Pool maailma. Harper Voyager

„Suurkuningas ootab, isa Yarvi.”

      Grom-gil-Gorm läks nende ees mööda märga kaid ja Astel hiilis kõige lõpus järele – külmetades, märjana, kibestununa ja võimetuna, kogu põnevus Purumere rikkaima linna nägemisest oli nagu käega pühitud. Kui inimest oleks võimalik tappa vaid tema selga põrnitsedes, oleks Mõõkademurdja sel päeval verisena läbi Viimse ukse langenud, aga kortsus kulm ei ole mõõgatera ja Astla viha ei lõiganud kedagi peale tema enda.

      Lõunatuule meeskond vantsis läbi kõrge kahepoolse ukse koridori, mille seinad olid poleeritud põrandast kuni kõrge laeni kaetud relvadega. Iidsed, roostest näritud mõõgad. Murtud vartega odad. Täkitud ja mõranenud kilbid. Relvad, mis olid kunagi lebanud laibakuhjas, üle mille Bail Ehitaja esimese Suurkuningana sellesse paika turnis. Relvadega, mis kuulusid sõjavägedele, mille tema järeltulijad hävitasid, kui levitasid oma võimu Jüütmarkist kuni Madalmaadeni, Inglefoldini ja poolele teele üle Purumere. Sajad võidukad aastad, ja ehkki mõõkadel, kirvestel ja mõlkis kiivritel polnud häält, kõnelesid need koos selgemini kui ükski ministri sosin, kõrvulukustavamalt kui ühegi relvameistri hüüd.

      Suurkuningale vastu hakata on väga halb mõte.

      „Ma pean ütlema, kuidas mind üllatab, et Mõõkademurdja Suurkuninga uksehoidjaks on,” sõnas isa Yarvi parasjagu.

      Gorm kõõritas tema poole. „Me kõik peame kellegi ees põlvitama.”

      „Mõned meist põlvitavad siiski kergemini kui teised.”

      Gormi kulm tõmbus veel rohkem kortsu, kuid tema minister hakkas esimesena rääkima. „Vanaema Wexen võib olla äärmiselt veenev.”

      „Kas ta veenis teid juba Üht jumalat teenima?” küsis Yarvi.

      Scaer turtsatas plahvatuslikult, ime, et tal ninast tatti rinnale ei lennanud.

      „Miski ei kisu mind välja Sõjaema verisest embusest,” urises Gorm. „Nii palju ma sulle luban.”

      Yarvi naeratas, otsekui lobiseks ta sõpradega. „Minu onu kasutab neidsamu sõnu. Göötimaal ja Vanstrimaal on palju ühist. Me palvetame samamoodi, räägime samamoodi, võitleme samamoodi. Meid eraldab vaid kitsas jõgi.”

      „Ja sajad aastad surnud isasid ja poegi,” pomises Astel endamisi.

      „Kuss!” sisistas Rulf tema kõrval.

      „Meil on verine minevik,” sõnas Yarvi. „Aga head juhid peavad jätma möödunud ajad selja taha ja vaatama tulevikku. Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam näib, et meie võitlused üksnes nõrgestavad meid mõlemaid ja toovad kasu teistele.”

      „Nii et pärast kõiki lahinguid ühendame jõud?” Astel nägi, kuidas Gormi suunurk naerule kerkis. „Ja tantsime koos üle surnute sinu vaprasse tulevikku?”

      Naeratused ja tantsimine – Astel heitis pilgu seintel rippuvate relvade poole ja mõtles, kas ta saaks mõne mõõga sealt lahti kiskuda ja Gormi pealuu sisse lüüa, enne kui Rulf teda takistada jõuab. See tegu oleks Göötimaa sõdalase vääriline.

      Aga Astel ei olnud ju Göötimaa sõdalane ega pidanud selleks ka kunagi saama.

      „Sa punud ilusa unenäo, isa Yarvi.” Gorm ohkas puhkides. „Aga sa punusid kord varemgi mulle ilusa unenäo. Me kõik peame ärkama ja meeldigu meile põlvitada või mitte, aga koidik kuulub Suurkuningale.”

      „Ja tema ministrile,” lisas ema Scaer.

      „Eeskätt temale.” Mõõkademurdja lükkas koridori lõpus suured uksed pärani.

