metslusse, kui meietaolised inimesed ei hoiaks taset üleval. Väline viisakus loeb, Bertie. Sinu vanemad peaksid eeskuju näitama.”
„Kas sa püüad väita, et nad olid kehvasti riides, Maud?”
„Su isa on koitanud. Mida halba see teeks, kui ta vahel Londonisse läheks ja rätsepa juures käiks?”
„Tal on tähtsamaid asju, mille peale mõelda.”
„Ma oletan, et jaht, laskmine ja kalapüük?”
„Täpselt nii. Ta on vana. Jäta talle tema mõnud.”
„Ja sinu tädid on lihtsalt naeruväärsed.”
„Nad on õnnelikud, head ja lahked. Sa otsustad inimeste üle väga karmilt, Maud. Kas sulle üldse keegi meeldib ka?”
„Rupertile on naist vaja,” lisas Maud teemat vahetades.
„Eks leia siis talle naine.”
„Ta peaks minema Londonisse ja otsima endale kena inglise tüdruku, kellel on head kombed ja kindel käsi, et teda ohjes hoida.”
„Sa oled kibestunud, Maud. Kas tänane õhtu oli siis tõesti nii hull?”
„No sinul oli söögitoas muidugi väga tore portveini juua ja sigareid suitsetada, samal ajal kui meie pidime võõrastetoas igavlema. Kas sa tead, et su ema ja tema õed kavatsevad lossis spiritistliku seansi korraldada? Kolm nõida. See on absurdne!”
„Oh, jäta neile ka mingit rõõmu. Mida see sulle teeb, kui nad tahavad surnutega suhelda?”
Maud taipas, et tema väited olid nõrgad. „See on jumalavallatu,” lisas ta salvavalt. „Ma ei usu, et kirikuõpetaja seda heaks kiidaks – sellest ei tule midagi head välja, pane mu sõnu tähele.”
„Ma ei saa ikka aru, mida see sulle teeb, Maud.”
„Sinu ema avaldab Kittyle halba mõju,” andis Maud vastu, teades, et Kitty nimel on rohkem kaalu.
Bertie kibrutas laupa ja hõõrus habemetüükas lõuga. „Ah Kittyle,” ohkas ta ja tundis süütundepistet.
„Tüdruk veedab liiga palju aega vanaemaga igasugu lollusi rääkides.”
„Kas ehk sellepärast, et sina ei veeda temaga koos üldse aega?”
Maud istus hetke solvunult vaikides. Bertie polnud kunagi varem kaevanud selle üle, et naisel ei olnud täiesti ilmselt mingit huvi nende noorima lapse vastu. Pealegi oli ju kombeks, et lapsed hoitakse silma alt ära, guvernandiga lastetoas. Siis tuli Maudile valusa teadmisena pähe, et seda on mehele maininud Grace Rowan-Hampton. Hoides vaenlast enda lähedal, oli ta lasknud koju nuhi.
Tõld keeras Jahimaja ette ja peatus välisukse juures. Tibutas pisut, kohalikud nimetasid seda pehmeks vihmaks. Üle maa puhus tugev tuul, ulgudes läbi hobukastanite raagus okste tormates tontlikult. Ülemteener ootas saabujaid hallis ja valgustas õlilambiga nende teed ülakorrusele. Maud läks abikaasa kannul trepist üles, tundes ennast rahulolematumana kui kunagi varem ning lootes, et mees märkab tema vaikimist ja küsib, mis talle muret teeb. „Head ööd, mu kallis,” ütles Bertie talle otsagi vaatamata. Maud nägi, kuidas mees oma tuppa kadus ja ukse enda järel kinni pani. Vihaselt läks Maud oma tuppa, kus toatüdruk ootas, et tema kleit lahti haakida. Sõnagi lausumata keeras ta selja ootavalt tüdruku poole.
Järgmisel hommikul sõi Kitty lastetoas koos preili Grieve’iga hommikust ja riietus siis kirikusse minekuks. Pühapäevane jumalateenistus Ballinakelly Püha Patricku kirikus oli ainus aeg, kus kogu perekond kokku sai. Ainus aeg, kus Kitty nägi oma vanemaid. Preili Grieve oli pannud valmis puhta valge põlle ja viksitud mustad saapad ning kulutas palju rohkem aega kui tingimata tarvis, et pusasid Kitty juustest välja kammida, hoolimata vähimatki valust, mida see põhjustas. Aga Kitty vahtis ainiti halle pilvi, mis akna taga üle taeva kihutasid, ja hoidis tahtejõuga silma kippuvaid pisaraid tagasi, nii et ükski neist ei pääsenud voolama.
