kogetud hetkest, kõigi külameeste jutust ja olemusest õhkus teade: see kirjamees, see Olev Anton on meile tähtis, see mees, see kirjamees Olev Anton on meie oma mees. Ta ongi meie maavillane pühamees, tore ajakirjanikusulega abimees. Nii võis aru saada sest seltskonnast, kust kostsid taas ja taas sõnad „jummala normaalne mees“.
Vaatasin toona väikese kadedusega seda meestesumma, mille keskel „jummala normaalne mees“, omaksvõetud Olev Anton. Olin siis sajakordselt veendunud, et nii sooja, nii ülistavat suhtumist vaevalt et mina, vurle, kunagi ajakirjanikuna kogen.
Edasi pidi aga ajaratas enam kui kolmkümmend tiiru tegema…
Seisin nüüd Tudulinna külapoes, külamees astus sisse ja jäi mulle otsa vahtima.
„Kuule, kas sina oled seesinane… Sikk või?“
Vastasin, et olen ikka.
„Kuule, oledki tegelikult see Virumaa ajakirjanik Sikk või?“
Vastasin, et olen ikka.
Külamees seiras mind veel pisut ja siis lausus kui kivi suure ohkega oma südamelt ära lükates: „Kuule, seesinane Sikk, sa oled ju üks jummala normaalne mees!“
Pikk paus ja tunnustav pilk.
Tõesti – see „jummala normaalne mees“ on üldjuhul ülim tunnustus, mille osaliseks võid külaühiskonnas saada.
Ja külamees, kes poekülastajate noogutuste saatel minu kohta sai ära sõnatud – „jummala normaalne mees“ –, jätkas oma juttu.
Kuna kaasvestleja tunnustamine kui vestluse raskeim osa oli tal seljataga, läks külamehel jutt edasi hoopis lobedamalt. Ta rääkis mulle sellest, kuis me olla temaga kunagi Kuremäel kokku saanud ja tema olla seal vist miskit tööd teinud. Ja mina olnud tema lehte pannud, vist kogunisti koos fotoga ja vist peale tema arusaamade äratoomise ka mingil kombel juurde maininud, et tegemist olla tubli tööinimesega, või midagi umbes säärast. Nii külamehe jutust igatahes selgus.
Ja mis kõige tähtsam, tuli nüüd!
Külamees rääkis edasi, et ma olnud tema jutud ja vaated ilmaelule nii kenasti kirja pannud, et tänu sellele olla ta mitu ja päris tasuvat tööotsa saanud, sest mina olla ta kuulsaks teinud. Ja vaat sellepärast ollagi see Sikk „jummala normaalne mees“.
Seda kõike kuulates tuligi mulle korraga meelde see kolme kümnendi tagune Olev Antoni lugu. Ja korraga sain aru, et vaja oli vaid veidi enam kui kolmkümmend aastat Virumaal toimetada, võõras Virumaa minu tuttavaks ja kalliks Virumaaks töötada, kui langeski osaks suur tunnustus olla „jummala normaalne mees“.
Aitäh, külamees, jummala normaalne mees, kelle nime unustasin küsida!
Aitäh, minu Virumaa!
KUIDAS MA LAHEMAAL VIRULASED SÄRUTAMA AJASIN JA ISEGI KAEVANDUSSE LÜKKASIN
Eks iga noor inimene ole revolutsionäär, aga sellest, et ta päästab valla kogunisti folkloorirevolutsiooni, oskab noor keevavereline mässaja vaevalt unistada. Igatahes on tore tõdeda, et nii Viljandimaa virred, Kirde killad, Porkuni pillar, aga ka Tuhamägede tantsupidu on viljad puust, mille 1986. aastal Palmses kasvama panime ja Viru säruks nimetasime.
Kas järgmiste mõtete eest võiks vangi panna?
Sovetiajal? Punalippude lehvimise taustal? Kohustuslike kükktantsude perioodil?
Nimelt selliste mõtete: „Teeme õige Eestis päris eesti peo, kus esitame ainult eesti folkloori ja ei ühtegi senini kohustuslikku kükktantsu, ei ühtegi kummardust kõige võrdsemale rahvale (loe: venelastele) võrdsete rahvaste peres! Ei punalippudele ja parteitegelaste piltidele! Ega need ju Lahemaa rahvusparki me iidse looduse keskele sobikski.“
Nii me arutasime, kui 1986. aastal Viru säru asja liikuma lükkasime. See oli revolutsioon, folkloorirevolutsioon!
Aga kas nende mõtete eest võiks vangi panna? Tont seda tänapäeval teab!
