Imeflööt. Emil Kolozsvári Grandpierre

laik. Sellest nägi põrsake, et hunt oli tahtnud teda lõksu meelitada.

      „Kas kuuled, vader hunt,” hüüdis Kavalpeake aknast, „ei ole sul niipalju aru peas, et mind tüssata. Parem kasi siit minema, sest kui palju sa ka ei üritaks, iga kord teen ma su narriks.”

      Hunt kargas maast üles akna poole, Kavalpeake aga lõi selle tal nina eest kinni. Seepeale hakkas hunt koledasti hambaid laksutama ja vanduma, et ta ei jää enne rahule, kui on Kavalpeakese ära söönud.

      „Nii panen ma sind nahka,” ütles ja kugistas lihatüki alla.

      „Mina aga ütlen sulle nüüd niisugust asja,” vastas Kavalpeake, „millist hunt pole veel kunagi põrsa suust kuulnud.”

      „Mida sa siis õige ütled?”

      „Ei muud, kui seda, et kui sa end siit ei korista, söön mina sind ära. Siis hakkavad kõik loomad maailmas sinu üle naerma.”

      Hunt pistis laginal naerma, ja veel nii jubedalt, et ümberringi jäid linnud kohkunult vait. Ta jäi majakese lähedusse varitsema, ja iga kord, kui Kavalpeake ukse avas, kargas ta otsekohe sinna. Kavalpeake aga avas ust mõni kümme korda päevas, et hunti vihastada.

      Lõpuks aga hakkas see teda hirmsasti tüütama, et ta ei saanud kodust välja minna. Siinjuures mõtles ta ka sellele, et oleks juba aeg noorik majja tuua. Kurblik on elu sedaviisi üksinda. Ei saa ta minna kosja, ei jalutama, sest niipea kui ukselink lõgiseb, on hunt kohal.

      Ka sahver hakkas juba tühjaks saama. Kavalpeake nägi, et tal ei jää muud üle, kui oma sõnad teoks teha, sest kui tema hunti ära ei söö, sööb see tema ära. Kui juba tuleb valida, siis parem sööb tema hundiliha, kui et see pugiks oma kõhu tema liha täis.

      Võttis siis suure paja, täitis kolmveerandini veega, pani pliidile ja tegi tule alla. Kui vesi vulisema hakkas, ronis ta korstnasse, nihutas siin mõned kivid kõrvale ja ronis korstnast katusele. Seal keksles ta, kuni hunt teda tähele pani, kiunatas siis ehmunult ja ronis korstna kaudu majja tagasi. Ja juba trampiski hunt katusel.

      „Noh, nüüd ma söön su ära, sa kelm põrsas. Söön ära su liha, närin puruks kõik su kondid. Ei jää sust suutäitki järele.”

      Ja hunt hakkas ägedalt korstnat kraapima. Kukkus alla esimene kivi, siis teine, siis kolmas. Siis võttis hunt kätte ja hüppas korstnasse. Korstnast aga kukkus ta otsejoones kuumaveepatta. Ei jõudnud ta veel vihastadagi, kui oli juba pehmeks keenud. Põrsake aga puhastas ta korralikult karvadest ja sõi ära. Kui ta poleks teda ära söönud, oleks ka muinasjutt veel edasi kestnud.

      PANCIMANCI

      Oli see nüüd, kus see oli, elas kord suure ilmamere taga üks vaene naine, kel oli väga ilus, aga väga laisk tütar. Päevad läbi istus see maja ees pingil või jalutas külas ringi, kodus ei liigutanud aga lillegi. Ema andis talle ühtelugu peksa, aga see ei aidanud midagi. Mõtles siis vaene naine, et peaks õige tütre mehele panema, saaks tast vähemalt lahti.

      Ühel päeval, kui naine parajasti tütart nahutas, läks kuningas oma saatjaskonnaga sealt mööda.

      „Miks sa seda tüdrukut nii armutult peksad?” küsis kuningas.

      „Miks ma ei peaks peksma, kõrgeauline kuningas, kui tal on niisugune kangekaelne paha loomus, et ketrab kõik kuldlõngaks, mis kätte juhtub. Lähen linna, kui koju tulen, on maja kuldlõnga täis. Astun tuppa, ei ole enam meie sänge, ei sulgtekke, ei patju, ei linu – kõik on ta ära kedranud. Pole meil enam kuhugi magamagi heita.”

      Kuningas jäi selle üle mõttesse.

      „Näe, kus tubli tüdruk, see tuleks naiseks võtta!” mõtles ta endamisi.

      Varsti jalutas ta jälle sealpool kandis. Nüüdki nägi ta sama pilti mis eelmine kord. Vaene naine peksis ja nüpeldas tütart.

      „Miks sa jälle seda tüdrukut peksad?” küsis kuningas.

      „Miks ma ei peaks peksma, kuninglik kõrgus, kui ta on taragi kuldlõngaks kedranud.”

      Kuningas vaatas ringi, kuid vaatas asjata – tara polnud kusagil. Kuningas jäi sügavalt mõttesse.

      Kolmandal korral seadis ta juba ettekavatsetult sammud sinnapoole. Ka seekord nuhtles vaene naine tütart.

      Nüüd aga vihastas kuningas:

      „Tohoh, sina põrguline, mis sa seda vaest tüdrukut peksad?”

      „Miks ma ei peaks peksma, kõrgeauline kuningas, kui ta on teisest katusepoolestki kuldlõnga kedranud. Vihm ladiseb meile kaela. Ei ole mulle kuldlõnga vaja.”

      „Ära sellepärast teda küll peksa, et ta nii hea ketraja on. Ma võtan ta naiseks, küllap minul leidub, millest kuldlõnga kedrata.”

      Vaene naine rõõmustas väga, et saab laisast tütrest lahti. Rõõmustas kuningaski, sest tütarlaps oli ilus. Ta mõtles ka sellele, et ta laseb tal kedrata tohutul hulgal kuldlõnga, mitte tarast ega katusest, vaid kallist linast.