ei puuduta enam selle nõiutud lehma karvugi, poodagu ta üles, tõmmatagu rattale, raiutagu ta kas või tükkideks, sest see lehm on püsti kurat ise, nõidus ja silmamoondus.
Jankó oleks lehma maost välja roninud, aga just siis sattus sinna hall hunt. See kugistas sisikonna koos Jankóga alla.
Esialgu polnud Jankól hundi kõhus häda midagi. Kahe-kolme päeva pärast aga hakkas see lugu teda tüütama. Hakkas siis aru pidama, mil kombel sealt välja pääseda. Mõtlemine ei aidanud palju. Väljapääs oli küll olemas, aga Jankó ei olnud nii rumal, et oleks usaldanud hundi suu kaudu välja pugeda.
Mis teha, mis küll teha?
Ta ei või ometi surmatunnini hundi kõhtu jääda! Lõpuks võttis ta nõuks karjuma hakata:
„Hundile kallale! Hundile kallale!”
Hunt kohkus sellest ja tormas minema, et päästa oma nahka. Aga mida kiiremini ta kihutas, seda valjemini Jankó karjus. Jooksis, jooksis hunt, kuni korraga lõppes tal viimne jõud, ta kukkus maha, keel vajus suust välja ning hunt heitis hinge.
Nüüd polnud enam vaja hundi hambaid karta. Roniski Jankó kiiresti hundi kõhust välja. Vaatas siis ringi, et millisesse maailma nurka ta nüüd on sattunud.
Ta nägi enda ees imeilusat lossi. Ei arutlenud kaua, vaid astus kohe trepist üles – olgu lossi peremeheks kes tahes, tema puhkab siin välja, sööb kõhu täis ja läheb edasi siis, kui tuju tuleb.
Trepist üles jõudnud, avas ta kõige ilusama ukse, astus üle läve ja leidis end toredast saalist. Selles toredas saalis nägi ta kuldlauda. Kuldse laua taga istusid mees ja naine nii säravais rõivais, et selliseid pole kuningalgi.
See mees oli Jankó isa, naine aga tema ema. Kõik rõõmustasid üksteist nähes. Seejärel jutustasid isa-ema, et nii rikkaks oli nad teinud too Jankó eest saadud vakatäis kulda.
„Nüüd aga, armas laps, ära meist enam lahku,” ütles isa, „vaid elame koos kuni surmatunnini.”
Jankó oli hea poiss ja kuulas sõna. Võib-olla elavad nad oma suures lossis veel praegugi.
TAEVANE ÕHTUSÖÖK
Oli kord kaks vaderit. Ühe nimi oli Ilus, teise nimeks oli Poolearuga. Kumbki polnud oma nime väärt, sest vader Ilus oli välimuselt inetu, Poolearuga peas oli aga kõik omal kohal.
Kord hakkas mõlemal vaderil nälg ja nad läksid kalale. Püüdsid kogu päeva, aga ei saanud kätte isegi jänesesabapikkust kala. Viimaks hakkas õhtu kätte jõudma, nemad aga ei jätnud lootust kas või maigukski midagi saada.
Aga tühja läks kogu nende vaev: ei saanud nad kala nähagi, rääkimata kinnipüüdmisest, ehkki silmad juba virvendasid näljast.
Kalapüügi jätsid nad pooleli alles siis, kui läks nii pimedaks, et silm ei seletanud enam ei vett ega teineteistki. Küla oli kaugel, koju tagasi pöörduda polnud mõtet. Ega nad koju väga igatsenudki, nälg ju oli nad sealt siia oja äärde ajanud. Vaatasid siis vaderid ringi, kuhu magama heita.
Kuna kodust olid nad ära tulnud ilma suuremate riieteta, hakkas neil nüüd hirmus külm. Kiskusid siis põõsaste alt kuiva rohtu, et sellest aset teha.
Kui nad seal niimoodi kobavad ja kraabivad, hakkab äkki miski häälitsema. Vaderid püüavad selle häälitseja kinni ja näevad, et see on pisike põrsas. Vaderite rõõm oli suur. Ei olnud nad ju nii ammu enam midagi hamba alla saanud, et arvasid juba, et nende suud polegi millekski muuks kui rääkimiseks.
Nad tapsid põrsa, tegid tule üles, kõrvetasid põrsa karvadest puhtaks ja hakkasid vardas parajalt pruuniks praadima. Mida enam aga põrsas küpses, seda enam ta kahanes, nii et järele jäi peaaegu paljas praevarras.