Hullul sovetiajal ei teadnud sa tegelikult kunagi, mis võiks juhtuda, mille eest sind võidakse korraga karistada. Näiteks heideti sõber Priit Heinsalu ju ülikoolist välja ja saadeti sundkorras armeesse üksnes selle eest, et ta pani Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi hauale jõuluõhtul küünla. Paarkümmend grammi parafiini…
Nii et, mitte ette ei tea.
Et aga Lahemaa folkloorirevolutsiooni asjaga edasi minna, tuleb hoopis veel ajas tagasi astuda.
Tuleb minna minu Virumaale saabumise eelsesse aega, kogunisti aastasse 1983, mil Valga- ja Võrumaa teedel liikus ringi midagi enneolematut. Nimelt Tartu tudengite laulu-, mängu- ja tantsutrupp nimega Hobu-Folk.
Katustega vankrid kui Metsikus Läänes ja hobused ees, aga lastiks hoopis laulud, tantsud, pillilood. Meid, hobufolkijaid, saatvate ja hobuseid ehmatavate autosignaalide koor ei vaibunud ega vaibunud.
Oi laari, laari, la-la-la-la,
oi laari, laari, la-la-la-la!
Õitse ja haljenda, eestlaste maa!
Kaarikud ja vankrid krigisevad, kruusatee krudiseb, hobused hirnuvad. Meie, noored, ilusad, üllaid aateid täis, naerame ja nutame, kallistame ja armastame ja sõidame-sõidame-sõidame. Kus on peatus, seal on kontsert. Väiksemad improviseeritud, suuremad ette kavatsetud. Kamaluga eesti asja igale soovijale.
Lausa Eesti asja ja eesti asja uputus kolhoosikorra taustal.
Taevas me kohal ja künklik maa me ümber pärineks justkui mõnelt eestiaegselt maalilt. Nii ilus on kõik. Veel praegugi jooksevad sellele mõeldes sipelgad üle selja.
Seal kuppelmaastikul, hobuvankrite veetuna, suul laulud ja sõnad „Eesti, eestlane“, läbisime oma ülikooliaja tähtsaima kooli, eestlaseks saamise kooli.
Tegemist oli TRÜ rahvakunstiansambli – lühendatuna siis TRÜ RKA – tantsijatega, ühe vahva sõpruskonnaga, kes senini säilinud (ja kelle hulgast ma ka abikaasa leidsin, jee!) ja kes tahtsid rahvakunsti edendada veidi enam rahvalikul moel kui vaid tol punakal ajal tunnustatud lavatantse vihtudes.
See Hobu-Folk oligi me päris eestlaseks olemise katse.
Ise tegemise ja vastuvoolu tegemise katse.
Regilaulude ja lihtsate, väge täis liikumiste avastamise katse.
Mäletan, et toonases Lõuna-Eestis, mida siis sugugi ei piiranud veel rändteatrite ja rändbändide kontserdid, olid meie Hobu-Folgi saabumised suursündmus, mida tuldi vaatama kaugemalt ja lähedalt.
Täiesti uskumatu, et meil oli igasse esinemispaika üles pandud vaid üks plakat, kui sedagi.
Enam ei jõudnud joonistada. Ja trükkimiseks polnud raha. Ka Facebooki polnud üldse avastatud. Aga inimesed tulid, ka saja kaupa. Suust suhu liikus me lugu.
Tuldi vaatama suurt imet, kogema isamaalist õhkkonda lihtsate eesti folkloorsete tantsude, laulude, pillilugude kaudu. Nende avalik esitamine polnud siis sugugi igapäevane.
Laulsime, sõitsime. Andsime, saime ise tuhandekordselt vastu. Eestit, ülisuure e-tähega.
Isamaa hiilgava pinnala paistab kodu meil kaunike, kallike.
Isamaa sinavalt võlvilta vaat’vad
vilkuvad koidud meil orusse.1
Kaarikud ja vankrid krigisevad, kruusatee krudiseb, hobused hirnuvad. Meie, noored, ilusad, üllaid aateid täis, naerame ja nutame, kallistame ja armastame ja sõidame-sõidamesõidame.
Taevas me kohal ja künklik maa me ümber pärineks justkui mõnelt eestiaegselt maalilt. Nii ilus on kõik. Veel praegugi jooksevad sellele mõeldes sipelgad üle selja…
Hobu-Folgi idee autor on Eesti üks säravamaid ja südamlikemaid ajakirjanikke – Madis Jürgen.
Aitäh, et välja mõtlesid!
Veel suurem tänu, et välja ütlesid! Ja sõbrad ka kaasa kutsusid!
Imelihtsuses