rohkem vaja.” Tugeva kehaehitusega vanamees lasi vööriotsa lahti ja viskas selle üle parda, kui nad tema juurde läksid. „Aga ära muretse. Selleks ajaks, kui me Skekenhusi jõuame, on Mereema sind rohkem loputanud, kui sa jaksad kannatada.” Ta oli võitleja – Astel nägi seda sellest, kuidas ta seisis, ja ta lai nägu oli ilmast ja sõjast laastatud.
„Jumalad pidasid heaks võtta minult tugev vasak käsi.” Yarvi tõstis oma väändunud jäseme ja võngutas selle ainsat sõrme. „Aga nad andsid mulle selle asemel Rulfi.” Ta patsutas vanamehe tursket õlga. „See pole küll alati kerge, aga ma olen vahetusega rahul.”
Rulf kergitas karvast kulmu. „Tahad teada, mida mina sellest arvan?”
„Ei,” vastas Yarvi ja hüppas pardale. Astel ainult kehitas halli habemega sõjameest vaadates õlgu ja hüppas järele. „Tere tulemast Lõunatuulele.”
Astel muigutas suud ja sülitas üle parda. „Ma ei tunne end väga teretulnuna.”
Umbes nelikümmend hatuse väljanägemisega aerumeest istus oma meremehekastidel ja põrnitses teda ja tal polnud kahtlustki, mida nad mõtlevad. Mida see plika siin teeb?
„Samad koledad mustrid korduvad ikka ja jälle,” pomises ta.
Isa Yarvi noogutas. „Selline see elu juba on. Harva juhtub, et viga tehakse vaid üks kord.”
„Kas ma tohin midagi küsida?”
„Mul on tunne, et kui ma keeldun, siis sa küsid ikka.”
„Ma ei ole vist kuigi sügav kaev.”
„Räägi siis.”
„Mida mina siin teen?”
„Oh sa, pühad mehed ja kavalad naised on tuhat aastat sedasama küsinud, aga vastuse ligi pole jõudnud.”
„Räägi sellest palvepunuja Brinyolfiga,” ühmas Rulf ja tõukas aluse odaotsaga kaist eemale. „Ta paneb sul oma jutu, mikside ja seksidega kõrvad huugama.”
„Kes see ometi on,” pomises Yarvi ja kortsutas kauge silmapiiri poole kulmu, nagu näeks seal pilvedesse kirjutatud vastust, „kes näeks läbi jumalate suurtest plaanidest? Sama hästi võiks küsida, kuhu haldjad läksid.” Ning vana ja noor mees vaatasid teineteisele naeratades otsa. See etendus ei olnud nende jaoks ilmselgelt midagi uut.
„Väga tore,” ütles Astel. „Ma mõtlen, et miks sa mind siia laevale tõid.”
„Aa.” Yarvi pöördus Rulfi poole. „Mis sa arvad, miks ma selle asemel, et minna lihtsama vastupanu teed ja lasta ta kividega surnuks loopida, riskisin meie kõigi eluga ja tõin oma laevale kurikuulsa mõrtsuka Astel Bathu?”
Rulf toetus hetkeks odale ja kratsis habet. „Mul ei ole õrna aimugi.”
Yarvi vaatas Astla poole, silmad pärani. „Kui ma ei jaga oma mõtteid isegi oma vasaku käega, miks ma peaksin neid siis sinusugusega jagama? Mõtle ise, sa ju haised.”
Astel hõõrus meelekohti. „Ma pean maha istuma.”
Rulf asetas isalikult käe ta õlale. „Ma saan aru.” Ta tõukas Astla nii tugevasti lähimale kastile, et tüdruk lendas selili üle kasti ja maandus tagumise mehe süles. „See siin on sinu aer.”
PEREKOND
„Sa jäid hiljaks.”
Rinil oli õigus. Kuuisa naeratas heledalt, tema lapsed, tähed, särasid taevakangal ja kitsast sara valgustasid üksnes tulest jäänud söed, kui Brand madala ukseava alt kummardudes sisse astus.
„Anna andeks, õde.” Ta läks kummargil oma pingi juurde ja vajus pika oige saatel istuli, tõmbas valutavad jalad saabastest välja ja sirutas varbaid soojuse poole. „Aga Harper pidi veel turvast lõikama ja siis ma aitasin vanal Fenil puid sisse kanda. Ega ta neid ise ei jaksanud lõhkuda ja kirves oli ka nüri, nii et ma pidin seda teritama, ja siia tulles läks Lemi vankril telg pooleks, nii et me pidime paari mehega aitama …”
„Sinu häda on selles, et sa teed kõigi teiste hädadest oma mured.”
