jäi kadunuks eile hilishommikul,” jätkas Lane. „Telefonikõne tuli pärast lõunat. Helistasid tema röövijad. Nad nõudsid raha. Seda auto sisaldaski. Te nägite pealt, kuidas üks mu abikaasa röövija käis lunaraha järel.”
Hauavaikus.
„Nad lubasid ta vabastada,” ütles Lane. „Ja möödas on kakskümmend neli tundi. Ja rohkem pole nad helistanud.”
KOLM
Edward Lane pakkus raamitud fotot otsekui ohvriandi, mida Reacher astus lähemale vastu võtma. Valguse püüdmiseks kallutas ta fotot. Kate Lane oli kahtlemata ilus. Lausa hüpnootiline. Oma mehest võib-olla kaks aastakümmet noorem, niisiis veidi üle kolmekümne. Küllalt vana, et olla väljakujunenud naine, ja küllalt noor, et olla veatu. Pildil puhkas naise pilk millelgi, mis jäi vahetult trükiserva taha. Silmis loitis armastus. Suu näis valmistuvat laiaks lahvatavaks naeruks. Kuna fotograaf oli tabanud esimese tillukese naeruvirve, mõjus poos dünaamiliselt. Liikumatu pilt jättis mulje, nagu ärkaks see iga hetk ellu. Ideaalne fookus, teravus, detailitunnetus. Reacher ei teadnud fotograafiast palju, aga teadis, et hoiab käes tippklassi toodet. Juba raam üksi võis maksta tema kunagise armeeaegse kuupalga.
„Minu Mona Lisa,” ütles Lane. „Nõnda mõtlen ma sellest pildist.”
Reacher ulatas foto tagasi. „On see hiljuti tehtud?”
Lane kohendas pildi taas telefoni kõrvale püstiasendisse.
„Vähem kui aasta eest,” ütles ta.
„Miks te võmme väldite?”
„Mul on põhjused.”
„Sedalaadi lugudega saavad nad harilikult hakkama.”
„Ei mingeid võmme,” ütles Lane.
Keegi ei iitsatanud.
„Teie olite võmm,” jätkas Lane. „Suudate sama, mida nemadki.”
„Ei suuda,” ütles Reacher.
„Te olite sõjaväevõmm. Võrdses seisus saate hakkama neist paremini.”
„Aga seis pole võrdne. Minul puuduvad nende ressursid.”
„Üritada võite ikkagi.”
Tuppa laskus hiirvaikus. Reacher silmitses telefoni, silmitses fotot.
„Kui suurt summat teilt nõuti?” päris ta.
„Miljon dollarit sulas,” tunnistas Lane.
„Ja kas auto sisaldas raha? Miljon taala?”
„See oli pakiruumis. Nahkkotiga.”
„Hüva,” ütles Reacher. „Istume õige.”
„Mul pole tuju.”
„Rahunege,” ütles Reacher. „Nad helistavad uuesti. Tõenäoliselt juba varsti. Võin teile sama hästi kui garanteerida.”
„Mismoodi?”
„Võtke istet. Alustage algusest. Rääkige mulle eilsest.”
Lane võttiski istet telefonilaua ääres tugitoolis, et alustada jutustust eelmisest päevast. Reacher istus diivaniotsale. Gregory tema kõrvale. Teised viis tüüpi hargnesid toas laiali: kaks võtsid istet, kaks maandusid toolide käetugedele, üks nõjatus vastu seina.
„Kate lahkus kell kümme hommikul,” meenutas Lane. „Minu meelest kavatses ta minna Bloomingdale’i kaubamajja.”
„Teie meelest?”
„Ma luban tal üsna volilt ringi liikuda. Tal pole kohustust esitada mulle päevaplaani peensusi. Pidevalt küll mitte.”
„Kas ta oli üksi?”
„Tema tütar oli temaga.”
„Tema tütar?”
„Kaheksa-aastane, esimesest abielust. Nimi on Jade.”
„Kas laps elab siin teie juures?”
