tulen tagasi, Rin. Enne kui sa arugi saad.”
„Kindlasti aardekoorma all lookas.”
Brand pilgutas talle silma. „Laulud räägivad mu suurtest tegudest ja mul on kaasas tosin tublit saareorja.”
„Kuhu me nad magama paneme?”
„Suurde kivist majja, mis ma sulle kindluse juurde ostan.”
„Mul on siis oma riiete jaoks tuba,” ütles Rin ja torkis sõrmeotsaga sõrestikseina. Nende kodu oli kehvake, aga jumalad teadsid, et nad olid selle eest tänulikud. Olid ajad, kui neil polnud muud katust pea kohal kui taevas.
Brand heitis ka pikali, põlved kõverdatud, sest ta jalad ulatusid nüüdseks pikalt üle pingiotsa, ja hakkas haisvat tekiräbalat lahti harutama.
„Rin,” avastas ta end ütlemas, „ma vist tegin ühe lolli asja.” Ta ei osanud eriti saladust pidada. Eriti mitte Rini eest.
„Mis siis seekord?”
Brand näppis üht tekiauku. „Rääkisin tõtt.”
„Millest?”
„Astel Bathust.”
Rin tõstis peod näo ette. „Mis sul ometi temaga on?”
„Mis mõttes? Ta isegi ei meeldi mulle.”
„Ta ei meeldi kellelegi. Ta on nagu pind maailma perses. Aga sina muudkui näpid teda.”
„Mul on tunne, et jumalad tõukavad meid kokku.”
„Kas sa oled proovinud teises suunas minna? Ta tappis Edwali. Tappis ta! Edwal on surnud, Brand.”
„Ma tean. Ma olin seal. Aga see ei olnud mõrv. Mida ma oleksin pidanud tegema? Ütle mulle, sest sina oled ju tark. Hoidma suu kinni nagu kõik teisedki? Hoidma suu kinni ja laskma ta kividega surnuks loopida? Ma ei saa sellist koormat kanda!” Ta taipas, et peaaegu karjub, viha pulbitses temas ja ta tasandas häält. „Ma ei saa.”
Tekkis vaikus, nad vaatasid teineteisele süngelt otsa ning tuli turtsatas ja lasi üles sädemepahvaku. „Miks pead sina alati olema see, kes korra majja lööb?” küsis Rin.
„Vist seepärast, et keegi teine seda ei tee.”
„Sa oled alati hea poiss olnud.” Rin vaatas läbi suitsuaugu paistvat tähistaeva tükikest. „Nüüd oled sa hea mees. Selles ongi sinu häda. Ma ei tea ühtki paremat meest, kes teeks häid asju ja saaks halbu tulemusi. Kellele sa oma loo rääkisid?”
Brand neelatas ja suitsuauk tundus ka talle väga huvitav. „Isa Yarvile.”
„Oh jumalad küll, Brand! Sina ei tee ka midagi poolenisti.”
„Sellel poleks mõtet,” pomises Brand. „Aga äkki saab kõik korda?” See oli vaevaline ja meeleheitlik katse, et Rin ütleks talle jah.
Rin ainult lebas ja vaatas lakke, seepärast võttis Brand tema pistoda uuesti pihku ja vaatas, kuidas ere teras tule värvides säras.
„See on tõesti peen töö, Rin.”
„Jää magama, Brand.”
PÕLVILI
„Kui kahtled, siis põlvita.” Rulfi kui tüürimehe koht oli Lõunatuule ahtris platvormi peal, tüüriaer ühe kaenla alla kiilutud. „Põlvita sügavalt ja põlvita tihti.”
„Põlvita,” pomises Astel. „Selge.” Tema käes oli üks tagumistest aerudest, koht, kus tuli teha kõige rohkem tööd, aga mis tõi kõige vähem au, otse Rulfi pidevalt valvel pilgu all. Astel vahtis ringi ja püüdis üle õla vaadata, et ometi Skekenhusi näha, aga õhus oli vihmaudu ja ta ei näinud midagi peale hämaruses luuravate kummituste. Kuulsate haldjamüüride kõrguvad fantoomid. Vaid õrn vari hiiglaslikust ministeeriumihoonest.
„Kõige parem oleks, kui sa siin kogu aeg põlvili püsiksid,” ütles Rulf. „Ja jumalate nimel, hoia keel hammaste taga. Kui sa vanaema Wexenit kuidagi solvad, siis on kividega surnuksloopimine selle kõrval kerge karistus.”
