Keskööprints
Tegelaste loetelu
Reece Maddox – Rahvusvaheline kosmopoliit, kes varjab rohkem kui ühte saladust, mille eest tal võib-olla oma elu hinnaga maksta tuleb. Kuid ta päästab Kelly, isegi siis, kui see peaks jääma tema viimaseks teoks.
Kelly O’Donnell – Ta soovib välja uurida, mis tema isaga tegelikult juhtus, isegi siis, kui ta peab oma eesmärgi saavutamiseks paljastama saladusliku äripartneri, keda tema isa usaldas.
Eugene O’Donnell – Tema ootamatu surm on tõeline müsteerium. Tema pärandus oma tütrele on ehitusfirma Custom Concepts, mille ta koos James Prince’iga üles ehitas.
James Prince – Saladuslik miljonär pole mitte lihtsalt eraklik, Kelly uut äripartnerit pole näinud mitte ükski Custom Conceptsi töötaja.
Heath Brockmorton – Briti naistemees on juba aastaid Reece’i sõber olnud – kas pole mitte nii?
Rebecca Holliman – Heathi sõbratar on töötav naine, kes Kellyle algusest peale meeldima hakkab.
Oliver Kendall – Kuulub kosmopoliitide seltskonda. Kas ta on tõesti nii kahjutu, kui ta välja paistab?
Curtis Long – Jõukas ärimees, keda Reece on tundnud juba aastaid. Tundub igati loogiline tema abi paluda, kui asjad viltu vedama hakkavad.
Mark Ramsey – Turvaspetsialist, kes töötab Reece’i, Kelly ning raskesti tabatava James Prince’i heaks. Kellele ta tegelikult lojaalne on?
Härra Smith – Valitsusagent, kellel on kindel ülesanne. Mitte miski ega mitte keegi muu ei loe.
Leah Wickliff – Kelly sõber, kes kutsub naise uut äripartnerit Keskööprintsiks, sest viimane tuleb välja ainult pimeduse varjus.
Esimene peatükk
Arvuti kerge kuma oli ainsaks valgusallikaks pimedas toas. Reece Maddoxi arvates oli valgust liiga palju. Iga hetk võib mõni turvamees märgata valgust seal, kus seda olla ei tohiks, ning saata kellegi seda kontrollima. Pidu toimus mitmes hoone tagumise külje ruumis. Reece pidi tormiliste peosündmuste juurde tagasi pöörduma enne seda, kui keegi teine peale tema kaaslanna mehe eemalolekut märkab.
Viimase faili allalaadimine lõppes. Reece eemaldas arvutist mälupulga teadmisega, et vajalike failide otsimiseks ning salvestamiseks oli kulunud liiga palju aega. Laua kõrval kükitava meheni jõudis ukse tagant kostuv mehe naeruhääl. Tema suunas liikus mitu vabalt vestlevat meest. Ta kahtles, et peoperemees usuks, et Reece kõigest vannituba otsinud oli, kui keegi ta siit leiaks.
Reece seisis. Arvuti sulgemiseks polnud enam aega. Ta lükkas mälupulga oma taskusse ning silmitses hindava pilguga tuba. Teise korruse aknad olid ainsaks väljapääsuks. See polnud küll kõige optimaalsem valik, kuid siiski… Mees jooksis aknani ning piilus sealt alla. Nii murraks ta oma rumalat pead kandva kaela.
Või võiks ta selle ülesande jätta peaaegu ukseni jõudnud meeste hooleks.
Reece avas akna. Liiga hilja, ta märkas sensorit. Tema osaliseks kergenduseks ei kõlanud kuuldavat alarmi, kuid mees teadis, et oli kuskil mõne vaikse häirekella tööle pannud. Vaikselt vandudes silmitses ta maja küljeseina peal paiknevaid konarlikke kive. Tema kallid Itaalia nahkkingad polnud mõeldud kaljuronimiseks. Kahjuks aga polnud muud valikuvarianti, kui haarata kinni rõduäärest, mis ulatus natuke kaugemal maja küljest välja. Ta võiks selle küljes rippuda ja end siis lahti lasta, nii murraks ta ainult oma jala.
Kui tal kunagi õnne vaja läheb, siis nüüd oli see hetk käes. Reece ronis aknalauale ning hüppas sepistatud raudvõre poole.
Õnn naeratas talle. Mees haaras parema käega kinni alumisest käsipuust ning rippus maapinna kohal, rebides niimoodi peaaegu käe liigesekohast välja.
Hammustades valu vastu huulde, otsis mees jalgadega pragu kivifassaadis ning leidiski selle, sama tegi ta ka oma vasaku käega. See vähendas pinget tema paremas käes ning õlas, kuid äkitselt märkas ta säravat valgust toas, kust ta just lahkunud oli.