Kui Kitty vanemad ja vanavanemad sõitsid tõllas, siis Kitty istus koos õdedega ponivankris, mille eesotsas ohje hoidva härra Millsi kõrval oli preili Grieve. Victoria oli ema moodi kenake – laia südamekujulise näo ja pika sirge ninaga, siniste silmade pilk rahulolematu. Tema blondid juuksed ulatusid läikivate lokkidena vööni, ta istus sirge seljaga ja pea kuklas, olles liigagi teadlik oma ilust ja ennast saatvatest imetlevatest pilkudest. Elspeth oli tagasihoidlikum ja silmapaistmatum kui vanem õde. Tema juuksed olid hiirepruunid, nina lihav nöps, ilme allaheitlik ja juhm nagu sülekoeral. Vanemad tüdrukud ei teinud Kittyst väljagi ja rääkisid ainult omavahel. Kitty sellest ei hoolinud, tal oli ülearugi tegemist väljadel söövate lehmade ja lammaste vaatamisega. „Ema ütleb, et ma pean laskma Londonisse minekuks uusi kleite õmmelda,” kuulutas Victoria õnnelikult, hoides käega kübarat kinni, et see tuulega minema ei lendaks. „Ta saatis juba mu mõõdud nõbu Beatrice’ile. Ma ei suuda ära oodata. Kleidid tulevad kindlasti äärmiselt moodsad.”
„Küll sul ikka veab,” ohkas Elspeth, kellel oli kombeks täishäälikuid venitada, nii et tema jutt kõlas nagu vingumine. „Tahaksin, et saaksin sinuga kaasa tulla. Aga ma jään hoopis täiesti üksi siia, nii et mul pole rääkidagi mitte kellegagi peale mamma. Ilma sinuta hakkab siin olema kohutavalt igav.”
„Harju sellega parem ära, Elspeth. Ma kavatsen kindlasti endale abikaasa leida.”
„Eks see kõik vist selleks korraldatagi.”
„Mamma ütles, et kui tüdruk ei leia abikaasat, siis on ta kas inetu või nürimeelne või mõlemat.”
„Sina pole ei inetu ega nürimeelne,” kinnitas Elspeth. „Õnneks pole me kumbki pärinud vanaema punaseid juukseid.”
„Need pole punased,” sekkus Kitty tanu varjust. „Hoopis kuldpruunid.”
Õed itsitasid. „Mamma ütleb, et punased,” väitis Victoria õelalt.
„Täielik ebaõnn, kui sul on punased juuksed,” lisas Elspeth. „Kalamehed pöörduvad koju tagasi, kui näevad kalale minnes punapäist naist. Clodagh ütles,” teatas ühele toatüdrukule viidates.
„Hoia siis parem juuksed tanu all peidus,” käskis Victoria. Ta vaatas noorima õe poole ning Kitty tõstis hallide silmade pilgu ja vahtis talle julgesti vastu. Victoria jättis naermise ja hakkas korraga kartma. Õe vaates oli midagi hirmutavat, otsekui võiks ta ainult vaadates kellelegi needuse peale panna. „Ärme ole õelad,” ütles ta rahutult, tahtmata õhutada Kitty raevu, et õde ei saaks kuidagi tema esimest Londoni-hooaega ära rikkuda. „Punastel juustel pole viga midagi, kui need ümbritsevad ilusat nägu, on ju nii, Elspeth?” Ta müksas õde küünarnukiga ribidesse.
„Jah,” nõustus Elspeth kuulekalt. Aga Kitty ei kuulanud enam. Ta vaatas missalt tulevaid kohalikke katoliiklastest lapsi, otsides nende seast Bridiet ja Jack O’Learyt.
Neljas peatükk
Ballinakelly oli vanamoeline linn, mille valged majad seisid kobaras mere äärde ulatuval künkanõlval nagu rannakarbid kivi küljes. Linnas oli väike sadam, kolm kirikut (Iirimaa Püha Patricku kirik, metodisti kirik ja katoliku Kõikide Pühakute kirik), mõne poe ja nelja alati rahvast täis pubiga peatänav. Kohalikud lapsed käisid katoliku kiriku peetavas koolis ja kogunesid õhtuti neitsi Maarja kuju juurde, et vaadata, kuidas see õõtsub, mida kuju tegi väga sageli, näiliselt täiesti iseenesest. Püstitatud 1828. aastal mäekülje sisse, tähistamaks ühe noore tüdruku nägemust, oli sellest suvekuudeks saanud omamoodi turismiatraktsioon, kui palverändurid lähedalt ja kaugelt tulid seda vaatama, langedes põlvili porri ja lüües risti ette, kui kuju ootuspäraselt vappus. Lastele pakkus see vaatemäng suurt lusti, nad jooksid räpaste võrukaelte kambana laiali, varjates oma hirmu närvilise naerulagina taha. Sosistati, et mõnikord hakkasid hobused sealt möödudes tõrkuma, ennustades niimoodi õnnetust.
Ponivanker veeres aeglaselt läbi linna. Kitty uuris innukalt enda poole liikuvat katoliiklaste laste hulka. Nad olid näljast kahvatud, olles eelmisest õhtust saadik paastunud, ja jumalateenistusest oimetud. Viimaks märkas Kitty Bridiet, kes koos perega mööda tänavat vantsis. Bridie pooleldi juuksesasimiku taga peidus nägu oli vihane.