on väga tõsine.”
„Mismoodi tõsine?”
Ülikonnas tüüp vajus taas istuma.
„Ma ei tohi teile rääkida,” kostis ta.
„Aidaa,” ütles Reacher.
„See pole minu valik,” selgitas tüüp. „Härra Lane rõhutas, et missiooni sisu ei tohi avaldada kellelegi. Põhjused on väga kaalukad.”
Reacher loksutas topsi, kontrollis kohvijääki. Varsti lõpukorral.
„Kas teil nimi on?” küsis Reacher.
„Aga teil?”
„Teie esimesena.”
Tema nõude peale torkas tüüp pöidla pintsaku põuetaskusse ja libistas lagedale musta värvi nahkse visiitkaardivutlari. Avas selle ja libistas sama pöidla abil lagedale üksiku visiitkaardi. Mille ulatas üle laua. Trükis oli nägus. Kõvast lõuenditaolisest materjalist, tähed kohrutatud, otsekui kuivaks tint alles. Päises oli kiri: Operational Security Consultants.
„OSC,” ütles Reacher. „Täpselt nagu numbrimärgil.”
Briti aktsendiga tüüp vaikis.
Reacher muigas. „Teie auto varastati, kuigi olete ise turvakonsultandid? Arusaadavalt piinlik.”
Tüüp ütles: „Mitte auto ei valmista meile muret.”
Madalamal seisis visiitkaardil ka nimi: John Gregory. Nime all täiend: Erusõjaväelane, Briti Armee. Järgnes tööalane tiitel: Tegevdirektori asetäitja.
„Kaua te juba väljas olete?” küsis Reacher.
„Briti armeest või?” ütles Gregory-nimeline tüüp. „Seitse aastat.”
„Üksus?”
„SAS.”
„Sõduri mulje jätate endiselt.”
„Teie ka,” väitis Gregory. „Kui kaua teie väljas olete?”
„Seitse aastat,” vastas Reacher.
„Üksus?”
„Peamiselt Ühendriikide armee kriminaaljälitus.”
Gregory tõstis pilgu. Huviga. „Kas uurija?”
„Peamiselt.”
„Teie auaste?”
„Ei mäleta,” ütles Reacher. „Olen veetnud seitse aastat tsiviilis.”
„Ärge häbenege,” pinnis Gregory. „Küllap olite vähemasti kolonelleitnant.”
„Major,” ütles Reacher. „Kaugemale ma ei jõudnud.”
„Karjäär takerdus?”
„Tsipake.”
„Nimi on teil?”
„Nagu inimestel ikka.”
„Ja see oleks?”
„Reacher.”
„Millega te praegu tegelete?”
„Püüan juua rahus topsikest kohvi.”
„Kas te tööd vajate?”
„Ei,” ütles Reacher. „Ei vaja.”
„Mina olin seersant,” mainis Gregory.
Reacher noogutas. „Nõnda ma kahtlustasin. SAS-i poisid ongi tavaliselt. Te jätate seersandi mulje.”
„Kas te siis tulete härra Lane’iga kohtuma?”
„Ma rääkisin teile, mida nägin. Teie jutustage julgesti edasi.”
„Härra Lane tahab seda kuulda otse allikast.”
Reacher kontrollis uuesti topsi. „Kus ta on?”
„Naabruses. Kümne minuti tee.”
„Ma ei tea,” ütles Reacher. „Ma naudin parajasti espressot.”
„Võtke kaasa. See on plasttopsis.”
„Ma eelistan rahu ja vaikust.”
„Teilt ei paluta rohkem kui kümme minutit.”
„Autovarguse puhul näib see tarbetu sekeldamine, olgugi auto Mercedes Benz.”
„Küsimus pole autos.”
„Noh, ja milles on küsimus?”
„Elus ja surmas,” lausus Gregory. „Ehkki nüüdseks vist pigemini surmas.”
Reacher kontrollis veel kord topsi. Põhjas polnud järel kaheksandiktolligi, espresso leige pära oli paks ja sogane. Oligi kõik. Ta asetas topsi käest.
