sai paukselt legendaarne Tantsumemm kodanikunimega Helju Mikkel, TRÜ rahvakunstiansambli aastatepikkune juht. Meie idee sünni ajal elas ta Tartumaal Haldja talus, mis oma eestiaegse rahvusromantilise õhkkonnaga vastandus pööraselt sovetlikule tegelikkusele. Just seal, Memme juures õmblesime me juhuslikult ja õnnekombel hangitud defitsiitsest purjeriidest enesele valgeid folgikostüüme, harjutasime laule ja pillilugusid, mida küladesse esitama minna.
Aga selleks, et hobustega sõita, oli vaja… hobuseid!
Tubliks toeks oli hobuseid senini vaid pildilt näinud tudengeile päris hobuste laenutajana tollane Kommunisti sovhoosi direktor Kalev Raave, kes läks hiljem ajalukku aga hoopis kirikuõpetajana. Ta oli kohe me pöörase plaaniga nõus, sest mõistis, see on midagi erilist.
Ja üks oluline, kuid ajas aina tähendusrikkamaks muutuv tõik: Tartu tudengite Hobu-Folk tantsis oma reiside pidutantsud Virumaalt laenatud rahvarõivastes. Rahvariidekaupa tegime Virumaa rahvatantsu lipulaeva – Tarvanpää ansambli – kunstilise juhi Maie Oravaga, kellest hiljem me säru emme sai. Ta adus, et eestlust edendavaid noori tuleb ometigi ju toetada.
Ka hobukaarikuid katnud vägevad (ja tollal poodides loomulikult defitsiitsed) presendid tulid Virumaalt. Nende väljavõluja oli kitsa aja kiuste toonase KEK Elektri tubli tegelane ja usin Virumaa rahvatantsija Alar Kivistik.
Oi laari, laari, la-la-la-la,
oi laari, laari, la-la-la-la!
Õitse ja haljenda, eestlaste maa!
Aastaks 1985 jõudsid Hobu-Folgi reisid aga Lõuna-Eestist juba otsaga Virumaale, Lahemaa rahvusparki, kus rahvakunsti sovetipaatosvabast, aga isamaalisest esitamisest vaimustus pargi direktor Ilmar Epner. Temast sai hilisem särude tuline toetaja.
Ja siis saab kirja veel üks tähtis lõngaots, mis Palmses esimeseks säruks sõlmus.
Nimelt oli seesama eespool mainit tantsuansambel Tarvanpää, kus ma senini jalga keerutan, 1985. aasta suvel käinud Tšehhoslovakkias paaril folkloorifestivalil… Nõukogude Liitu esindamas. Aga naasime sealt võõrsil nähtust rahvuslikult innustununa nii, et me kunstijuhil Oraval oli pea paksult uusi ja vabu mõtteid täis. Ikka selle kohta, kuis tegelikult peaks ühel vägeval vabaõhufestivalil rahvatantsu edendama sel kombel, et sellega ei kaasneks kogu aeg kummardused ida ja Moskva poole.
Sel uut ihkaval taustal õnnestus mul koos Hobu-Folgi kaaslase, toonase Ilumäe kolhoosi juristi Rene Treialiga kokku viia Lahemaa rahvuspargi päälik Ilmar Epner ja Maie Orav.
Jess!
Kohe hakkas neil asi särisema!
Susisema, vusisema.
Eestlus kohalikus katlakeses edenema.
Nii tulidki südamesoppidest vallale need mõtted, mida juba korra tsiteerisin: et teeme õige Eestis ühe eesti peo, päris eesti peo, kus esitame ainult eesti folkloori ja ei ühtegi senini kohustuslikku kükktantsu, ei ühtegi kummardust kõige võrdsemale rahvale võrdsete rahvaste peres!
Ei punalippudele ja ei parteitegelaste piltidele. Ega need ju rahvusparki iidse looduse keskele sobikski, muigasime isekeskis.
Nii arutasime, kui asja liikuma lükkasime.
Aga ega siis ainult Orava-Epneri duo tahtest piisanud Eesti esimese folkloorifestivali sünniks. Tollele ajale kohaselt oli vaja ka kommunistidega kaupa teha ja luba saada. Üdini rahvuslikuna kavandatud ettevõtmist reklaamisime neile kui Nõukogude Liidu esimese, Lahemaa rahvuspargi 15. sünnipäeva pidustust, sisult sotsialistlikku, aga vormilt rahvuslikku folkloorifestivali.
Läks läbi ja läks töösse, kuigi tol kohalikelt kommunistidelt loa saamise hetkel ei teadnud me – korraldajad – isegi, rääkimata Rakvere parteimaja rahvast, mis siis täpselt ikkagi toimuma hakkab. Ja mis sellest kõigest kokku saab.
