Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa. Rein Sikk

nüüd tegelikult tegema hakkame. Tellisin neilt artiklid, mis ei rääkinud üksnes folkloorsetest lauludest, tantsudest ja etnograafilistest rahvariietest. Nende ridade tagant kostis jutt ka sellest, miks vana, näiteks eestiaegne asi, võib uuest, näiteks sovetiaegsest asjast, hoopis etem ja olulisem olla.

      Andsime virulastele uut moodi mõtteainet.

      Näiteks kirjutas Kristjan Torop puust ja punaselt välja erinevuse folkloorifestivali ja üldtantsupeo vahel: „Tantsupidudel on vaid üks isiksus – üldjuht, kes mängib massiga. Iga esineja isikupära on välistatud, ei ole sallitav. Folkloorifestivalil on esiplaanil iga pillimehe, laulja, tantsija isikupärane väljendus, isiku sugestiivsus ja sarm.“

      Kas saab veel lihtsamalt ja selgemalt?

      Korraldajad aga muudkui korraldasid, ajaleht õpetas ja hulk tublisid Virumaa tantsu- ja laulukollektiive alustas folklooriõpinguid, et Viru särul pakutav ikka võimalikult autentne, võimalikult ehe oleks. Nii mõnigi rühmajuht avastas enesele Tartu kirjandusmuuseumi varaaidad, maailma ühed kõige rikkalikumad folkloorikogud.

      Olin minagi seal, hoidsin käes Jakob Hurda õhutusel kokku tulnud käsikirju, folklooriaardeid ja tundsin lausa füüsiliselt, kuis vägev vägi mu sisse voolas.

      Kõige enam aga õppisin Viru säru ette valmistades tänu maestro Peegli õpetusele just seda, milles peaks tegelikult seisnema ajakirjaniku missioon.

      Ütlen selle uuesti ja üle, et ei kipuks ununema.

      Sa ei pea olema üksnes salasepitsuste valgustaja ja probleemide tõstataja. Sa pead olema ka lahendusvariantide pakkuja, harija, arenguruumi näitaja ja kui vaja, siis ka ise käed külge panema.

      Vaid nii saad sa olla oma isamaa tõeline poeg ja tütar. Mitte aga lihtsalt lehmakoogi laiali keerutaja, sita ventilaatorisse puistaja ja siis abitult kätega näitaja – et mina ei tea midagist, ma vaid osutasin probleemile…

      Võib-olla just Viru säruga algas siis mu Viru vanne, kuigi ma tollal ei saanud aru, et tegemist on vandega.

      Algas aga ka arusaamine Virumaast süvitsi, ja arusaamine sellest, et siin on nii mõnigi asi ajada, ikka nii, et ise käsi reaalselt külge panna.

      Mitte aga mitte midagi tehes, mõne teise tegelase kombel, et viu-viu-viu ja appi-appi, küll on kole elu ning keegi ei avita ka.

      Teha tuleb, mitte vinguda!

      Ja siis ta algas – maailma esimene ja Eestimaa esimene Viru säru.

      Oli 1986. aasta 4. juuli, reede õhtu. Senini jooksevad sipelgad üle selja, kui meenutan avaõhtut, regilauluõhtut Palmse lõkkeplatsil, tiigi veeres, looduslikus amfiteatris.

      Üks laul läks jooksvalt teiseks üle ning tundidepikkune regilaulmine pakkus vaat et lausa füüsilist naudingut.

      Kas olete seda imet kogenud?

      Lõpmatu kordus ja korduste kordus. Ma ei tea ju täpselt, kuidas, aga mingil kombel hakkasin ses lõpmatus aastatuhandetevanuses regilaulurütmis enam mõistma ürgseid esivanemaid. Nende maailma lõpmatust ja ainulaadsust.

      Laul veeres ja veeres ja veeres ühest suust teise. Ei midagi erilist, vaid lihtne viis ja kaheksa takti, aga kirgastus kasvas iga tunniga ka sellepärast, et sel õhtul puudusid pidulikud teadustamised, oli vaid laul, juured mitme tuhande aasta sügavusel me pinnas.

      Unistus oli täitunud, Viru säru teoks saanud ja kohe oma esimestel tundidel oma varaaida avanud, rikkuste ligi lasknud.

      Rahvamurd Palmses ja aina uued ja uued avastusretked me esivanemate varamusse. Aina kasvav kindlustunne, et arvatagu mida tahes, me ajame oma õiget asja.

      Esimene Viru säru osutus muuseas ka rahvusvaheliseks, kuigi selleks polnud mingit luba saadud ega ka küsitud, nagu oli toona kohustuslik kord.

      Rahvusvahelisus saabus tänu me tähtsaimale, kuulsaimale folkloorse tantsu tundjale ja säru korraldajate konsultandile Kristjan Toropile. Temal oli säru ajal nimelt „täiesti juhuslikult“ üks Rootsi folkloorikollektiiv külas. Ja „täiesti juhuslikult“ sattus see kollektiiv säru ajal Lahemaale ekskursioonile. Ja „täiesti juhuslikult“ olid neil kaasas ka rahvariided ja pillid. Ja „täiesti juhuslikult“ soovisid nad korraga Palmses tantsida ja mängida. Ja „täiesti juhuslikult“ oli päevakavas üks auk, mis „täiesti juhuslikult“ täituski rootslaste „juhusliku“ ja vaimustava ülesastega.

      Ega juhuste vastu ju saa, laiutasid korraldajad käsi.

      Jess, ära tegime!

      Järgmine säru, mis toimus juba aasta hiljem – 1987 –, ajas veelgi otsesemalt eesti kultuuri ja rahva ja riigi iseolemise joont. Nii tervitasid seda avalike pöördumistega nii mässumeelse muinsuskaitse seltsi juht Trivimi Velliste kui ka Lea ja Veljo Tormis. Veljo oli ju me regilaulu taassünni üks korraldajaid.