seal, kui ühel päeval poleks hall kriimsilm sinna juhtunud. Ta nuuskis välja põrsakeste redupaiga. Öösel kargas ta neile kallale ja pistis hea isuga nahka Rullikese, kes oli kolmest kõige lihavam.
Trullike ja Kavalpeake pääsesid pakku. Kohkunult jooksid nad läbi kolme küla. Kolmanda küla serval silmas Trullike heinakuhja:
„Siit saame hea öömaja,” ütles ta, „puhkame õige välja.”
„Sellest ei saa me sugugi head öömaja,” vastas Kavalpea, „ei kaitse heinakuhi meid hundi eest. Parem ehitame endale maja.”
Varsti kohtasid nad meest, kes tassis seljatäit puid. Kavalpeake teretas meest aupaklikult ja küsis:
„Kas onu ei annaks meile natuke puid, et võiksime majakese ehitada?”
„Annan küll, hea meelega,” ütles mees.
Kaks väikest põrsast asusid tööle ja ehitasid valmis kena majakese. Aga nad ei jõudnud end veel õieti sissegi seada, kui juba keegi koputas uksele. Mitte aga sõbra kombel, vaid vihaselt.
„Kes sa niisugune oled, mida sa tahad?” küsisid kaks põrsakest.
„See olen mina, hunt. Laske sisse, puhub külm tuul, sajab lumelörtsi, külm võtab mind ära.”
„Ei lase.”
„Laske mind heaga sisse, muidu lähen maja katusele ja tallan selle sisse.”
Trullike oleks ta juba peaaegu sissegi lasknud, nii väga kohkus ta. Aga Kavalpeake ei lubanud. Hunt ronis maja katusele ja müttas ning trampis seal seni, kuni katus sisse langes.
„Soojenda end, hundionu,” soovitas Trullike.
Aga hunt ei tahtnud mitte sooja saada, vaid kõhtu täis süüa ning ta panigi Trullikese nahka. Asjata oli see temaga nii ilusasti rääkinud. Kavalpeake oli targem. Kui ta nägi, et katus sisse variseb, jooksis ta minema. Kutsus kaasa ka Trullikest, see aga ei tahtnud minna.
Jooksis, jooksis Kavalpeake, jooksis läbi kolme küla. Neljanda küla serval sai kokku mehega, kel oli vankril telliskivikoorem. Kavalpeake teretas meest aupaklikult ja sõnas siis:
„Onu, andke mulle natuke telliskive.”
„Põrsale on vaja solki, mitte telliskive,” vastas mees.
„Minul aga oleks kindlasti telliskive tarvis,” ütles Kavalpeake, „ma tahan majakest ehitada. Mu kaks venda on hunt juba ära söönud, mina nende saatuse osaliseks saada ei taha.”
Nägi mees, et tegemist on aruka põrsaga, ja andiski talle väikese maja jaoks telliskive. Kavalpeake ei raisanud aega, ta ju teadis, et varem või hiljem läheb hundil kõht tühjaks. Ja kui tal kõht tühjaks läheb, tuleb ta luusima, ja kui ta luusima tuleb, hakkab ta nuuskima, ja kui ta nuuskima hakkab, leiab ta tema kindlasti üles. Ehitas siis Kavalpeake hoolega maja. Kui ta oli viimase naela seina löönud, kolistas keegi ukse taga. See oli hunt.
„Lase sisse, põrsake, lase sisse, olen haige ja nõrk, igatsen puhkust.”
„Ei lase, ei lase sisse sind ega ühtki teist sinu soost.”
Hunt nurus esiti õrnade sõnadega, siis aga kukkus ähvardama:
„Lase sisse, muidu lähen maja katusele ja trambin selle puruks.”
„Mine aga pealegi, kui süda kutsub,” ässitas põrsake.
Hunt läks üles katusele, trampis siit, trampis sealt, kraapis ja põrutas katusel, aga ei saanud kivimajast kuidagi jagu.
„Kui jõuga ei jõua sihile,” mõtles ta, „siis võidan kavalusega.”
Hüppas siis katuselt alla ja puges põõsastesse. Ta arvas, et mitte ainult tema pole näljane, vaid ka põrsakesel läheb kord kõht tühjaks. Kui kõht tühjaks läheb, tuleb ta majast välja, ja kui ta juba väljas on, siis ei pääse ta enam – ja käes ongi pidusöök. Selle üle rõõmustas näljane hunt nii, et vajus raskesse unne. Unes aga matsutas ta nii kõvasti, et põrsake seda kuulis.
