siis, et ma sind usuksin.”
„Nii mitu korda, kui ta tantsib,” seletas väike seakarjus, „nii mitu paari kingi ta ära kulutab. Ja et ta tantsib üheksa tantsu ja kõik need üheksa habemenugade peal, siis on tal vaja igal ööl üheksa paari kingi.”
„Kas see on tõsi, mu tütar?” päris kuningas.
Aga kuningatütar vastas, et see ei ole tõsi.
„Kas sa saad midagi tõendiks ette tuua, väike seakarjus?” küsis kuningas.
Väike seakarjus näitas kuningale järgemööda hõbedatükki, kullatükki, teemanditükki, kuldlusikat, kuldkahvlit ja kuldsõrmust.
Kuningas vaatas sõrmust ja nägi, et see on tõesti tema tütre oma.
„Noh, mu laps,” ütles ta, „kas sa seda tahad või ei, kuid sa saad väikese seakarjuse naiseks.”
Ilus kuningatütar puhkes nutma – ta ei võivat saada ei väikese seakarjuse ega kellegi teise naiseks, sest ta on üheksapealise lohe nõiduse kütkes. Kuni lohe elab, peab ta igal ööl temaga habemenugadel tantsima. Selle peale sai kuningas hirmus vihaseks.
„Ma ei ole hull, et ma kogu oma palga kingade peale kulutan! Kui sa tantsida tahad, tantsi siin kodus. Aga et sa enam habemenugadel ei tantsi, pea seda meeles!”
„Ärge muretsege, mu kõrgeauline kuninglik isa,” rahustas teda väike seakarjus. „Pigem andke mulle kott, ja küllap ma topin igasuguse mure ning häda sellesse kotti.”
„Ja kuidas sa seda teed?” küsis kuningas.
„Lihtsalt nii,” vastas väike seakarjus, „et ma raiun maha lohe üheksa pead, panen nad kotti ja asetan siia oma kuningliku isa auväärt jalgade ette.”
Kui väike seakarjus oli saanud koti, ütles ta: „Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma üheksapealise lohe koopas!”
Ja samal silmapilgul oligi ta seal.
„Kus sa oled, vastik lohe?” hüüdis ta.
Lohe tuli oma koopast välja, vaatas ringi, nuusutas õhku ja ütles lõpuks:
„Küllap mina juba olen siin, aga kus sa ise oled? Las ma hammustan su üheksaks tükiks!”
„Kui sa elus veel hammustad,” vastas väike seakarjus, „siis äärmisel juhul maas rohtu.”
Seejärel näitas ta tema peale kepiga. Lohe kukkus maha ja hingas üheksale poole välja oma hinge, sest tal oli üheksa pead. Väike seakarjus raius maha kõik üheksa pead ja toppis need kotti.
„Kriuks-kriuks, viisud, olgu ma kuningalossis!” ütles ta.
Ja juba raputaski ta koledad lohepead kotist välja. Kuningatütar rõõmustas, et tal ei tarvitse enam ööd läbi habemenoateradel tantsida. Kuningas rõõmustas, et ta võib suitsetada, nii palju kui soovib, ning et kaupmees ei vii minema ta raha lugematu hulga kingade eest. Ja rõõmustas ka väike seakarjus, et oli saanud endale ilusa abikaasa ja pool kuningriiki.
Nii elasid nad õnnelikult ja pole võib-olla veel praegugi surnud.
ÜTLE SIIS, ET HEIN!
Elas kord üks mägilane. See mägilane oleks tahtnud poega, aga talle sündisid aina tütred. Tema onn sai nõnda tütreid täis, et kuhu ta ka ei astunud, kõikjal komistas ta nende otsa. Aga ühegi tütre otsa ei komistanud ta nii sageli kui kõige noorema otsa. Sest teised tüdrukud olid kõik kuulekad ja korralikud, kõige noorem tütar oli aga rikutud ja kangekaelne. Ei kuulanud ta kellegi sõna, vaid tegi kõik ainult oma tahtmise järele. Isa lõi ning peksis teda, kuid sellest ei olnud mingit kasu.
Ja nii kaua need isa ja tütar tülitsesid, kuni tütrel sai ühel päeval sellest küllalt ja ta põgenes kodunt ära.
