Grandpierre
Imeflööt
KUNINGAPOEG MIRKÓ
Elas kord kuningas. Sel kuningal üks silm kogu aeg nuttis, teine naeris. See oli kuningas Valge.
Kuningal oli kolm poega. Need ei suutnud mõista, miks küll nende kuninglikul isal üks silm nutab, teine aga naerab. Nad mõtlesid ning juurdlesid, kuid ei osanud ära arvata. Lõpuks otsustasid, et küsivad ta enda käest.
Nüüd aga hakkasid nad selle üle aru pidama, kas nad küsivad üheskoos või igaüks omaette. Kui igaüks omaette, siis kes on esimene?
Lõpuks ütles kõige noorem kuningapoeg kõige vanemale:
„Sina oled kõige vanem, sina mine esimesena.”
Vanem poeg koputas uksele ja astus isa tuppa. Kuningas istus troonil ja teritas tahul oma mõõka.
„Tere päevast, mu kuninglik isa!” tervitas vanem poeg viisakalt.
„Tere, tere, mu poeg! Mis tuuled sind siia tõid?”
„Tulin, mu kuninglik isa, küsima, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab ja teine kogu aeg naerab.”
„Hästi, mu poeg, kohe saad teada,” vastas kuningas. Ja ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ning sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa. Ainult et kuningapoeg ei jäänud ootama, kuni mõõk teda tabab, vaid hüppas kähku uksest välja.
Väljas küsisid kaks nooremat venda:
„Mida meie kuninglik isa ütles?”
Vanem poeg ei lausunud sõnagi sellest, et isa oli talle kallale tunginud, vaid julgustas keskmist venda – mingu ta aga sisse.
Keskmine poeg koputab uksele, astub sisse ja tervitab aupaklikult:
„Tere päevast, mu kuninglik isa!”
„Tere, tere, mu poeg! Mis tuuled sind siia tõid?”
„Tulin, mu kuninglik isa, küsima, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab, teine kogu aeg naerab.”
Ka temale vastas kuningas ainult niipalju:
„Hästi, mu poeg, kohe saad teada.”
Ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ning sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa. Ainult et kuningapoeg ei jäänud ootama, kuni mõõk teda tabab, vaid hüppas kähku uksest välja.
„Mida meie kuninglik isa ütles?” küsis kõige noorem poeg.
„Saad teada, kui lähed sisse,” vastas keskmine poeg.
Seda kuningapoega, kõige nooremat, kutsuti Mirkóks. Temagi koputas uksele, astus sisse, jäi seisma isa trooni ette ja lausus:
„Tere päevast, mu kuninglik isa!”
„Tere, mu armas poeg! Mida head tood kaasa?”
„Ma ei too midagi, tahtsin ainult küsida, mis on selle põhjuseks, et teil üks silm kogu aeg nutab, teine aga kogu aeg naerab.”
„Hästi, mu poeg, kohe saad teada,” ütles kuningas. Ta viskas tahu maha, tõstis mõõga ja sööstis poja kallale, et teda halastamatult surnuks lüüa.
Nägi mõõka kuningapoeg Mirkó. Nägi oma kuningliku isa viha, aga ometi ei põgenenud, vaid lausus pehmelt:
„Siin ma olen, mu kuninglik isa, tehke minuga, mida soovite.”
Kuningas langetas mõõga ja istus ilusasti troonile tagasi.
„Ma vastan su küsimusele,” ütles kuningas. „Üks silm nutab mul sellepärast, et vaatab su kahte vanemat venda. Teine silm naerab sinu pärast. Ma tean, et õieti oled sina väärt kuningaks saama. Ainult et nemad on vanemad, ma ei saa sind kuningaks teha. Kuid mul on hea sõber – kuningas Must. Juba sada aastat ei ole ma temaga kohtunud. Ma panen teid proovile. Kes teist toob mu hea sõbra siia, see saab kuningaks.”
Kui kuningapoeg Mirkó astus isa toast välja, küsisid vanemad vennad, kas ta sai teada, mis vaja. Kuningapoeg Mirkó jutustas, et nende kuninglik isa paneb nad proovile. Ei jäänud muud üle kui valmistuda teele asuma.
Kaks vanemat venda jooksid kohe talli, valisid välja kaks kõige kiiremat hobust ja toppisid oma seljakotid täis. Asjata palus neid Mirkó, et nad tedagi ootaksid, nad ei võtnud teda kuulda. Nad andsid oma hobustele kannuseid ja kappasid minema. Ainult tolmupilv tõusis sealt, kus nad kihutasid.