„Hüva,” ütles ta. „Eks lähme.”
KAKS
Sinine Saksa päritolu sedaan osutus uueks 7. seeria BMW-ks, OSC erinumbrimärgiga. Gregory tegi auto lukust lahti kümme jalga eemalt, vajutades võtmepuldil nuppu, ning küljetsi kõrvalistmele pugenud Reacher leidis lüliti ja nihutas istet jalaruumi jaoks tahapoole. Gregory tõmbas lagedale väikese hõbedase mobiiltelefoni, et kuhugi helistada.
„Ma laekun koos tunnistajaga,” teatas ta surutud briti aktsendil. Sulges seejärel telefoni, pani mootorile hääled sisse ja sukeldus südaöisesse liiklusvoolu.
Kümne minuti asemel kestis teekond kakskümmend. Gregory sõitis läbi linnasüdame põhja, mööda Kuuendat avenüüd kuni 57. tänavani ja sealt kaks kvartalit lääne suunas. Pööras Kaheksandat pidi taas põhjasuunda, Columbus Circle’i ja Central Parki läänekülje kaudu 72. tänavale. Auto seiskus Dakota Buildingi juures.
„Hästi elate,” ütles Reacher.
„Härra Lane’ile sobib ainult parim,” vastas Gregory neutraalsel häälel.
Nad pugesid kahekesi välja ja seisatasid kõnniteel ning öö varjust ilmus teine kompaktse kehaehitusega hallis ülikonnas mees, kes sõidutas nende auto minema. Gregory juhatas Reacheri hoonesse ning edasi liftiga üles. Eeskojad-vestibüülid olid niisama aristokraatlikult hämarad nagu eksterjöörgi.
„Kas te olete siin kunagi Yokot näinud?” küsis Reacher.
„Ei ole,” vastas Gregory.
Väljunud viiendal korrusel, juhatas Gregory ta ümber nurga ja neile avanes korteriuks. Ilmselt hoiatasid vestibüüli töötajad telefonitsi ette. Uks, mis avanes, oli raskest meekarva tammepuidust, ja meekarva oli ka koridori tunginud soe valgus. Korter oli kõrge, soliidne, ruumikas. Väike kandiline esik läks üle suureks kandiliseks elutoaks. Jahutatud õhuga elutoas olid kollased seinad, madalad laualambid, mugavad trükiriidega kaetud toolid ja diivanid. Tuba täitsid kuus meest. Keegi ei istunud. Kõik seisid vaikides püsti. Kolmel oli seljas Gregory omaga analoogne hall ülikond, kolm kandsid musta värvi teksaseid ja voodriga musta nailonjoppi. Erusõjaväelased, taipas Reacher sedamaid. Täpselt nagu Gregory. Nad jätsid sõduri mulje, viimne kui üks. Korter ise mõjus ahastusse uppuva komandopunkrina, lahus eraldatud välipostist, kus lahing on selsamal momendil liiva jooksmas.
Kui Reacher sisse astus, pöörasid kõik kuus meest teda silmitsema. Ega iitsatanud. Aga kuna järgmiseks silmitsesid viis meest kuuendat, oletas Reacher, et kuues mees osutubki bossiks. Härra Lane’iks. Alluvatest pool inimpõlve vanem. Hallis ülikonnas. Hallid juuksed kolba ligi pöetud. Sihvakas, kasv võib-olla toll üle keskmise. Nägu kahvatu ja mure küüsis. Seisang tikksirge, piinavalt pingul, harali sõrmede otsad kompasid lauaplaati, millel paiknesid vanamoodne telefon ja kauni naisterahva raamitud foto.
„See ongi tunnistaja,” ütles Gregory.
Vaikus.
„Ta nägi autojuhti,” lisas Gregory.
Mees laua ääres langetas pilgu, eemaldus telefonist ja lähenes Reacherile, keda piidles pealaest jalatallani vaagivalt, hindavalt. Peatus siis jardi kaugusel ja pakkus kätt.
„Edward