Ta ei rännanud kaugele, ainult naaberkülla. Seal kauples ta end teenijaks. Ta oli väga hoolas, töötas ning askeldas päevad läbi. Üks noormees hakkas teda armastama ja võttis ta naiseks.
Kord ütles noorik oma mehele:
„Lähme õige mu isa ja omaste juurde, vaatame, kas nad elavad veel või on surnud.”
Nad valmistusid teeleminekuks, panid vankripärasse leivapätsi, seapekki ja kruusi veini, rakendasid kaks noort härga vankri ette ja hakkasid naaberküla poole liikuma. Teel silmas noorik küüni juures koplis määratut õlekuhja.
„Sa vaata,” ütles ta oma mehele, „missugune päratu heinakuhi seal on.”
Mees vastas:
„See pole hein, vaid õled.”
„Kuidas need siis õled on, kui on hein?” vaidles noorik vastu.
„Need on tõesti õled.”
Noorik vihastas hirmsasti:
„Oh sina mees sihuke, sina maailma häbi, kuhu sa oled pannud oma silmad, et sa ei näe, mida igaüks näeb? Kui sa küsid härgade käest, ei ütle ka need muud, kui et see on hein!”
„Õled!” lausus mees.
„Õled?” hüüdis noorik. „Ma sulle teen õlgi!”
Ja ta haaras veinikruusi ning virutas selle härgade vahele, nii et see kildudeks purunes. Härgade vahele saatis ta leiva ja seapekigi. Härjavärsid kohkusid ja panid kihutama, nii et kui mehel lõpuks õnnestus neid taltsutada, ei olnud vanker enam päriselt vanker.
„Ära sa siin tembuta!” hoiatas ta abikaasat.
Aga ta võis sellele rääkida, mis tahtis – naine kord nuttis, kord kitkus juukseid, kord rebis särki. Ja seejuures aina kordas: „Hein, hein!”
„Jäta juba see lollus järele!” palus mees. „Me oleme su koduküla serval. Igaüks tunneb sind, ära anna end küla hammaste vahele.”
Noorik jäi vait ja lausus siis nohisedes ning mossitades:
„Ütle siis, et hein!”
„Need olid tõesti õled!”
Jõuti isamaja juurde. Noorik hüppab vankrilt maha – sassis, äranutetud näoga, rebenenud riietega. Ta ei lausu ühtki sõna, astub majja, heidab voodisse pikali ja vaikib, nagu oleks ta tummaks jäänud.
„Mis sinuga lahti on, kallis tütar?” päris ema.
Aga noorik ei vastanud.
„Tõuse üles, naine!” käskis mees.
„Ütle siis, et hein!” vastas naine.
„Need olid tõesti õled.”
Küla peal levis kuuldus, et tüdruk on koju tulnud ja et haigus on ta jalust maha võtnud. Tulid siit ning sealt sugulased ja tundsid kaasa. Noorik ei kõnelnud, ei liigutanud.
Vaatasid sugulased, aga asjata.
„See on küll surnud!” ütlesid nad.
Ja läksid pappi kutsuma.
Nüüd kummardus mees nooriku kohale:
„Tõuse üles, muidu räägin ära, et sa teeskled.”
„Ütle siis, et hein!”
„Need olid tõesti õled!”
Tuleb papp, askeldab, teeb kummardusi, palvetab ja läheb seepeale minema.
Vahepeal hakkas koitma. Isa ja ema uurivad, kas nende tütar on veel elus või on tõepoolest surnud. Noorik ei kõnele, ei liiguta ja on silmadki sulgenud, et mees kartma lööks. Aga mees ei lasknud end hirmutada, vaid sosistas jälle naisele kõrva:
„Ära tembuta, naine! Kohe panevad nad su lautsile ja löövad kella. Ärkad seal, kuhu sul polnud kavatsustki jõuda.”
„Ütle siis, et hein!”
„Need olid tõesti õled.”
Noorik pandi lautsile. Isa-ema ja loendamatu hulk vanemaid õdesid hakkasid itkema. Löödi kella. Kohale voogas rahvameri – seegi nuttis.
Tuleb