Mirkó jäi kurvaks, et ta vennad on nii südametud ega hooli temast. Nukrutsedes seal tallis, kuuleb ta äkki, et keegi lausub:
„Olen näljane, kallis peremees.”
Paljude toredate ratsahobuste hulgas oli seal vilets, põdur varss. Keegi ei hoolinud temast ega puhastanud teda, vaevalt paistis ta mustuse seest välja. Ta pahklikud jalad olid ühte- ja teistpidi kõverad, vaevalt suutis ta käia – mis seal veel jooksmisest rääkida. Armu pärast teda tallis üldse peeti. See inetu väike varss oligi nüüd kõnelnud.
Kuningapoeg Mirkó halastas ta peale. Ta täitis koti kaertega ja heitis hobusele kaela – las sööb kõhu täis, kui on nälginud. Kuid inetu väike hobune raputas pead:
„Mulle ei ole vaja kaeru, kallis peremees, vaid künatäis hirssi ja künatäis hõõguvaid süsi.”
„Tohoh!” ütles kuningapoeg. „Sellist hobust ei ole ma veel näinud, kes sööb hirssi sütega.”
Oli ta siis näinud või mitte, igatahes tõi ta künatäie hirssi. Inetu väike varss langetas ainult pea, napsas korra, ja küna oli sedamaid tühi. Kuningapoeg läks süte järele. Kolm korda pani ta küna maha, sest söed põletasid ta käsi.
Süsi ei ahminud väike varss enam ühekorraga suhu, vaid krõbistas neid mõnuga närida. Ta armastas väga värskeid hõõguvaid süsi ja ei olnud neid juba kaua aega söönud. Kui ta oli neelanud viimse tükikese, ütles ta:
„Noh, nüüd pigista silmad kinni, kallis peremees.”
Hobune raputas end korra, raputas teise korra. Raputas ennast kolmandatki korda ja muutus siis selliseks toredaks kullakarvaliseks traavliks, et kogu maailmas ei leidunud talle paarilist.
„Tee silmad lahti, mu kallis peremees.”
Kuningapoeg avas kuulekalt silmad. Kuid kohe sulges ta need uuesti, sest ta uskus, et ta näeb viirastust. Siis puudutas ta varssa, silmitses teda igast küljest ja nägi lõpuks, et see on ikkagi tõeline hobune, mitte taevalik ilmutus.
Nüüd kuningapoeg Mirkó ei kurvastanud enam. Ta teadis, et selle kullakarvalise varsa seljas leiab ta kuningas Musta, isegi kui selle loss peaks asuma teisel pool ilmamerd. Nii mõeldes hüppas ta varsa selga ja õhutas teda teele asuma.
„Veel ei ole me niikaugel, kallis peremees,” ütles varss. „Ilma sadulata, ilma mõõgata asub ainult hull teele. Roni kanala katuse alla, sealt leiad sa vana sadula ja roostetanud mõõga. Sadul pane mulle selga, mõõk seo endale vööle.”
Kuningapoeg Mirkó ronis kanala katuse alla. Ta leidis sadula ning roostetanud mõõga ja tõi alla nii ühe kui ka teise.
„Nüüd juhi mind tallist välja, kallis peremees,” käskis varss, „ja istu mulle selga.”
Kui kuningapoeg oli juba sadulas, küsis varss:
„Kuidas me peame minema, kallis peremees? Kas nagu tormituul või nagu mõte?”
„Nagu mõte.”
„Siis pane silmad kinni ja ära ava neid enne, kui ma ütlen.”
Nad läksid nagu mõte – või veel sellestki kiiremini. Siis äkki tunneb kuningapoeg, et nad ei lenda enam õhus, vaid on laskunud maapinnale. Samal hetkel ütles varss:
„Nüüd võid silmad lahti teha, kallis peremees.”
Kuningapoeg vaatas ringi ja nägi, et nad on võõral maal. Ja siis nägi ta ka kuningas Musta musta lossi kolmekümne kuue musta torniga.
„Jäta nüüd mind siia, kallis peremees. Kui sa tagasi tuled, leiad mind siit,” sõnas varss. „Ise aga mine kuningas Musta lossi. Kuid ole hästi valvas! Kuningas Must on nõiutud – magab ega ärka enne, kui sina oled ta vabastanud. Aga see ei ole kerge töö: vaenlasi on määratu hulk, kõiki