Ei tulnud ta majast välja sel päeval ega järgmisel päeval. Kolmandal päeval juba virvendas tal silme ees näljast, nii et pea hakkas valutama. Nägi põrsake, et kui ta nüüd midagi välja ei mõtle, saab ta kurvalt otsa. Ja leidiski siis ruttu pääsetee.
„Vader hunt, vader hunt,” hüüdis ta aknast.
„Kuulen, kuulen, vader põrsas,” vastas hunt.
„Nii see asi ei lähe, vader hunt.”
„Muidugi ei lähe.”
„Mis kasu sellest on,” jätkas põrsake, „kui sina varised seal väljas näljast kokku, mina aga siin sees. Parem aitame teineteist.”
„Lase sisse, küll ma aitan sind kohe.”
„Aga ära aita nii, nagu sina tahad,” ütles põrsake, „vaid nii, nagu mina tahan. Ma tean paika, kus on lõpmata palju söögipoolist. Tule homme koidikul kella nelja ajal siia, siis ma tulen ja näitan sulle selle koha kätte. Kui sa ei leia sealt küllalt kõhutäidet, siis ma ei ole ka selle vastu, et sa mind ära sööd.”
Hunt oli juba hirmus näljane ja nõustus selle ettepanekuga. Et aga aega mitte kasutult mööda saata, lonkis ta seniks minema – võib-olla satub ümbruskonnas midagi hamba alla. Põrsake seda ainult ootaski. Vaevalt oli hunt minema läinud, kui ta võttis koti ja läks turule. Seal ta ostis endale maisi, naereid ja kartuleid. Koduteel pidi ta neid tassides peaaegu ära nõrkema. Ta sõi kõhu täis, viskas voodisse pikali ja hakkas ajalehte lehitsema, kuna ta tundis maailma sündmuste vastu suurt huvi. Kui ta oli kõik teada saanud, pööras ta näoga seina poole ja uinus magusasti magama.
Ei ärganudki põrsake enne, kui alles hundi koputamise peale.
„Mida soovid, vader hunt?” küsis põrsake.
„Eile kutsusid mind, et koos söögipoolist otsima minna. Tulingi nüüd, tee ruttu, olen väga näljane.”
Hunt ei valetanudki, sest tarvitses tal ainult söögile mõelda, kui tal juba suu vesiseks läks.
„Ära pane pahaks, vader hunt,” ütles väike põrsas Kavalpea, „aga ma sõin juba kõhu nii kõvasti täis, et ei suuda end liigutada. Lähme parem homme.”
„Homseni ei pea ma vastu,” kaebles hunt.
„Ega sellestki suurt häda ole,” vastas Kavalpeake, „siis on vähemalt üks hunt vähem rahu rikkumas.”
Seda öelnud, pöördus põrsake jälle seina poole ja tegi veel ühe uinaku.
Hunt oli näljas ja vihane. Ei saanud ta isegi aru, mis teda hullemini piinab, kas nälg või see, et põrsas temast kavaluses üle käis. Võttis siis kindlalt otsuseks, et sööb Kavalpeakese ära. Ta ei oleks teadnud öelda, kas ta tahab põrsakest nälja pärast ära süüa või sellepärast, et ta temale nii hirmus vihane on. Aga üks oli selge – see, et ta teda tahtis nahka panna, ja niisiis murdiski hunt kogu öö pead, et mingit kavalust välja nuputada.
Kui koitma hakkas, oli tal juba selge, mida teha. Ta vantsis põrsakese maja värava taha ja koputas tasakesi.
„Kes seal on?” küsis Kavalpeake.
„See olen mina, vaene hunt,” vastas hunt kaeblikult.
„Mis sa tahad, hunt-vaeseke?”
„Kas sa siis ei öelnud eile, et täna läheme söögipoolist otsima?”
„Milleks mul minna, kui mu kelder on täis ja ka sahver on täis?” vastas põrsake.
„Tähendab, minule sa ei mõtle?”
„Kuidas ma siis ei mõtle! Sõid ju sina ära mu kaks venda. Kunagi ei andesta ma sulle seda.”
„Ei ole ilus kättemaksu haududa,” ütles hunt, „ole ikka kaastundlik ja aita mind. Muidu langen siinsamas su silma all kokku, ma püsin ju veel vaevalt jalul.”
Nii rääkis hunt, taarus sinna-tänna ja kukkus lõpuks pikali, ajas keele suust välja ning lebas maas, nagu oleks tal