„Inimesi tuleb aidata, kui endal abi vaja, siis ehk aitavad nemad sind.”
„Võib-olla.” Rin osutas peaga sütel oleva poti poole. „Seal on süüa. Jumalad teavad, et ei olnud kerge osa sulle jätta.”
Brand andis õele laksu vastu põlve ja kummardas söögi poole. „Aga ole sa selle eest õnnistatud, õeke.” Brand oli hirmsasti näljane, kuid tal oli meeles toidu eest Maaisale tänusõnad pomiseda. Ta mäletas küll, mis tunne on, kui üldse süüa pole.
„Väga maitsev,” ütles ta ja sundis end neelama.
„Siis oli parem, kui valmis sai.”
„Ikka on hea.”
„Ei ole.”
Brand kehitas õlgu ja noolis poti tühjaks ning soovis, et sööki oleks rohkem. „Nüüd hakkab teistmoodi olema, kui ma katsed läbi tegin. Sellistelt sõjakäikudelt tullakse rikkana tagasi.”
„Enne iga sõjakäiku käib sepapajas selliseid, kes räägivad, kui rikkaks nad saavad. Mõnikord nad ei tule tagasi.”
Brand naeratas talle. „Minust sa nii lihtsalt lahti ei saa.”
„See ei olegi minu eesmärk. Loll sa ju oled, aga rohkem mul peret pole.” Rin otsis midagi oma selja tagant ja ulatas talle. Loomanahkadest pundar, plekiline ja narmendav.
„Minule?” küsis Brand ja sirutas käe läbi kustuva koldesoojuse seda võtma.
„Sulle suurtel seiklustel seltsiks. Meenutuseks kodust. Meenutuseks perekonnast. Nagu see on.”
„Sa oled kogu perekond, mis mul vaja.” Puntra sees oli nuga, selle poleeritud tera sädeles. Võitluspistoda, millel oli pikk ja sirge tera, käekaitse kujutas kaht kokkukeerdunud madu ning pidemenupp möirgavat lohepead.
Rin kummardus lähemale, et vaadata, mis ta kingitusest arvab. „Kunagi ma teen sulle mõõga. Praegu ma rohkem ei oska.”
„Sina tegid selle?”
„Gaden aitas pidemega. Aga teras on kõik minu tehtud.”
„See on peen töö, Rin.” Mida lähemalt ta vaatas, seda parem see paistis, madudel olid kõik soomused välja joonistatud, lohe paljastas hambaid, teras olid haljas nagu hõbe ja nuga surmavalt terav. Ta julges seda vaevu puudutada. See näis tema räpaste käte jaoks liiga hea. „Jumalad, see on meistri töö!”
Rin naaldus seljatoele, hooletult, otsekui oleks seda algusest peale teadnud. „Ma vist leidsin sulatamiseks parema viisi. Kuumema. Peaaegu nagu savipotis. Luu ja süsi seovad raua teraseks, liiv ja klaas meelitavad mustuse välja ja jätavad selle puhtaks. Aga nipp on kuumuses … Sa ei kuulagi.”
Brand kehitas kergelt õlgu. „Ma oskan sepahaamrit vibutada küll, aga ma ei saa selle maagiast aru. Sa oled kümme korda parem sepp, kui mina iial olin.”
„Gaden ütleb, et mind on puudutanud Tema, kes Lööb Alasile.”
„Küllap tal on hea meel, et ma sepapajast ära läksin ja ta sind õpilaseks sai.”
„Mul on annet.”
„Sa oled tagasihoidlik.”
„Tagasihoidlikkus on neile, kellel pole millegagi kiidelda.”
Ta kaalus pistoda pihus, tundis selle parajat raskust ja tasakaalu. „Minu väike õde, sepapaja emand. Paremat kingitust pole mul iial olnud.” Mitte et ta oleks neid palju saanud. „Ma tahaksin, et mul oleks sulle midagi vastu anda.”
Rin viskas pingile pikale ja heitis õhukese tekinartsu üle jalgade. „Sa oled mulle andnud kõik, mis mul on.”
Brand krimpsutas nägu. „Palju seda just pole.”
„Mina ei kurda.” Rin sirutas oma tugeva, korpas ja sepatööst mõhnalise käe üle tuleaseme, Brand võttis selle ja nad pigistasid teineteise kätt.
Brand