oled minemas keelatud paika. Vaksalil on mälestustahvel Lenini kuulsa reisi auks; see on ainus, mida Haparanda-Tornio kaksiklinnas märkasin. Ilmselt avaldasid venelased omal ajal survet, et soomlased selle sinna asetaksid. Kui 1960. aastatel tähistati viiekümne aasta möödumist proletariaadi diktatuuri sünnist, üritasid Venemaa diplomaadid Euroopas veenda oma võõrustajaid asetama mõnd metalltahvlit igasse paika, kust Lenin läbi läks.
Mälestusmärkidega on see häda, et inimesed ei märka neid enam. Kahe päeva eest üritasin üles leida vasktahvlikest Malmö Savoy hotellis. Lenin õhtustas seal koos oma näljaste seltsimeestega, kui nad olid praamiga Saksamaalt saabunud, ning olin lugenud, et söögisaal on väga ilus ning hotelli hea teenindus kuulus. Ent uksehoidjas tekitas mu palve hämmastust. „Lenin?“ küsis ta viimaks. „Kas mõtlete John Lennonit?“ Selgus siiski, et saali teises seinas leidub mälestustahvel, aga kui seda nägin, mõistsin ühtlasi, miks Lenini nimi tollele noorele naisele ei meenunud (kuigi üllatuslikult selgus, et ta ise on Venemaalt pärit). Suurem osa vasktahvlist on kenasti läikima nühitud, kuid mitte too osa, kus on kirjas Lenini nimi, ning temast suuremad staarid ‒ Judy Garland ja Brigitte Bardot, Abba ja Henning Mankell ‒ jätavad ta varju.
Üks mees Stockholmis vähemalt teadis Leninit. Mul oli selles linnas aega vaid üks päev (nagu Leninilgi) ning mitmed inimesed küsisid, miks ma lahkumisega kiirustan. „Sa jälitad Leninit?“ imestas poepidaja. „Kas sa ei tea, et oled sada aastat hiljaks jäänud!“ Me mõlemad naersime, kuid tegelikult oligi selles asja mõte. Ma polnud seal vaid selleks, et toda vana lugu uuesti üle jutustada. Venemaa arhiividest võis ju välja ilmuda uusi detaile, kuid tahtsin teha midagi rohkemat, kui täita lünki ajaloos. Reisisin rongiga, et teha läbi sajandivanune teekond, kuid kirjutan seda raamatut just seetõttu, et nüüd elame me täiesti teistsuguses maailmas.
Külm sõda piiras meie kõigi kujutlusvõimet. Kõik keskendus kahe pooluse ümber – poolt või vastu, parem- või vasakpoolne – ning viimaks kadus ajaloost kogu senine värv. Paljud meist eelistasid raamatuid, mis kõnelesid Romanovitest ja ilusatest printsessidest valgetes kleitides. Aga kui mõtlesin Euroopale aastal 1917 ning üritasin seal ette kujutada Leninit, nägin muudkui peegeldusi ajast, kus elame praegu. Lenini pärandit peetakse sageli millekski abstraktseks, tekstide ja kõnede ning muude ametlike asjade nimekirjaks. Kõigi nende kirjutiste taak teeb keeruliseks näha selle taga midagi elavat, mis puudutaks ka meie maailma hiljutisi sündmusi. Kuid neistki võib koostada pika nimekirja, kuhu kuuluvad globaalne võimu ümberjaotumine, spionaaž ja muud räpased trikid, fanatism ja mitmed keeruka taustaga ülestõusud.
Vanad raamatud jutustavad toda lugu nõnda, nagu neile aegadele kombeks. Edmund Wilson kasutas 1940. aastal Lenini Soome vaksalis lõppenud reisi võimalusena kirjutada sotsialismist, näinud kümneid aastaid vaeva, et luua klassikaline lugu pettumusega lõppenud lootustest.[6.] Alan Moorehead avaldas 1950. aastatel erapooletuma teose, mida osaliselt rahastas ajakiri Life, soovides uurida, kas lugu Leninile antud Saksa kullast vastab tõele.[7.] Michael Pearson käis 1970. aastatel tolle loo uuesti üle, seekord dramaatilisemas võtmes.[8.] Tema kirjutas huvitavalt Saksa rongidest ja Inglise kõlakatest, kuid poliitikas on ta nõrgem ja katsub selliseid teemasid pigem vältida. Poliitikast huvitatul tasub lugeda pigem sotsialist Marcel Liebmani, kelle jaoks Lenini lugu (nagu ka Lenini looming tervikuna) oli „üks kõige eredamaid tõrvikuid, mille valgusel vaadelda tänapäevaseid poliitnähtusi“.[9.] Liebmani vaated tunduvad vanamoodsad ajal, mil sisuliselt keegi ei otsi enam Lenini töödest valgustust. Ent revolutsioone toimub ikka ning riigijuhid külvavad endiselt viha ja ärgitavad vastuvõtlikku rahvast relvi haarama.
Minagi kuulusin kunagi Marxi ja Lenini maailma. Külastasin Venemaad esmakordselt Nõukogude Liidu ajal, kui linnad olid hallid ja öösiti nõrgalt valgustatud ning kohvi ei saanud kuskilt. Minagi käisin palverännakul Lenini kirstu ääres ja imetlesin inimeste teesklematut austust tema vastu. Ent hiljem, kui Moskvast sai põhjapoolsem Dubai, veetsin aega tolmuste minevikujäänukite keskel. Tänu venelaste vastutulelikkusele õnnestus mul põhjalikult uurida