oli paljutõotav ja et Kitty sünnikuupäev oli samuti tähelepanuväärne, sest selles oli nii mitu üheksat. Kui Kitty istus vanaema juures tema privaatses elutoas esimesel korrusel, ühes vähestest tubadest, mis oli alati soe, tuletas Adeline Kittyle meelde, et ta on Marsi laps. See tähendas, et tema elu määravad konfliktid – neid näitasid proovile panevad kaardid, mille oli talle kätte jaganud jumal, kes ju muidugi teadis, et Kitty saab tänu oma julgusele ja tarkusele raskustega hakkama. Adeline rääkis talle palju muudki ning Kitty eelistas lugusid inglitest ja deemonitest igavatele juttudele, mida šotlannast guvernant talle ette luges, ja isegi köögitüdrukute lobale, põhiliselt kohalikule keelepeksule, mille mõistmiseks Kitty oli veel liiga noor. Adeline Deverill teadis asju. Asju, mille peale Kitty vanaisa pööritas silmi ja mida ta nimetas plämaks, asju, mida isa leebelt narritas, ja asju, mis Kitty emale suurt muret tekitasid. Maud Deverillile jutud vaimudest, kiviringidest ja needustest eriti ei meeldinud ning ta andis Kitty šotlannast guvernandile preili Grieve’ile korralduse last karistada, kui too peaks tegelema sellega, mis Maudi meelest oli jube talupoegade ebausk. Kokku pigistatud huulte ja nappide vokaalidega preili Grieve oli vägagi rahul, kui sai Kittyle ratsapiitsaga vastu peopesi lüüa. Seetõttu oli tüdruk õppinud salatsema. Ta oli kasvanud kavalaks nagu rebane ja andis oma huvile järele ainult vanaema seltsis tolle väikeses soojas toas, kus lõhnas turbatule ja sirelite järele.
Kitty ei elanud lossis, seal elasid tema vanavanemad ja ühel päeval pidi selle koos seitsmeteistkümnendast sajandist pärit lord Deverilli tiitliga pärima tema isa. Kitty elas lossi maadel lossist jalutuskäigu kaugusel vanas Jahimajas, mis asus jõe ääres. Kuna ema Kittyst ei hoolinud ja guvernandist oli tüdruk hoopis kavalam, sai ta aias ja ümberkaudsetel maadel vabalt ringi joosta ning mängida kohalike katoliiklastest lastega, kes pagesid väljadele oma mannergutega. Kui tema ema oleks seda teadnud, oleks ta haigeks jäänud ja nädalaks oma tuppa tõmbunud, et traumast üle saada. Aga praegu oli Maud nii oma asjadest haaratud, et näis täiesti unustavat, et tal üldse on olemas neljas laps, ja teda ärritas, kui preili Grieve seda meelde tuletas.
Kitty suurim sõber ja liitlane oli Bridie, leedi Deverilli koka proua Doyle’i ronkmustade juustega tütar. Bridie oli sündinud samal aastal kui Kitty, neil oli ainult kuu aega vanusevahet ja Kitty uskus, et nad on hingeõed oma sünnikuupäevade läheduse ja selle tõttu, et sattusid koos Deverilli lossi, kus Bridie aitas köögis ema, kooris kartuleid ja pesi nõusid, samal ajal kui Kitty lõi suure puust laua taga aega surnuks ja näppas mõne porgandi, kui proua Doyle tähele ei pannud. Kitty rääkis Bridiele, et neil võivad küll olla erinevad vanemad, aga nende hinged on igaveseks seotud. Nende materiaalsete kehade all olid veel valgusolendid ja nende vahel polnud peaaegu üldse erinevusi. Bridie oli Kitty sõpruse eest tänulik ja uskus teda.
Tänu oma ebatavalisele ellusuhtumisele pigistas Adeline hea meelega silma kinni, kui tüdrukud koos mängisid. Ta armastas oma kummalist väikest lapselast, kes oli nii väga tema moodi. Kittys leidis ta endale liitlase perekonnas, kus irvitati haldjate mainimise peale ja hakati värisema, kui juttu oli kummitustest, kuigi nad kummitusi väidetavalt ei uskunud. Adeline oli veendunud, et hinged asuvad füüsilises kehas selleks, et elada maa peal ja omandada arenguks olulisi õppetunde. Seega oli inimese positsioon ja jõukus kõigest kostüüm, mida on tarvis mängitava rolli jaoks, see ei peegelda kuidagi tema väärtuslikkust hingena. Adeline’i meelest oli hulgus sama väärtuslik kui kuningas ja seega suhtus ta kõigisse ühesuguse lugupidamisega. Mis selles halba on, kui Kitty ja Bridie naudivad teineteise seltskonda, küsis ta endalt. Kitty õed olid temaga mängimiseks liiga palju vanemad ja inglise nõbu Celia käis külas ainult suviti, seega oli vaene laps sõpradeta ja üksildane. Kui poleks olnud Bridiet, varitsenuks Kittyt oht haldjate või mäekollidega jalga lasta ja ta oleks olnud perele alatiseks kadunud.
