Keskööprints. Dani Sinclair

kontoris? Juhul, kui te seda veel ei tea, siis plahvatas järelhaagis ning põles maha koos minu isaga.”

      „Me rendime ruumid ühes laohoones Granby tänaval. Saadan teile aadressi ning võtme paari päeva jooksul. Laohoones on ruumi nii kabinettide jaoks kui ka laoruumid saadetiste jaoks, mis otse ehitusobjektile ei lähe. Selle idee elluviimist arutasime me teie isaga paar nädalat tagasi.”

      „Ta ei maininud midagi.”

      Ta polekski seda teinud, sest alalise kontori sisseseadmine oli midagi sellist, mida Gene teha ei tahtnud. Ta ei näinud vajadust lisakulutuste jaoks, kuid Kelly ei saanud seda teada. Ausalt öeldes oli Reece üllatunud, et Kelly oma isa partnerist üldse teadis. Gene oskas vaikida. See, et Reece veel elus oli, oli selle tõestuseks.

      „Kas teile ei meeldi asukoht?”

      „Ei, loomulikult mitte.”

      „Siis kuulete te minust peatselt.”

      „Oodake! Kuidas ma teiega ühendust võtta saan, kui mul mõni probleem tekib?”

      „Te ei saagi. Praegu mitte. Annan teile teada, kui ma uue telefoninumbri saan.”

      „Kas praegusel on midagi viga? Teie kõne tuli salastatud numbrilt.”

      „Nii ma äri teengi, preili O’Donnell. Ma olen väga privaatne inimene. Kas teil on sellega seoses probleeme?”

      „Jah, aga ma ei usu, et see teile korda läheb.”

      „Ei, mitte eriti.” Mees kõhkles, olles kummaliselt vastumeelne kõne lõpetamise suhtes. Naine ei võinud teada, kui palju Reece tema leina jagas. Teatud viisil olid nad mõlemad just isa kaotanud.

      „Kelly, su isa oli eriline mees. Mulle oli suureks õnneks, et sain teda oma sõbraks lugeda.” Reece igatses teda rohkem, kui Kelly seda ette kujutada oskas. „Ta oleks väga uhke selle üle, kuidas sa asju pärast tema surma kontrolli all hoidnud oled. Proovi nüüd muretsemine lõpetada ning katsu natuke magada. Järgmised nädalad tulevad sinu jaoks väga kiired.”

      Ja mees peab väga palju ja kiiresti rüselema, et temast sammu võrra eespool olla. See väljakutse muutub ilmselt huvitavaks.

      Teine peatükk

      „Ma ei suuda seda uskuda. Keskööprints on sulle jälle lilli jätnud?”

      Kelly O’Donnell tõstis oma pilgu väikeselt iiriste kimbult ning vaatas oma uut sõpra Leah Wickliffi, kuid suunas siis oma silmad jällegi lilledele.

      „Ära kutsu teda niimoodi. Need on lihtsalt tänuavaldus. Ma lahendasin vaidluse ühe alltöövõtjaga.”

      „Mhmh.”

      „Lõpeta ära. Lilled olid kena žest.”

      „Kena. Jaa muidugi. Ma olen Ferinelli ettevõtte heaks kaks aastat töötanud. Selle aja jooksul pole ma saanud mitte ühte võilillegi, rääkimata vaasitäiest iiristest ning karbist kalli šokolaadiga. Aga samas ei tööta ma ka nähtamatu mehe heaks, nii et selles see vahe ilmselt seisnebki.”

      „Ta pole nähtamatu. Ta on lihtsalt…”

      „Vampiir?”

      „Lõpeta see.”

      „Sa oled selle mehega ainult telefoni teel rääkinud. Sa pole teda mitte kordagi näinud. Keegi pole teda näinud. Ja paar korda, kui sa temaga rääkinud oled, on olnud hilistel õhtutundidel. Ta hiilib kontorisse siis, kui kõik on juba läinud, et sulle teateid jätta ja vajalikesse kohtadesse oma allkirju anda ja mitte ükski töötaja pole teda ealeski oma silmadega näinud. Mulle tundub küll, et tegemist on vampiiriga.”

