juurde diivanile. Vana tudisev ülemteener O’Flynn kallas talle väriseva käega tassi teed ja noor toatüdruk liikus õlilampe süüdates vaikselt ringi. Varsti säras raamatukogu pehmes kuldses hiilguses. „Ma saan aru, et Victoria sõidab varsti nõbu Beatrice’i juurde Londonisse,” ütles Adeline.
„Mina ei taha Londonisse minna, kui ma täiskasvanuks saan,” teatas Kitty.
„Oh, küll sa tahad, kui kaheksateist oled. Kõik need jahiballid ja iiri poisid on su siis juba ära tüüdanud. Sa tahad elevust ja uusi nägusid. London on põnev ja sulle ju meeldib nõbu Beatrice, eks?”
„Jah, ta on tore ja Celia on lõbus, aga mulle meeldib kõige rohkem olla siin koos teiega.”
Vanaema näole ilmus leebe naeratus. „Sa tead, et Bridiega lossis mängimisel pole viga midagi, aga sul peab ka omasuguseid sõpru olema. Celia on sinuga ühevanune ja sinu nõbu, seega on loomulik, kui te käite koos väljas.”
„Aga Dublinis korraldatakse kindlasti ju ka hooaeg?”
„Loomulikult korraldatakse, aga sina oled inglise päritolu, kullake.”
„Ei, mina olen iirlane, vanaema. Inglismaast ei hooli ma üldse.”
„Küll sa hakkad hoolima, kui Inglismaad tundma õpid.”
„Ma ei usu, et seal on niisama ilus kui Iirimaal.”
„Mitte kusagil pole nii ilus kui siin, aga Inglismaa jõuab väga lähedale.”
„Minul poleks selle vastu midagi, kui oleksin neetud igavesti siia jääma.”
Adeline hakkas vaiksemalt rääkima. „Oh, ma arvan, et oleks ikka küll. Maailmade vahel ei ole meeldiv olla, Kitty. Seal on väga üksildane.”
„Ma olen harjunud omaette olema. Oleksin väga õnnelik, kui peaksin igavesti lossis kinni olema, isegi kui mul tuleks aega veeta vana toriseva Bartoniga. Mul poleks selle vastu üldse mitte midagi.”
Pärast malemängu vanaisaga kõndis Kitty pimeduses koju. Õhk lõhnas turbasuitsu ja talve järele, tihenevas udus huikas loorkakk. Ere kuusirp valgustas Kittyle teed ja ta hüples rõõmsalt mööda korralikult sisse tallatud rada läbi aedade, mida ta nii hästi tundis.
Kui ta Jahimajja jõudis, puges ta sisse köögi kaudu, kus proua Gibbons higistas maitsetu hautise kohal. Kitty kuulis võõrastetoast klaverihelisid, tundis ära kuueteistkümneaastase Elspethi kõhkleva ettekande ja naeratas, mõeldes emale, kes istub diivanil, teetass hapras valges käes, ja sunnib mingit vaest õnnetut külalist seda piinavat etteastet kuulama. Kitty hiilis halli ja peitis ennast suure sõnajala taha. Korraga mäng lõppes ilma mingi hoiatuseta tempos. Kostis nõrka plaksutamist, siis oli kuulda, kuidas ema kiidab Elspethi ülevoolavalt ja sellele järgnes sama innukas kiitus ema lähimalt sõbralt leedi Rowan-Hamptonilt, kes oli ühtlasi Elspethi ristiema. Kitty tundis korraga igatsusepistet. Leedi Rowan-Hampton, keda Kitty vanemad kutsusid Grace’iks, oli kõige kaunim naine, keda ta oli kunagi näinud, ja ainus täiskasvanu peale vanaema ja vanaisa, kes pani Kitty tundma ennast erilisena. Teades, et ei tohi alumisele korrusele minna ilma vanemate kutseta, läks ta vastu tahtmist teenijatrepist üles.
Jahimaja polnud nii suur ega aukartust äratav kui loss, kuid oli lord Deverilli vanima poja jaoks sobivalt luksuslik ja palju ruumikam, kui tagasihoidlik nimi lubas oletada. See oli korrapäratu hall kivihoone, mis oli osalt luuderohtu kasvanud, otsekui püüdes end loiult kaitsta karmide talvetuulte eest. Erinevalt lossist, mille siledad, ilmast räsitud kivid andsid ehitisele teatud soojuse, näis Jahimaja külm ja kalk. Isegi suvel oli majas jäiselt külm ja niiske ning turbatuli süüdati ainult ruumides, kus kavatseti viibida. Need paljud toad, mida ei kasutatud, lõhnasid kopituse ja hallituse järele.
Kitty tallivaatega tuba oli maja tagaosas ülemisel korrusel, majaosas, mida nimetati lastetiivaks. Victoria, Elspeth ja Harry olid juba hulk aega tagasi kolinud elegantsesse majaossa saali lähedal ja neil olid suured aiavaatega toad. Jäetud omaette preili Grieve’iga, tundis Kitty end isoleeritu ja unustatuna.