      Astel mäletas seda üht korda, kui ta oli seisnud Göötimaa Jumalatekojas ja põrnitsenud oma isa kahvatut ja külma surnukeha, püüdes ema kätt nii kõvasti pigistada, et ema enam ei nutaks. See tundus talle siis maailma kõige hiiglaslikum saal, liiga suur, et olla inimkätega ehitatud. Aga Sosinate kambri olid ehitanud haldjakäed. Sinna oleks mahtunud viis Jumalatekoda ja ruumi oleks jäänud ka selleks, et külvata korralik põllutäis otra. Selle siledad haldjakivist ja haldjaklaasist seinad tõusid kõrgele-kõrgele ning kadusid üleval peadpööritavasse hämarusse.

      Kuus suurt Kõrgete jumalate kuju vaatas süngelt allapoole, kuid Suurkuningas oli nende kummardamisest ära pöördunud ja tema müürseppadel oli palju tööd olnud. Nüüd seisis nende kõigi kohal seitsmes. Lõunamaalaste jumal, Üks jumal, ei mees ega naine, ei naerev ega nuttev, käed lämmatavas embuses laiali aetud, vaatas ta alla täis ilmetut ükskõiksust inimkonna tühiste tegemiste vastu.

      Inimesed olid kogunenud põranda kaugematesse servadesse ja inimesest kümme korda kõrgemale hallist haldjametallist rõdule, samuti teisele samasugusele, mis oli teist veel sama kõrgel üleval. Astel nägi pikkade palmitsetud juustega vansterlasi ja trööve, kelle käsivarred olid täis hõbedasi rõngasrahasid. Ta märkas parkunud nägudega saarlasi, jässakaid madalmaalasi ja metsikute habemetega inglinge. Ta silmas kiitsakaid naisi, kelles tundis ära shendid, ja Sagenmarki tüsedaid kaupmehi. Ta nägi tumedanäolisi saadikuid Kataaliast või Lõunaimpeeriumist või ehk isegi kaugemalt.

      Näis, et kõik maailma rahvad olid kogunenud ühise eesmärgiga – lakkuda Suurkuninga tagumikku.

      „Suurim inimeste seas!” hüüdis isa Yarvi. „Jumalate ja kuningate vahepealne. Heidan silmili sinu ette!” Ja ta peaaegu et viskus näoli maha, tema hääle kaja põrkas vastu ülemisi rõdusid ja purunes tuhandeteks ja tuhandeteks sosinateks, mille järgi oli saal oma nime saanud.

      Kuulujutud olid selle suurima vastu inimese seas tegelikult ülearu helded olnud. Suurkuningas oli oma liiga suure trooni peal kui kokkukuivanud inimvare, ta kärbunud nägu vajus luudelt lahti ja habemest oli alles paar halli salku. Vaid tema silmades säras elumärk, ta pilk oli ergas ja kivikõva, kui ta Göötimaa ministrit põrnitses.

      „Nüüd põlvita, loll!” sisistas Rulf ja tiris Astla vöödpidi enda kõrvale maha. Ja täitsa õigel ajal. Üks vana naine kõndis juba üle laia põranda nende poole.

      Ta oli ümara näoga ja emalik, ta säravaid silmi ümbritsesid sügavad naerukurrud, valged juuksed olid lühikeseks lõigatud ja jämedakoelisest hallist kangast rüü lohises põrandal nii tugevalt, et serv oli räpasteks narmasteks kulunud. Tema kaela ümber oli peenike kett, mille otsa olid aetud ruunidega kaetud krabisevad paberid.

      „Me saame aru, et kuninganna Laithlin ootab last.” Ta ei näinud kangelase moodi välja, aga jumalate eest, ta rääkis kangelase häälega. See oli sügav, pehme ja vaevata võimukas. See hääl nõudis tähelepanu. See hääl kohustas kuulekusele.

      Isegi põlvili olles leidis Yarvi võimaluse veel madalamale kummarduda. „Jumalad on teda õnnistanud, kõige auväärsem vanaema Wexen.”

      „On see ehk Musta trooni pärija?”

      „Võime vaid loota.”

      „Anna kuningas Uthilile edasi meie soojad õnnesoovid,” krigistas Suurkuningas, kelle kärbunud näol polnud ühtki märki soojusest ega õnnesoovidest.

      „Mul on hea meel neid edasi anda ja neil neid vastu võtta. Kas ma tohin tõusta?”

      Esimene minister naeratas soojalt, tõstis ühe peopesa ja Astel nägi sellele tätoveeritud tillukeste kirjamärkide ringe teiste ringide sees.