      See kõik oli tõene, kuid kõlas tunduvalt hullemini nüüd, kui Leah kõik faktid kõva häälega ette lugenud oli.

      „Sa pead nende imelike raamatute lugemise ära lõpetama. Pealegi, kes on öelnud, et vampiirid kasutavad tualettvett?”

      Kelly armastas kergelt vürtsikat lõhna, mida ta mehe väikese steriilse kabinetiga seostama hakanud oli.

      Leah lükkas oma tumepruunid juuksed taha ning irvitas. „Ta kurameerib sinuga.”

      „Ei kurameeri!”

      „Kommid, lilled, armastuskirjad – mulle tundub see küll kurameerimisena.”

      Kelly võttis kätte ühe hiljutise kirjakese oma laualt ning luges selle kõva häälega ette. „Hästi tehtud, Kelly. Lase Fredil Oakly töö jaoks veel üks müüriladuja palgata ja sul oli õigus, me vajame tõesti veel ühte laadungit neid kaks korda neljasid järgmiseks nädalaks. Ütle oma sõbrale Rileyle, et ta alustaks tööd Trefolie projekti kallal. J. P.” Ta vaatas teravalt oma sõbra poole. „Ta peab oma poeetiliste väljendite kallal vaeva nägema või mis sa arvad?”

      „Olgu, võib-olla mitte armastuskirjad, aga ole nüüd, missugune ülemus saadab pidevalt oma sekretärile lilli ning komme?”

      „Partner või vähemalt administratiivne assistent. Ta pole minuga kordagi kohtunud ja pealegi on ta vana mees.”

      „Kuidas sa seda tead?”

      „Tema hääle järgi. See kõlab vanalt.” Ja mitte päris inimese moodi, kuid seda ei julgenud ta Leah’le mainida, arvestades oma sõbra elavat kujutlusvõimet.”

      „Räpane vana mees siis.”

      „Leah! Ta oli mu isa sõber!”

      „Isegi vampiiridel peab sõpru olema.” Ta tõstis oma käe, et uusi proteste eemale tõrjuda. „Olgu. Aga ma ütlen ikkagi, et ta on imelik.”

      „Ekstsentriline.”

      Leah tegi näole grimassi. „Mida sa ütled inimestele, kes helistavad ning nõuavad firma presidendiga isiklikult rääkimist?”

      „Seda, et kui mina neid aidata ei saa, siis lasen ma tal neile tagasi helistada. Ja ta ilmselt teebki seda, sest need inimesed helistavad mulle haruharva tagasi, et selle pärast kaevata.”

      Ma arvan ikkagi, et ta on vampiir, kes sinust sisse võetud on.”

      „Sina ja Jimmy peate lõpetama „Vampiiritapja Buffy” DVD-de vaatamise.”

      „Hei, see on klassikaline sari.”

      „Kas sa tulid siia, et mind ahistada või on minu segamise taga ka mingi põhjus?”

      „Mis segamine? Sa oleksid pidanud juba tund aega tagasi lõpetama ja sa pidid uksed lukku panema pärast seda, kui sa selle politseiuurijaga pahandasid.”

      „Nad isegi ei kuula mind, Leah.”

      „Ma tean. Ma kuulsin osaliselt su vestlust lõuna ajal pealt. Mäletad? Nii et su nõbu ja tema naine on politseiraportiga rahul. Nagu ka sinu tädi ja onu ning kõik teised. Ja sellest on juba kuid möödunud. Oled sa kindel, et su isa mõrvati?”

      „Ära sina ka hakka.”

      „Ma tahan lihtsalt öelda, et politseil peab olema põhjus arvamaks…”