Lane noogutas.
„Kus on siis Jade praegu?”
„Loomulikult kadunud,” ütles Lane.
„Nii et röövitud on kaks inimest?” küsis Reacher.
Lane noogutas jälle. „Mingis mõttes kolm. Ka nende autojuht ei pöördunud tagasi.”
„Ja teil ei tulnud pähe seda varem mainida?”
„Üks või kolm. Mis vahet seal on?”
„Kes oli autojuht?”
„Taylori-nimeline tüüp. Inglane, SAS-i veteran. Tubli mees. Üks meie hulgast.”
„Mis juhtus autoga?”
„Haihtunud.”
„Kas Kate külastab tihti Bloomingdale’i?”
Lane raputas pead. „Ainult aeg-ajalt. Mitte iial etteaimatavalt ega regulaarselt. Argiregulaarsus pole meil kombeks. Ma rakendan mitmeid autojuhte ja sõidumarsruute, mõnikord hoidume linnast ülepea.”
„Misjaoks? On teil rohkesti vaenlasi?”
„Parajal määral. Minu ametialal sigineb neid.”
„Te peate oma ametiala mulle lahti seletama. Peate täpsustama vaenlaste isikuid.”
„Miks te olete nii kindel, et röövijad helistavad uuesti?”
„Ma jõuan selleni,” ütles Reacher. „Kirjeldage mulle esimest kõnelust. Sõna-sõnalt.”
„Helistati kell neli pärast lõunat. Umbes selline värk, nagu võikski oodata. Teie naine ja tütar on meie käes, teadagi.”
„Hääl?”
„Moonutatud. Üks elektroonilisi häälemuundureid. Väga metalne, justkui robotid filmides. Vali ja sügav, mis aga ei tähenda midagi. Moonutada saab ka tämbrit ja hääle tugevust.”
„Kuidas te vastasite?”
„Ma küsisin, millised on nõudmised. Mulle öeldi miljon taala. Mina palusin rääkida Kate’iga. Lühike paus, telefon anti talle.” Lane sulges silmad. „Tema korrutas muudkui: aita mind, aita mind.” Lane tegi silmad lahti. „Edasi tuli taas kuuldele häälemuunduriga tüüp ja mina nõustusin summaga. Viivitamatult. Tüüp ütles, et juhtnööridega helistatakse tund aega hiljem.”
„Ja kas helistati?”
Lane noogutas. „Kell viis. Mul kästi passida kuus tundi, panna siis raha teie nähtud Mercedese pakiruumi, lasta see sõidutada Village’isse ja parkida vajalikule parkimiskohale punktipealt kell üksteist nelikümmend. Autojuhi korraldus oli lukustada masin, jalutada minema, pista võtmed Spring Streeti ja Lääne-Broadway edelanurgal kokkulepitud hoone eesukse postipilusse. Edasi oli käsk jätkata eemaldumist lõunasse, jalgsi piki Lääne-Broadwayd. Et võimaldada kellelgi lipsata selja taha, siseneda hoonesse ja korjata võtmed ära. Autojuht ei tohtinud peatuda, ümber pöörata ega isegi üle õla piiluda, sest muidu ähvardati Kate’i surmaga. Samal ähvardusel ei tohtinud autosse sokutada jälitusseadet.”
„Teile öeldigi sõna-sõnalt nõnda?”
Lane noogutas.
„Ja muud polnud?”
Lane raputas pead.
„Kes sõitis autoga sinna?” päris Reacher.
„Gregory,” vastas Lane.
„Mina järgisin juhtnööre,” ütles Gregory. „Täht-tähelt. Ma ei julgenud riskida.”
„Kas jalutada oli pikk maa?” küsis Reacher temalt.
„Kuus kvartalit.”
„Mida kujutab endast too postipiluga hoone?”
„See on hüljatud,” ütles Gregory. „Või renoveerimisootel. Emba-kumba. Igatahes inimtühi. Enne kohvikusse tulekut käisin seal täna õhtulgi. Asustusest