mehe hääletoonis soojendas Reece’i. „Loodetavasti mitte. Üks mu sõber tahab minna homme Milanosse saatkonna peole. Ma loodan teda veel ümber veenda, isiklikult olen pigem valmis hot dog’iks ning õlleks.”
Gene oli endine sõjaväelane, endine eriteenistuse agent. Te polnud kunagi küsinud, missuguses agentuuris Reece töötas, kuid arvestades seda, kuidas mehed kohtusid, kui Gene Reece’ile paar aastat ühel kõrvaltänaval appi tuli, oli Gene’il hea aimdus, missugust tööd mees teeb. Reece oli talle kunagi öelnud, kuhu hädaolukorra puhul helistada ning missuguseid sõnu kasutada. Ta oli kindel, et ta sõber saab aru, mida ta mälupulgaga peale hakkama peab. Reece rahunes.
„Mul on õlled praegu külmas,” pakkus Gene. „Ning panen hot dog’i grilli peale niipea, kui sa tagasi jõuad.”
„Teadsin, et võin sinu peale loota. Ma helistan sulle.”
„Tee seda ja hoolitse enda eest.”
„Loomulikult.”
Toru hargile pannes hõõrus Reece oma õlga ning lootis, et duši all käik ning veidi jääd vähendavad valu. Ta oli teise korruse akendest välja hüppamiseks liiga vana ning polnud veel täielikult veendunud, et ta põgenemisega juba hakkama saanud oli.
Ta hakkas valima tuttavat numbrit, et endast märku anda, kuid märkas siis kahte kiiresti lähenevat politseinikku. Jah. Ta teadis, et põgenemine ei saa nii kerge olla.
ÜHEKSA PÄEVA HILJEM libises Reece laia seedripuu sügavasse varju ning silmitses eredalt valgustatud aiaga korterit, mis asus nõlvaku alumises osas. Klaasist liugust ei katnud kardinad, seega vaatas Reece, kuidas Kelly O’Donnell asetas oma pea kätele tema ees olevale kirjutuslauale, mis oli kaetud kortsutatud paberite hunnikuga. Tema igast peenest keha piirjoonest peegelduv allaandmine rebis mehe südant.
Reece jagas täielikult tema leina, kuigi nad kunagi varem kohtunud polnud. Mees tundis teda, iga tedretähni, iga naeratust. Ta oli armas, elav, läbi ja lõhki naiselik versioon oma isast.
Mehes tõusev valu pani teda hambaid krigistama. Ta surus valu alla, mõeldes sellele, kas pisaratest tõesti abi leida võimalik on. Talle oleks meeldinud juhtunu pärast paar pisarat valada, kuid tema elus polnud ruumi asjade parandamisele, selle asemel olid kahetsused.
Vajutades väikest seadeldist oma mobiiltelefonil, et oma häält moonutada, surus Reece alla kiirvalimise nupu ning jälgis, kuidas naise pea paar sekundit hiljem jõnksatusega tõuseb. Punakad-kuldsed juuksed kukkusid ta näole nagu kardin. Ta lükkas need kõrvale, et pühkida kiiresti pisarad oma silmadest ning põskedelt enne oma kõrval asuva telefoni tõstmist.
„Jaa?”
Tema hääl oli pehmem, kui mees oodanud oli, seda kattis allasurutud pisarate kähe loor. „Kas ma räägin Kelly O’Donnelliga?”
Reece jälgis, kuidas Kelly kella vaatas, mispeale tema keha ettevaatlikkusest jäigaks tõmbus. „Palun vabandust, et nii hilja helistan,” lisas ta kiirustades. „Kuid jõudsin just linna tagasi ning kuulsin juhtunust. Teie mind ei tunne, aga minu nimi on… James Prince.”
Naise sõrmed klammerdusid tugevamini telefonitoru külge. Segu lootusest ning sihikindlusest asendas meeleheite tema väljendusrikkal näol. „Ma tean teid, härra Prince. Te olite mu isa äripartner.”
„Jah. Kuulsin just tema kahetsusväärsest õnnetusest.”
„Mu isal polnud õnnetust, härra Prince. Ta mõrvati.”
Mehe keha tõmbus pingule. Tal oli õigus, kuid ta ei saanud seda mitte mingil juhul kindlalt teada. „Politsei ütles…”
„Politseinikud on ebakompetentsed.”
Lükates tooli tahapoole, tõusis ta püsti ning hakkas toas ringi sammuma. Väikest kasvu ning sale naine oli alateadlikult väga graatsiline. Aastatepikkune võimlemine ning võitluskunstide treening olid andnud talle peene, heas toonuses keha.
„Mu isa oleks võib-olla võinud sattuda kellegagi eile õhtul järelhaagise juures kaklusesse, aga ta polnud purjus, kuna ta ei joo. Enam mitte.”