Üks lugu paelus Kittyt rohkem kui teised – nimelt Barton Deverilli needmine. Lugu teadis terve pere, kuid keegi peale Kitty vanaema ja Kitty enda seda ei uskunud. Ja nemad mitte lihtsalt ei uskunud, vaid teadsid, et see on tõsi. See teadmine ühendas vanaema ning lapselast kindlalt ja pöördumatult, sest Adeline’il oli anne, millest ta polnud kunagi kellelegi rääkinud, isegi oma abikaasale mitte – ja väike Kitty oli selle pärinud.
„Las ma räägin sulle Barton Deverilli needmisest,” ütles Kitty Bridiele ühel talvisel õhtupoolikul, hoides käes küünalt nende urus tagatrepi all, mis oli õigupoolest vana kapp lossi teenijaruumidest, mida enam ei kasutatud. Küünlaleek valgustas Kitty kahvatut nägu, nii et tema suured hallid silmad näisid kummaliselt vanad, justkui nõia omad, ja Bridie tundis, kuidas temast käis üle värin – see oli peaaegu nagu hirm. Ta oli kuulnud, kuidas ema rääkis Bansheest ja tema karjest, mis kuulutas surma.
„Kes oli Barton Deverill?” küsis Bridie ja tema musikaalne iiri aktsent oli teravas vastuolus Kitty nappide inglise täishäälikutega.
„Esimene lord Deverill – tema ehitaski selle lossi,” vastas Kitty, ta rääkis vaikse häälega, et dramaatilist efekti luua. „Ta oli tõeline jõhkard.”
„Mida ta siis tegi?”
„Võttis maa, mis ei kuulunud talle, ja ehitas selle peale.”
„Kellele see maa kuulus?”
„O’Learydele.”
„O’Learydele?” Bridie mustad silmad läksid pärani ja põsed hakkasid punetama. „Sa ei mõtle ju meie Jack O’Learyt?”
„Just nimelt teda. Seda ma ütlen, et Deverillid ja O’Learyd ei salli üksteist silmaotsaski.”
„Mis siis juhtus?”
„Minu esiisa Barton Deverill toetas Inglismaa kuningat Charles Esimest. Kui Charlesi sõjavägi sai Cromwelli käest lüüa, põgenes Barton Deverill koos kuningaga Prantsusmaale. Kui kuningas Charles Teist krooniti, andis ta Barton Deverillile lojaalsuse eest tiitli ja need maad, kuhu ta sai lossi ehitada. Siit ka perekonna deviis: „Deverilli loss on tema kuningriik.” Häda oli selles, et maa ei kuulunud kuningale, see oli O’Learyde oma. Niisiis, kui O’Learyd sunniti lahkuma, siis vana Maggie O’Leary, kes oli nõid…”
Bridie naeris närviliselt. „Tegelikult ta ei olnud ju nõid!”
Kitty oli väga tõsine. „Oli küll. Tal olid katel ja must kass, kes võis inimese oma suurte roheliste silmade pilguga kiviks muuta.”
„No see, et tal olid katel ja kass, ei tähenda veel, et ta oli nõid,” vaidles Bridie.
„Maggie O’Leary oli nõid ja kõik teadsid seda. Ta pani Barton Deverillile needuse peale.”
Bridiel jäi naer kurku kinni. „Mis needus see oli?”
„Et Barton Deverill ega ükski tema meessoost pärija ei lahku kunagi lossist, vaid jääb maailmade vahele kinni, kuni mõni O’Leary tuleb tagasi nendele maadele elama. See on väga ebaõiglane, sest vanaisa ja isa peavad edaspidi siin kummitustena ringi tolknema – võimalik, et igavesti. Vanaema arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni Deverill abiellub O’Learyga.”
„Selles ei saa nii kindel olla. Nad on nüüd ühiskonnas kõrgemal pulgal kui varem,” lisas Bridie abivalmilt, mõeldes Jack O’Learyst, kelle isa oli kohalik loomaarst.
„Ei, nad kõik on hukatusele määratud, isegi minu vend Harry.” Kitty ohkas. „Keegi neist ei usu seda, aga mina usun küll. Mind teeb nende saatuse teadmine nii kurvaks.”
„Nii et sa tahad siis öelda, et Barton Deverill on ikka veel siin?” küsis Bridie.
Kitty ajas silmad suureks. „Ta on ikka veel siin ega ole selle üle sugugi õnnelik.”
„Sa tegelikult ju ei usu seda, eks?”
„Ma tean seda,” vastas Kitty rõhutatult. „Ma näen teda.” Ta hammustas huult, mõistes, et oli ilmselt liiga palju öelnud.
Bridie uudishimu kasvas. Ta teadis, et tema sõber pole mingi valetaja. „Kuidas sa saad teda näha, kui ta on vaim?”
Kitty kummardus ettepoole ja sosistas: „Sest ma näen surnud inimesi.” Küünlaleek võbeles kõhedaks tegevalt, otsekui kinnitades Kitty sõnu, ja Bridie võdises.
„Sa võid näha surnud