Vaatab ja vaatab vader Ilus üksisilmi põrsast ning sõnab lõpuks:
„Kas kuuled, vader? Ma ütleksin sulle midagi.”
„Ma kuulen,” vastas Poolearuga.
„See põrsas on nii kokku sulanud, et ta polegi enam põrsas.”
„Väikesevõitu ta muidugi on,” nõustus Poolearuga.
Vader Ilus rääkis edasi:
„See õhtusöök on nii napiks kahanenud, et polegi enam kellegi õhtusöök. Kui me kahekesi selle ära sööme, ei saa me kõhtu täis, vaid läheme hoopis tülli.”
„See on muidugi tõsi,” ütles Poolearuga,
„aga mis siis teha, kui muud sööki pole?”
Vader Ilus vaikis tükk aega, mõtles, murdis pead, siis lausus:
„Ma ütleksin sulle midagi, vader.”
„Ma kuulan,” vastas Poolearuga.
„Teeme õige ühe uinaku,” ütles vader Ilus.
„Me võime ju magada,” nõustus Poolearuga, „ainult ega me sellestki kõhtu täis ei saa.”
„Aga ärme magame niisama lihtsalt, vader,” jätkas vader Ilus, „vaid näeme ka und. See, kes ilusama unenäo näeb, sööb põrsa üksi ära.”
Poolearuga jäi sügavalt mõttesse. Mida enam ta mõtles, seda enam hakkas talle ettepanek meeldima. Näeb ta und või mitte, igatahes valetab ta vaderile sihukese loo, et sel vajub suugi ammuli. Kui ta ilusama unenäoga lagedale tuleb, on põrsas tema oma. Nõrgukeste kontidega tükkis paneb ta põrsa nahka!
Seda mõelnud, jäi Poolearuga otsekohe magama.
Vader Ilus oli seda just oodanudki. Ta võttis noa ning asus hea isuga põrsa kallale. Ta ei kiirustanud sugugi, sest alles siis saab toidust tõelist mõnu, kui seda pikkamisi suus mäluda. Kui liha oli söödud, lutsis ta kondid üle ja imes neist üdi välja.
„Noh, see maitses küll hästi,” ütles ta endamisi.
Seejärel sirutas ta end pikali ning uinus rahulikult magama.
Koidu ajal ärkas Poolearuga üles. Nälg oli teda kannustanud. Nähes, et vader norskab, müksas ta teda, et ta ärkaks.
Vader Ilus hõõrus silmi ja küsis siis:
„Mida sa unes nägid, vader?”
„Ma nägin toredat und,” hakkas Poolearuga kiitlema. „Eluilmas pole ükski surelik veel nii ilusat und näinud.”
„Eks jutusta siis,” ergutas vader Ilus.
„Noh, ma nägin unes,” seletas Poolearuga, „et taevast lasti alla pikk redel. Redeli ots ulatus just siia minu jalge ette maha. Ma raputasin pisut redelit, et näha, kas ta ümber ei kuku. Redel isegi ei värahtanud. Siis tulid astmeid mööda alla kaksteist lumivalget inglit. Ilusti aeglaselt, tasakesi. Kui nad minu juurde jõudsid, küsis peaingel, kas ma panen pahaks, kui ta mind õhtusöögile kutsub. Miks peaksin ma seda pahaks panema? – vastasin mina ja sammusin inglite keskel redelit mööda üles. Seal ootas mind kaetud laud. Ma istusin lauda. Inglid söötsid ja jootsid mind ja tõid mulle kõike, mida mu silm iganes himustas.”
Nüüd küsis vader Ilus:
„Ja sa sõid seal taevariigis oma kõhu kõvasti täis?”
„Jaa, seda ma tegin,” vastas Poolearuga.
„Nii ma arvasingi,” sõnas vader Ilus, „ja sellepärast, kui ma nägin sind seal taevase laua ääres, tõusin ma otsemaid üles ja pistsin meie põrsa viimse palani nahka. Sest kui sina seal taevas oma kõhu täis said, miks ei oleks minagi siin maa peal nälga võinud kustutada?”
Seda kuuldes jäi Poolearuga üpris kurvaks. Ta häbenes aga tunnistada, et vader ta kavalusega üle oli trumbanud.
PÕRSAKE JA HUNT
Oli see nüüd, kus see oli, sealpool väikest jõge, siinpool suurt jõge elasid kolm põrsakest, ühe nimi oli Rullike, teisel Trullike, kolmandat aga hüüti Kavalpeakeseks. Kaks esimest sõid, jõid ja põõnutasid päevad läbi ning läksidki