õled!”
Rongkäik asus teele surnuaiale. Kirst pannakse haua äärele maha. Seatakse valmis köis, et kirstu alla lasta. Mees sosistab veel kord:
„Kohe aetakse haud kinni, naine! Ärka juba üles! Muidu ei tule sa sealt enam enne maailma otsa välja.”
„Ütle siis, et hein!”
„Need olid tõesti õled!”
Surnumatja laseb kirstu hauda, heidab mulda peale. Leinajad lähevad laiali. Nüüd äkki taipab noorik, et ta on siiski rumalasti talitanud. Ta ohkab kibedalt:
„Kurat mind võtku!”
Kui ta oli seda öelnud, kuuleb ta, et üleval keegi kaevab. Ja naine rõõmustab, et küllap on mees mõistuse pähe võtnud ning kaevab hauda lahti. Aga ei, see polnud tema, vaid kurat. Kaevas, kaevas, tegi kirstu ilusasti lahti ja ütles noorikule:
„Noh, kui kutsusid mind, siis läki! Istu mu turjale!”
Noorik istub ja hoiab kõvasti kinni. Nad ronivad üles maapinnale.
„Nüüd roni maha!” hüüdis kurat.
„Mi-ina?” küsis noorik.
Seepeale istus ta veel kõrgemale kuradi kukile ja andis talle kõvasti kannuseid, et ta teda kiiresti koju viiks.
„Roni maha, hei!” hüüdis kurat.
„Mi-ina?”
Ei roninud noorik maha, vaid virutas kuradile paremalt ja vasakult vastu kõrvu, kannustas teda, rappus ta seljas, kihutas teda igati tagant. Kurat ehmus, jooksis nagu tormituul ühelt künkalt teisele. Noorik hoidis kõvasti kinni, klammerdus kord ta juuste, kord kõrvade külge, lõi, peksis, tõukas, kolkis:
„Jookse, kurat! Jookse, kurat!”
Ja vaeseke kihutaski, nii et keel rippus vööni. Ning ta kirus mägilase noorikut, nagu kurat ei ole veel inimest kirunud. Aga see ei aidanud midagi. Kurat nuttis vaeva käes ja ta silmist langesid nii suured pisarad, et ta jäi päris lombakaks, kui paar tükki neist talle jala peale kukkusid.
Ta püsis veel vaevu jalul, kui nad kohtasid uhket husaari.
„Vabasta mind, vapper husaar!” anus kurat. „Vabasta mind sellest noorikust. Tasuks teen su rikkaks.”
„Roni maha, õeke!” püüdis husaar algul noorikut heaga veenda.
„Kuni ma elan, ei tule ma siit maha,” vastas see.
„Noh, kui sa tervelt ei taha maha tulla, siis tuled maha tükkhaaval.”
Aga seda ei jäänud noorik ootama, kuni husaar ta tükkideks raiub. Ta hüppas kuradi seljast maha ja kihutas suure jooksuga kodu poole.
Õhtuks jõudis ta pärale. Mees sõi parajasti õhtust.
„Ütle ometi, et hein!” lausus ta tervituseks.
Selle peale kohkus mees nii ära, et hakkas sealsamas pomisema:
„Hein, hein, hein, hein.”
Võib-olla pomiseb ta seda veel praegugi, kui ta vahepeal surnud ei ole.
Aga mis sai husaarist ja kuradist?
„Noh, husaar, punase mütsiga husaar,” sõnas kurat, „hea eest tasun ma heaga.”
Husaar ei lausunud midagi, vaid jäi ootama, milline on tasu.
„Ma lähen nüüd,” jätkas kurat, „lähen kuningakotta ja poen kuninganna sisse. Sina tule sinna ja ütle ainult: „Lase jalga, vennike!” Aga ära aja mind Tema Majesteedist kuningannast enne välja, kui kuningas on tõotanud anda sulle oma tütre ja pärast surma kogu riigi.”
„Hästi,” vastas husaar, „aga ühest riigist mulle ei aita. Mul on vaja kolme riiki.”
„Sa oled selle ära teeninud,” nõustus kurat. „Ma poen siis veel teise ja kolmandagi kuninganna sisse. Eks aja mind ka nendest välja.”
Kurat pidas oma sõna ja puges veel sama päeva õhtul kuningannasse. Küll hädaldas ja viskles see vaeseke! Ei söönud, ei joonud, ei maganud – nii haigeks jäi.