„Tema vere alkoholisisaldus oli 0,3 ning sündmuspaigalt leiti peaaegu tühi viskipudel kahe klaasiga ja…”
Naine peatas tema üksikasjaliku loetelu. „Ma olen politseiga rääkinud, härra Prince. Pikalt. Ja tegelikult ei hooli ma sellest, mida nad ütlevad.”
Oli imekspandav, kui palju põlgust suutis naine sellisesse lihtsasse lausesse süstida.
„See viski on üks põhjustest, mille järgi ma tean, et ta mõrvati,” jätkas Kelly. „Ta oli juba aastaid avamata pudelit oma kabinetis hoidnud. Ma ei tea küll täpselt miks, aga isegi siis, kui mu isa jõi, ei puudutanud ta kunagi viskit. Ta lihtsalt ei talunud selle lõhna. Ei, härra Prince, keegi sundis selle viski talle kurgust alla ning tappis ta ja ilmselt ka selle teise mehe, ükskõik mida kohalik politsei ka ei usuks.”
Naise hääles oli kindlus ning mitte kübekestki kahtlust. Ta lõpetas ringi sammumise ning liikus aknani, et silmitseda jahedat ning pimedat ööd. Automaatselt tõmbus Reece tagasi. Naine ei näe teda mitte mingil juhul, kuid ta lõpetas siiski liikumise ning oli väga vaikselt paigal, kuna tundus, et Kelly vaatab otse tema suunas.
„Üks põhjustest?”
Akna juurest eemale pöörates jätkas ta toas ringi sammumist. Mees jälgis, kuidas tema pringid rinnad valge kampsuni all üles-alla liikusid.
„Politsei väidab, et tulekahju sai alguse teise mehe suitsust, kuid isa ei lubanud kellelgi oma järelhaagises suitsetada. Mitte kunagi.”
„Äkki nad selle pärast kaklesidki.”
Kelly ignoreeris vahelesegamist nii nagu seda kunagi juhtunud polekski. „Lisaks sellele ei hoidnud ta oma järelhaagises tuleohtlikke materjale. Keegi võttis need ehitusobjektilt ning tõi tema haagisesse, nii et see aurudega täituks. Tulekahju polnud õnnetus.”
Naisel oli igas asjas täielikult õigus.
„Uskuge, mida tahate, härra Prince. Politsei teeb ka nii. Ma eeldan, et tahate minult aruannet äri kohta.”
Naise tasane toon ei maskeerinud masenduse nooti. Ta liikus tagasi laua äärde, tõstis ringi mitmeid pabereid ning hakkas kirjeldama stsenaariumi, mida mees oleks oodanud, kui ta ajavahest ning lennukisõidust üleväsinud poleks olnud.
„Haagis hävis loomulikult täielikult. Kindlustusfirma hakkab vastutuse eest põiklema. Puidu- ning müüritööfirmad on peatanud meile plaanipäraste saadetiste läkitamise, kuni me neile kogu ulatuses ei maksa. Kõigi tulevate tellimuste eest nõuavad nad ettemakset. Maksin töötajatele järgmise nädala palga ette ära, aga kui materjalid peatselt ei saabu, pole mul neile väga palju tööd anda. Loomulikult on firma arved külmutatud, aga ma pole üldse kindel, et seal piisavalt raha oli kõigi arvete maksmiseks. Surm meelitab kiiresti võla sissenõudjad oma peidupaigast välja. Ma ei tea täpselt kellele ja kui palju me võlgneme, kuna arved olid haagises ning nüüdseks on neist vaid tuhk järele jäänud. Ja kuna mul polnud võimalust teiega ühendust võtta…”
„Ma kannan uuele äriarvele piisavalt raha, et maksmata võlad ära tasuda. Ja ärge muretsege, ma hoolitsen ka varustajate eest. Te ei pea enam end firma eest vastutavana tundma.”
Kelly pillas paberid maha ning muutus jäigaks, tema hääl muutus külmemaks. „Ma vaidleksin vastu, härra Prince. Kas te polnud mitte minu isa vaikiv partner?”
„Olin küll, jah. Nagu ma ütlesin, hoolitsen ma asjade eest ning maksan kinni kõik teie kulutused.”
„Ma hindan seda väga, kuid te ei saa jutu mõttest aru. Te olite minu isaga partnerid. Oma isa ainsa pärijana pärisin ma tema osaluse Custom Conceptsis. See teeb nüüd meist partnerid.”
Mehe suu avanes, kuid ta ei suutnud mitme sekundi jooksul mitte midagi öelda. Naine seisis pulksirgelt, sada seitsekümmend viis sentimeetrit naiselikku otsustuskindlust.
„Tahate öelda, et kavatsete äri juhtimist jätkata?”
„Igal