Igatahes vallandas parajama paanika mu kirjutis „Korraldaks folkloorifestivali“, mis ilmus rajoonilehes Punane Täht. Tutvustasin seal pelgalt festivali ideed ja suunitlust, aga pöördesse oli läinud kogunisti Tallinna niinimetatud valge maja, mis oli tegelikult hoopis punaste peakorter ehk siis Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee asukoht.
Tallinnast kurja käsu ja punase suunise saanud Rakvere rajooni kompartei ideoloogiasekretär Mart Maidla noomis meid Oravaga ka, sest ju oli vaja. Aga seejärel sai ta hoopis särude tubliks ja tuliseks toetajaks, avitas läbi aastate majandusmuresid lahendada, me korraldusvankrit lükata.
Pisike paanikapisik aga jõudis Viru säru tõttu ka kultuuriministeeriumi. Sest sõna „folkloor“ kõlas seal mõne kõrvadele sama jubedalt, sama lubamatult kui näiteks „Eesti vabariik“ või „sinimustvalge“.
Et tagala oleks kindlustatud, nimetati Viru säru kultuuriministeeriumi mimikrina Eesti nõukogude sotsialistliku vabariigi oluliseks sündmuseks II üleliidulise rahvaloomingu festivali raames.
Oh seda totrat tolategemist!
Aga aeg nõudis.
Mõtlen praegu mõnikord, mida siis Viru säru juures mõned punaülemused ikkagi nii väga kartsid.
Mis hirmutas?
Toona, 1980ndate teisel poolel oli rahvakunst peaasjalikult ja eelkõige vaid sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik, mis tähendaski tihti seda, et eesti rahvariideis tehti paraku ka igasugu punaseid lollusi. Ja muudkui kummardati Moskva ja teiste liiduvabariikide pealinnade poole.
Igaüks südametunnistuse ja julguse või arguse järgi. Kes rohkem, kes vähem. Teati ju, et kui nii ei tee, siis teistmoodi ei saa. Vaid mõni üksik, näiteks Leigarite juht Kristjan Torop, ei kummardanud ja sai selle eest ka parasjagu sugeda.
Üldjuhul vaadati rahvakunsti edendades, et (puna)hundid söönud oleks ja (rukkilillesinised) lambad ka enam-vähem terved püsiks. Nihverdada me eestlased ju oskame, sest ellujäämise instinkt on sundinud.
Valdavaks rahvariideis esitatavaks repertuaariks oli aga ikkagi lavatants, mõnikord lausa balletilaadne autoriloome, mitte aga selle tegelik juur – folkloor.
Säru korraldajate sisuliseks suunitluseks saigi senini alavääristatud autentsete tantsude ja laulude tõeline väärtustamine, igasugustest seadetest loobumine. Nii-öelda vana eesti asja ülesäratamine.
Et vana eesti asja tagant kumas juba ka Eesti iseolemine või vähemasti selle võimalikkus, oli iseasi.
Viru säru on hinnatud vinge, kohe meelde jääva nime pärast. Mäletan, et kui festivali võimalikkusest rääkisin ja kirjutasin, võttis mul nööbist toonane ülemus, rajoonilehe Punane Täht peatoimetaja Jüri Peinar.
Ütles sügavasti otsa vaadates, et Sikk, nii küll ei lähe – ise tahate teha üht ehteestilikku asja, aga nimetate seda võõrsõnaga „folkloorifestival“. Et olgu aga võsukesele üks ilus ja kena eesti nimi pandud. Selline asine, et mitte öelda isamaaline soovitus siis.
Teadsin, et säruema Maie Oraval oli juba ammu tallele pandud ühe kena tantsu nimi „Viru säru“, sest just särudeks olla Viru randades nimetatud pillerkaare ja simmaneid ja muid sarnaseid ettevõtmisi. Nimi seega Oraval oli, aga tantsu veel polnud. Äkki ohverdab Orav selle veel nimetule festivalile? Nii küsisin, nii arutasime.
Ohverdaski ja õigesti tegi!
Peinar aga, va ristiisa, seisis õnneks hää ka selle eest, et kõik säru tutvustavad ja särule kutsuvad artiklid kohalikus kobrulehes ikka ilmuda said. Mis sellest, et Punase Tähe toonase nime all. Eks veidram oligi – Punane Täht kutsus ju punatähevaenulikule ettevõtmisele.
Me Viru säru nime saanud festivali kirjasõna ja reporteritöö kaudu ette valmistades püüdsin järgida oma õpetaja Juhan Peegli õpetust, et ajakirjandus peaks olema ka rahva harija. Just seda pedagoogilist, rahvavalgustuslikku panust ongi peetud Eesti rahvusliku ajakirjanduse eripäraks. Meenutagem kasvõi Masingut, Jannsenit, Jakobsoni. Kõik on suure tähega Õpetajad.
Kuna sõna „folkloor“ oli 1986. aastal me rahvale siiski veel suhteliselt