Kui nad lähemale liuglesid, märkas Astel sadamasillal kogusid. Kogudest said mehed. Meestest said sõdalased. Auvahtkond, ehkki pigem jäi neist mulje kui vangivalvuritest, kui Lõunatuul kai külge seoti ning isa Yarvi ja tema läbiligunenud meeskond vihmast libedale kaile ronisid.
Kuueteistkümne talve vanusena oli Astel enamikust meestest pikem, kuid seda, kes nüüd ette astus, võis vabalt hiiglaseks pidada, sest mees kõrgus temast terve pea jagu üle. Tema pikad juuksed ja habe olid vihma käes tumenenud ja hallisegused, ta õlgu kattev valge karusnahk kastepiiskadega kaetud.
„Kas tõesti isa Yarvi.” Tema meloodiline hääl oli võimsa kehakujuga kummalises vastuolus. „Aastad on sestpeale mitu tiiru teinud, kui me viimati sõnu vahetasime.”
„Kolm aastat,” vastas Yarvi kummardades. „See päev Jumalatekojas, mu kuningas.”
Astel pilgutas silmi. Ta oli kuulnud, et Suurkuningas on kössis vanamees, poolpime ja kardab omaenda toitugi. See hinnang paistis väga vale. Ta oli õppinud harjutusväljakul mehe jõudu hindama ning kahtles, kas on kunagi näinud kedagi tugevamat. Lisaks ka sõdalane, kui armide järgi otsustada, tema kullaga üle löödud vöö küljes rippus mitu terariista. See mees nägi tõesti kuninga moodi välja.
„Ma mäletan hästi,” vastas ta. „Kõik olid minu vastu väga-väga ebaviisakad. Göötimaa külalislahkus, mis, ema Scaer?” Tema kõrval seisev paljaks aetud peaga naine põrnitses Yarvit ja tema meeskonda sellise näoga, nagu oleks nad sõnnikuhunnikud. „Ja kes see on?” küsis mees, kui ta pilk Astlale langes.
Kakluste algatamises oli Astel asjatundja, aga igasugune muu etikett oli talle saladuseks. Kui ema püüdis talle selgitada, kuidas üks tüdruk peaks käituma, millal kummardama ja millal põlvitama ja millal võtit hoidma, siis Astel noogutas ja mõtles mõõkadest. Aga Rulf oli käskinud põlvitada, seepärast langes ta kohmakalt kaid katvatele märgadele kividele, pühkis märjad juuksed näolt ja peaaegu et komistas omaenda jalgade otsa.
„Mu kuningas. Mu suur…kuningas, ma tahtsin öelda …”
Yarvi turtsatas. „See on Astel Bathu. Minu uus narr.”
„Kuidas tal välja tuleb?”
„Seni pole naerma ajanud.”
Hiiglane muigas. „Mina olen kõigest madaluke kuningas, laps. Mina olen Vanstrimaa väike kuningas ja minu nimi on Grom-gil-Gorm.”
Astlal tõmbusid soolikad kõhus keerdu. Aastaid oli ta unistanud, et kohtub mehega, kes tappis ta isa. Ükski unistustest ei näinud ette midagi sellist. Ta oli põlvitanud Mõõkademurdja, Orbudetegija, Göötimaa hirmsaima vaenlase ees, kes praegugi nende piiril sõjakäike sooritas. Ta nägi neli korda ümber tema kaela mässitud ketti, mis oli tehtud langenud vaenlaste mõõkade küljest murtud pidemenuppudest. Ta teadis, et üks neist on mõõga küljest, mida ta kodus hoidis. Tema kõige kallim varandus.
Ta ajas end aeglaselt püsti ja püüdis kokku koguda viimastki räbalat oma rüvetatud väärikusest. Tal polnud mõõgapidet, millele kätt toetada, aga ta ajas lõua õieli, otsekui oleks see mõõk.
Vanstrimaa kuningas vaatas alla nagu suur koer turritava kassipoja peale. „Ma olen göötide põlastusega harjunud, kuid see siin on iseäranis külma pilguga.”
„Tal oleks nagu mingid arved õiendada,” tähendas ema Scaer.
Astel haaras kaela ümber olevast kotikesest kinni. „Sa tapsid minu isa.”
„Aa.” Gorm kehitas õlgu. „Neid lapsi on palju, kes võivad seda väita. Mis ta nimi oli?”
„Neemenuka Storn.”
Ta ootas mõnitusi, ähvardusi, raevu, aga selle asemel ilmus mehe pahklikule näole naeratus. „Oo, aga see oli ju kahevõitlus, millest võib laule laulda! Ma mäletan selle igat sammu ja igat lööki. Neemenukk oli suur sõdalane, väärikas vastane. Sellistel külmadel hommikutel tunnen ma endiselt seda haava, mis ta mulle jalga