Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

ühte kulmu. Ta teadis seda kohta hästi, kuid see polnud tema meelest huvitav. „No kui sa just tahad.”

      „Ma käin seal vanaemaga ratsutamas.”

      „No muidugi käid.” Bertie hakkas naerma. „Kas te tantsite täiskuu ajal seal kivide vahel?”

      „Loomulikult,” vastas Kitty tõsiselt. „Me muundume huntideks ja ulume.”

      Bertie silmitses tütart jahmunult. Kitty vaatas isale hulk aega oma rahutuks tegevate hallide silmadega otsa, siis ilmus tüdruku näole lai naeratus ja Bertie taipas kergendust tundes, et Kitty teeb nalja. „On sul alles huumorimeel kaheksa-aastase kohta.”

      „Üheksa,” parandas Kitty rõhutatult.

      Bertie vangutas pead ja mõtles, kui ebaharilik see on, et nii väike laps on nii ebaloomulikult täiskasvanud. Grace’il oli olnud õigus temaga pragada. Polnud õige, et tema noorim laps kidub üksinda lastetoas oma šotlasest guvernandiga. Bertie teadis väga hästi, et Maud selle lapse vastu huvi ei tunne, aga ta polnud varem vaevaks võtnud välja selgitada, kui väga tüdruk on hooletusse jäetud. Nüüd tundis ta ennast süüdi. Oleks pidanud juba varem sekkuma. „Sa oled nõrk mees,” oli Grace temaga tõrelnud ja need sõnad tegid haiget. „Sinu vastumeelsus Maudile vastu astuda tähendab seda, et ta on saanud teha, mida tahab. Ole nüüd mees, Bertie, ja võta selles suhtes midagi ette.”

      „Lähme siis Haldjaringi juurde ja sa võid mulle näidata, mis asju sa mu emaga ajad, kui te omavahel olete,” ütles Bertie ja Kitty naeratus pani ta mõtlema, miks ta sagedamini tütre seltsi ei otsi.

      Haldjaring oli seitsmeteistkümnest suurest hallist kivimürakast iidne ja salapärane moodustis, mis asus künkatipus, kust avanes vaade ookeanini ulatuvate põldude lapitekile. Ülevalt nägid nad ehavalguses võbelevaid majakesi, korstnatest tõusvaid peenikesi suitsujugasid ja turbatule juurde sooja kogunenud taluperesid.

      „See kõik on Deverillide maa,” ütles Bertie ja lasi pilgul libiseda üle aakrite kaupa laiuvate põldude. „Meil oli veel kümme korda rohkem enne seda, kui Wyndham Act lubas rentnikel hakata maad ostma. Me elasime üle kahesaja aasta väga hästi, aga selline elu, mida me tunneme, saab ükskord otsa, sest meie väiksemaks jäävad mõisad ei võimalda enam niimoodi edasi elada. Ma ei usu, et preili Grieve oleks sulle selle kohta midagi õpetanud.” Kitty raputas pead. Isal polnud aimugi, kuidas üheksa-aastasega rääkida. „Nojah, nii ma arvasingi,” ütles Bertie nukralt. „Mida ta sulle õpetab?”

      „Suurt Londoni tulekahju ja katku.”

      „Sul oleks aeg oma päritolu kohta õppida.”

      „Barton Deverillist?” küsis Kitty innukalt.

      Isa naeratas. „Temast sa juba tead. Loomulikult pead sa teadma oma eelkäijate kohta, aga sa peaksid teadma ka Iiri rahvuslaste vabadusvõitlusest, Kitty. Iirlased ei taha, et britid neid valitseksid. Nad tahavad ise ennast valitseda.”

      „Ma tean seda,” ütles Kitty, meenutades, mida Bridie oli rääkinud. „Neile ei meeldi, et kogu võim on brittide käes ja et maksud on nii kõrged.”

      Bertie kergitas üllatunult kulme. „Sa siis teadki juba midagi?”