Mööda kitsast koridori oma toa poole minnes nägi Kitty preili Grieve’i toa ukse alt valgustriipu. Ta hiilis kikivarvul, et endale mitte tähelepanu tõmmata. Aga guvernandi toast möödudes kuulis ta vaikset nuttu. See ei olnud sugugi preili Grieve’i moodi. Kitty meelest ei olnud ta üldse niisugune inimene, kes võiks nutta. Tüdruk peatus ja surus kõrva vastu ust. Korraks mõtles ta, et preili Grieve’il on ehk külaline, aga guvernant ei rikkunud kunagi reegleid ja Kitty ema ei lubanud ülakorrusele mingeid külalisi. Pealegi polnud preili Grieve’il Kitty meelest niikuinii sõpru. Ta ei rääkinud kunagi kellestki teisest kui oma Edinburghis elavast emast.
Kitty põlvitas ja piilus lukuaugust sisse. Ta nägi preili Grieve’i, kes istus voodil, süles avatud kiri. Rabatult nägi Kitty, et guvernandi pruunid juuksed langevad tihedate lokkidena talle õlgadele ja seljale. Tema nägu oli lambivalgel kahvatu, aga näojooned tundusid pehmemad. Ta ei olnud praegu otsekui puust voolitud nagu siis, kui ta kammis juuksed üle pea ja pigistas huuled nii kitsaks kriipsuks, et neid polnud peaaegu nähagi. Preili Grieve nägi välja nagu tundlik noor naine ja pealegi üllatavalt ilus.
Kitty tahtis kangesti teada, mis seal kirjas seisis. Kas keegi oli surnud – võib-olla preili Grieve’i ema? Kitty süda paisus kaastundest, nii et ta oleks peaaegu linki vajutanud ja uksest sisse astunud. Aga preili Grieve oli nii teistsugune, et tal oleks Kitty meelest piinlik olnud, kui teda niimoodi ootamatult tabatakse. Ta jäi mõneks ajaks ainiti vahtima guvernandi värisevaid pisaramärgi huuli ja pehmet nahka, mis näis luudest eemale hoidvat, kuigi tavaliselt oli nii kangelt pingul vastu neid. Kittyt lummas preili Grieve’i näiline noorus ja ta mõtles, kui vana guvernant tegelikult on. Ta oli alati arvanud, et guvernant on iidvana, aga nüüd polnud ta selles enam nii kindel. Oli üsna võimalik, et ta oli sama vana kui Kitty ema.
Mõne aja pärast läks Kitty oma tuppa. Üks teenijannadest, Nora, oli kaminas väikese tule süüdanud ja tuba lõhnas meeldivalt suitsu järele. Seina ääres kummutil aiahaldjate pildi all, mille vanaema oli talle maalinud, kumas õlilamp. Kardinad olid akna ees, aga Kitty tõmbas need kõrvale ja istus akna alla istmele, et vaadata kuud ja tähti, mis särasid eredalt sametises taevas.
Kitty ei tundnud üksindust ära, sest see oli nii täielikult tema hinge osa, et sobis märgatavate liitekohtadeta tema olemusega. Ta tundis südame põhjas millegi tuttava ja rahutuks tegeva tõmmet, mis tekkis alati, kui ta vaatas öö kaunidust, aga kuigi ta taipas, et tegemist on igatsusega, ei saanud ta aru, mis see täpselt on – igatsus armastuse järele. See oli nii tuttav, et Kitty pidas seda millekski meeldivaks, ja need tähtede vaatamise tunnid olid muutunud talle harjumuspäraseks, nagu oli igatseva hundi kuu poole ulumine.
Mõne aja pärast ilmus uksele preili Grieve, juuksed tihedalt krunnis, ise jäik ja karm, nagu oleks oma tunded alla surunud ja korseti abil vaos hoidmiseks kokku tõmmanud. Tema pingul põskedel ja kivihallides silmades polnud jälgegi pisaratest ning korraks mõtles Kitty, kas ta oli neid lihtsalt ette kujutanud. Mis küll tegi preili Grieve’i nii kibestunuks? „Aeg õhtust süüa, noor daam,” ütles ta Kittyle. „Kas käed on pestud?” Kitty näitas kuulekalt peopesad guvernandile ette, aga too kirtsutas pahakspanevalt nina. „Ei tundu olevat. Mine ja pese kohe ära. Minu meelest ei ole õige, kui noor daam jookseb ringi nagu hulkuv koer. Ma räägin sellest sinu emaga. Võib-olla klaveritunnid distsiplineeriksid sind ja hoiaksid pahandustest eemal.”
„Elspethile pole klaveritundidest küll erilist kasu olnud,” vastas Kitty julgesti. „Ja kui ta laulab, siis kõlab see, nagu kägistaks keegi kassi.”
„Ära ole häbematu, Kitty.”
„Veel hullem on, kui Victoria viiulit mängib. Nagu terve kägistatud kasside koor. Mulle meeldiks laulda.” Kitty kallas kannust külma vett kaussi ja pesi karbolseebiga käsi. Esialgu polnud talle korraldatud klaveri- ega viiulitunde, sest muusika oli ema ala ja Kitty oli Maud Deverillile lihtsalt nähtamatu. Ainus põhjus, miks Kitty sai kaheaastasest saadik ratsutamistunde nautida, oli tema isa kirg jahi ja ratsavõistluste vastu. Seni kuni tema elab, ei saa ükski tema laps sadulas oskamatu olla.
„Sa oled nüüd üheksa-aastane, sul on viimane aeg õppida ennast veetlevaks tegema. Ma ei näe põhjust,