Kuningas laskis kogu riigis trummi lüüa: kõik arstid, nii palju kui neid on, ilmugu kohale. Kogunes ning tuli igalt poolt kokku õpetatud arste, aga kõik oli asjata: keegi ei suutnud kuningannat ravida.
Ilmus husaar – tema teeb kuninganna terveks, aga ei hakka enne peale, kui kuningas pole lubanud talle oma tütart ja pärast surma kogu riiki.
Kuningal polnud midagi teha – lubas.
Husaar juhiti kuninganna magamistuppa. Seal nuttis, nuuksus ja nuutsus kogu kuninglik sugukond. Pisaraid voolas ojana; husaar kahlas pahkluudeni vees. Ta läks voodi juurde, katsus kuninganna pulssi ja tegi, nagu mõtleks ta sügavasti.
Ta mõtles natuke, pomises siis natuke ja lausus lõpuks valju häälega:
„Lase jalga, vennike!”
Silmapilk ronis kurat kuninganna seest välja, aga keegi ei näinud seda. Kuningannal hakkas kohe parem.
Kuningas oli aumees, kirjutas kohe kogu riigi husaari nimele ja andis talle oma tütre.
Kurat aga, nagu ta oli lubanud, puges teise kuninganna sisse. Ei osanud teda aidata ei arstid ega posijad. Aga selle aja peale oli husaar juba üldise kuulsuse omandanud. Saadeti tema järele.
Husaar leppis kuningaga kokku, et see pärandab pärast oma surma talle kuningriigi ja annab talle kümme vankritäit kulda – seda aga otsekohe. Ta katsus kuninganna pulssi. Siis mõtles ta natuke, pomises natuke. Seejärel lausus valju häälega:
„Lase jalga, vennike!”
Kurat lahkus, kuninganna paranes, husaar aga läks koju oma naise juurde ja jäi ootama, et teda kutsutakse kolmanda kuninganna juurde. Tal ei tulnud kaua oodata. Hõbedast tõld saadeti talle järele – kurat oli vahepeal pugenud kolmandagi kuninganna sisse.
Aga siin oli kurat leidnud sellise mugava peavarju, et tal ei olnud tahtmist välja kolida. Ta mõtles, et husaaril on kahestki riigist küllalt ja et ta ei lase end aina tagant kihutada ning tõugata.
Husaar jõudis kohale. Ta leppis kuningaga kokku, et saab pärast ta surma tema riigi. Peale selle tingis ta endale veel kümme vankritäit kulda välja.
Siis astus ta kangelasesammul haige kuninganna voodi juurde. Katsus kuninganna pulssi. Mõtles natuke, pomises natuke, ja lausus siis valju häälega:
„Lase jalga, vennike!”
Aga kurat ei liigutanudki ennast. Ta vaikis nagu kurt siga rukkis.
„Lase jalga, vennike!” käskis husaar.
Kurat naeris pihku ega kõssanudki, rääkimata siis jalgalaskmisest.
Seepeale sai husaar vihaseks:
„Korista end siit, muidu toon mägilase nooriku!”
Rohkem ei olnud kuradile vaja, ta hüppas kuninganna seest välja nagu jänes ja jooksis, jooksis – nii suure hirmuga, et ta pole võib-olla tänaseni seisma jäänud.
UBA-JANKÓ
Oli see nüüd, kus ta oli, elasid kord maailmas vaene mees ja vaene naine. Vaevas neid vaesus, aga veel enam vaevas see, et neil polnud last. Küll kurtis naine, küll halises, kuid asjatult – laps jäi tulemata.
Kord pani mees oma kaks viletsat härga ette ja logistas põllule kündma. Naine jäi üksi koju. Ta tegi mehele süüa.
Toitu keetes tuli talle jälle laps meelde. Kui oleks poeg, annaks toidu tema kätte, las viib isale põllule süüa. Mõtles nii ja ohkas raskesti:
„Oh issand, anna mulle kas või nii pisuke laps nagu oatera, surmani kiidan sind selle eest.”
Vaevalt jõudis ta seda öelda, kui juba oligi pingil väike poisike. Ei suurem ega väiksem, vaid just nii suur nagu oatera. Aga tol oasuurusel poisikesel oli nii jäme hääl, et köstergi