      Kitty mõistis, et ei tasu paljastada seda, et ta mängib katoliiklaste lastega ja kuulab nende isamaalisi jutte. „Ma tean, et me ei meeldi iirlastele, kuigi oleme ise ka iirlased.”

      „Meie oleme Iirimaa inglased, Kitty.”

      „Mina küll ei ole,” väitis Kitty väljakutsuvalt ja pani käsivarred risti rinnale. „Mulle ei meeldi Inglismaa.”

      „Aga Inglismaa võimaldas meil siin elada. Kui poleks olnud Charles Teist, poleks Barton Deverill neid maid endale saanudki.”

      „Need maad kuulusid O’Learydele,” ütles Kitty julgelt.

      Bertie tõmbas silmad pilukile ja mõtles enne vastamist hetke järele, otsekui püüdes leida, kuidas seda taktitundeliselt teha. „Maa, kuhu ta lossi ehitas, oli tõesti O’Learyde oma.”

      „Kas nad tahavad seda tagasi?”

      „Ma olen kindel, et omal ajal nad tahtsid küll, Kitty. Aga see kõik juhtus rohkem kui kakssada aastat tagasi. Liam O’Leary on loomaarst, nagu oli tema isagi. Nad pole juba mitu põlvkonda põllumehed olnud.”

      „Nii et sellepärast ei ole enam mingit võitlemist?”

      „Ei mingit.”

      „Te olete siis sõbrad?”

      Bertie niheles rahutult hobuse seljas ja mõtles Liami pahasest naisest. „No me saame üsna sõbralikult läbi jah.”

      „Nii et ikka ongi lõpuks olemas võimalus, et ühel päeval võib mõni Deverill abielluda O’Learyga?”

      „Minu meelest on see äärmiselt ebatõenäoline,” vastas Bertie napilt. „Sa oled kuulanud, mida vanaema räägib, eks ole? Tema lood on väga toredad, Kitty, aga sa pead aru saama, et need ongi lihtsalt toredad lood, mitte tegelik elu. Need on nagu Kreeka müüdid ja Iiri legendid, näiteks „Liri lapsed” – neid võib nautida, aga ei tohi täht-tähelt võtta. Nii, mida te vanaemaga siis siin teete?” Bertie osutas ratsapiitsaga kivimürakate poole.

      „See oli iidne paganate pühapaik,” lausus Kitty enesekindlalt. „Iga kivi on inimene, kelle needus on päeva ajaks kiviks muutnud. Kui päike loojub, ärkavad nad ellu.”

      „Väga huvitav,” ütles Bertie, kes ei tundnud maagia vastu vähimatki huvi. Tema mõtted läksid džinnipudelile ja leegitsevale kaminatulele, mis teda kodus ootasid.

      „Kas sa ei taha seda näha?” Kitty pööras näo päikese poole. See hakkas silmapiiril juba merre laskuma ning pani taeva punaselt ja kuldselt lõõmama.

      „Mõni teine kord,” vastas Bertie kannatlikult, mõistes, et Maudil oli põhjust kurta, et Kitty räägib vanaemaga liiga palju mõttetusi.

      Nad hakkasid mööda mäenõlva tagasi tulema. Õhtu oli külm, kuid oli tunda märja maa ja kanarbiku lõhna, mis tõusis vettinud pinnasest, täites veebruariõhu kevadelubadusega. Kui nad möödusid, hüppas astelherneste vahelt aeg-ajalt välja põldpüü või jänes, lehmakari tuli neid oma suurte pruunide silmadega vaatama ja malbe müügimisega tervitama. Kittyle see kõik meeldis ja ta soovis, et võiks kauemaks välja jääda ega peaks minema tagasi igavasse lastetuppa preili Grieve’iga kahekesi õhtust sööma. Aga kui ta lastetuppa jõudis, ootas seal preili Grieve, seljas jäik kleit, mis jättis nähtavale ainult tema kahvatu näo ja käed, ning ütles, et Kittyt oodatakse koos perega õhtustama.