Osavustükkide jaoks polnud aega. Reece lasi käsipuust lahti ning üritas kukkudes oma lihaseid lõdvestada. Maandumist pehmendasid pügatud põõsad, mis kasvasid reas maja vundamendi ääres, kuid maandumine polnud kaugeltki mitte valutu ega helitu. Reece’i kohalt kostus äkitselt elevil hääli.
Reece tõusis viivitamatult jalule ning liibus vastu konarlikku kivimüüri. Tema tumedad juuksed ning must smoking peaksid aitama tal varjudesse sulanduda, samal ajal kui ta sentimeetrite haaval heledalt valgustatud mõisa esiosa poole liikus. Turvateenistus tuleb valduste kaugemast otsast, kuid neil ei kulu palju aega teavitamaks tervet töötajaskonda saagivaritsejast.
Jäädes vaid vaevu prožektorite valgusvihust välja, peatus Reece nurga peal, et oma riietelt mulda ning rohelisi muruliblesid maha pühkida ning lateksist kindaid eemaldada. Ta toppis need oma taskusse ning kammis sõrmedega läbi oma juuste. Enam polnud tal aega. Ta kõndis hästi valgustatud esiukse poole, justkui oleks tal täielik õigus maastikul jalutamas käia.
Õnn naeratas talle veel kord. Esiuksest väljus suur grupp lärmakaid pidulisi, kes igavlevatest turvameestest rääkides ning naerdes möödusid. Üks neist inimestest oli Curtis Long. Reece poleks õnnelt enam rohkem paluda osanudki. Tüse impordiärimees nägi väsinud välja, samal ajal kui ta naine lobises innukalt ühe noorema paariga, kes ilmselt nende poja sõbrad olid.
Reece kaalutles oma võimalusi ning astus siis üle kivimüüri, mis ääristas esiukse ees paiknevaid astmeid, samal ajal pillas üks naine parkimispiletit otsides oma koti maha.
Reece kummardus koos teiste meestega, et üles korjata huulepulk, mündid ning teised kotist välja pudenenud esemed. Naine itsitas veidi vindiselt ning vabandas soravas itaalia keeles.
Oma õnne tänades manööverdas Reece end vanema mehe kõrvale. „Tere õhtust, Curtis.”
„Reece,” tervitas Curtis üllatunult. „Ma ei näinudki sind varem.”
„Tahtsin juba enne tere ütlema tulla, kuid ei leidnud sobivat võimalust. Sa näed hea välja.” Tegelikult arvas Reece, et mees näeb välja üsna kurnatud ning kahvatu. Ta hingeldas kuuldavalt naisele mitmeid münte ulatades.
„Arst ütles mulle, et pean kaalust alla võtma ning stressist hoiduma,” lausus ta end kokku võttes. „Proovi minu äri juhtides ühegagi neist asjadest hakkama saada. Mida ta küll ootab? Neetud lollpea.”
Reece manas näole kaastundliku naeratuse. „Arstid.” See tundus piisavalt puikleva vastusena. „Kas lähete koos naisega homme ka saatkonna peole Milanos?”
„Ei, jumal tänatud. Me sõidame esimese asjana hommikul varajase lennukiga Ühendriikidesse tagasi. Mu naine nõuab, et ma Alexandrias ühe spetsialisti vastuvõtul ära käiksin.”
„Abikaasad lihtsalt on sellised.”
„Ja kuidas sina seda tead? Minu poja andmetel oled sa ikka veel vaba.”
„Veel jah,” nõustus Reece. „Nagu ka tema, kui just midagi sellest ajast, mil ma teda San Moritzis nägin, muutunud pole. Kas te lendate siis Dullesisse?”
Curtis noogutas. Mõlemad mehed astusid sammu allapoole, kui veel üks rahvahulk maja sissepääsu ees tunglema ning noorukitele nende autode ning limusiinide ettesõidutamise eest maksma hakkas.
„Ma vihkan kontinentidevahelisi lende, aga mu naine armastab Itaaliat.”
Valvuritega liitus ka kolmas turvamees, kes rääkis küll vaikselt, kuid vägagi pakilisel toonil. Reece kaalus oma võimalusi, püüdes samal ajal jätta muljet, et ta neid üldse tähele ei pane. „Ja kuidas su pojal läinud on, pärast seda kui ma teda viimati nägin?”
„Minu poeg peab karmid elutõed selgeks õppima. Ta tahab ikka veel neetud puusepaks hakata.”
Reece lasi välja vaikse kergendust väljendava ohke. „Talle on alati oma kätega töötada meeldinud.”
„Olgu, tehku siis sellest oma hobi. Aga puusepp, jumal hoia! Puusepana ei teeni ta üldse raha. Ta tahab maju ehitama hakata.”
„Ma tean ühte meest, kes seda teeb.”
Curtis