Lane.
„Ma nägin autosse istuvat kutti,” ütles Reacher. „Ta sõitis minema.”
„Vaja oleks üksikasju,” ütles Lane.
„Reacher töötas varem Ühendriikide armee kriminaaljälituses,” kuulutas Gregory. „Benzi kirjeldas ta laitmatult.”
„Eks kirjeldage ka autojuhti,” ütles Lane.
„Autot nägin ma rohkem kui juhti,” ütles Reacher.
„Kus te viibisite?”
„Kohvikus. Auto jäi minust natuke kirdesse, teisele poole laia Kuuendat avenüüd. Ehk umbes kahekümnekraadine nurk, ehk umbes üheksakümmend jalga eemal.”
„Miks te seda vaatasite?”
„See oli viletsalt pargitud. Kuidagi kohatult. Ma oletasin, et tuletõrjekaevule.”
„Oligi,” ütles Lane. „Ja edasi?”
„Edasi ületas kutt tänava auto juurde. Mitte vöötrajalt. Vaid nurga all, läbi liiklustühemike. Nurk kattus enam-vähem minu vaatejoonega, ehk umbes kakskümmend kraadi. Nii nägin põhiliselt ta turja, kuni autoni välja.”
„Ja edasi?”
„Ta torkas võtme lukuauku ja istus sisse. Võttis paigast.”
„Loomulikult põhjasuunas, kuna see oli Kuues avenüü. Ega ta pööret teinud?”
„Minu nähes mitte.”
„Kas te oskate teda kirjeldada?”
„Sinised teksad, sinine särk, sinine nokats, valged tossud. Kulunud riided, mugavad. Keskmist kasvu kutt, keskmises kaalus.”
„Kui vana?”
„Nägu ma ei näinud. Nägin põhiliselt turja. Aga need polnud nooruki liigutused. Ta oli vähemalt kolmekümnene. Võib-olla nelikümmend.”
„Kuidas ta täpselt liikus?”
„Ta oli keskendunud. Sammus sirgelt auto poole. Kiirustamata, kuid kindlal kursil. Peahoiaku järgi usun, et ta silmitses autot ainiti terve tee. Kõhklematult, nagu sihtpunkti. Nagu märklauda. Ja õlahoiaku järgi usun, et tal oli võti rõhtsalt ette sirutatud. Nagu tilluke piik. Süvenenud, keskendunud. Asjalik. Sellised olid liigutused.”
„Kust ta tuli?”
„Üsna minu õla tagant. Võimalik, et jalutas põhjasuunas ja astus siis kohviku juures läbi liikluse minekuks kirdesse sõiduteele.”
„Kas te tunneksite ta uuesti ära?”
„Pole välistatud,” ütles Reacher. „Aga üksnes kõnnaku ja riiete ja rühi põhjal. Need ei ole kellegi tõend.”
„Juhul kui ta ületas tänava liiklusvoolus, heitis ta tingimata pilgu lõunasse, et jälgida lähenevaid autosid. Vähemalt korra. Järelikult oli teil võimalus näha nägu paremprofiilis. Samuti vasakprofiilis, kui ta oli juba rooli istunud.”
„Nurk polnud kiita,” ütles Reacher. „Ja valgus oli kehvavõitu.”
„Autode esituled särasid ju.”
„Ta oli valge,” ütles Reacher. „Puhtaksaetud lõuaga. Muud ma ei näinud.”
„Valge ja meessoost,” nentis Lane. „Kolmkümmend viis kuni nelikümmend viis. Elimineerib küll kaheksakümmend protsenti rahvastikust, vahest enamgi, kuid sellest ei piisa ometi.”
„Kas teil kindlustust polnud?” päris Reacher.
„Küsimus pole autos,” ütles Lane.
„Aga sõiduk oli tühi,” vaidles Reacher.
„Ei olnud,” ütles Lane.
„Mida see ikkagi sisaldas?”
„Tänan teid, härra Reacher,” lausus Lane. „Te olite väga abivalmis.”
Ta pöördus ja naasis jälle sinna, kust oli alustanud, telefoni ja fotoga laua äärde. Seisatas laua kõrval nagu pulk, ajas sõrmed taas harali ja toetas sõrmeotsad lihvitud puitplaadile telefoni ligi, justkui võiks puudutus tuvastada sissetuleva kõne veel enne elektroonilise impulsi käivitatud helinat.
„Te vajate abi,” ütles Reacher. „Kas ma eksin?”
„Miks see teid huvitab?” küsis Lane.
„Harjumuse tõttu,” vastas Reacher. „Refleks. Kutsealane uudishimu.”
„Abi on mul olemas,” ütles Lane. Ta viipas vaba käega toas ringi. „Navy Seali poisid, Delta Force, merejalaväe lahingluure, rohelised baretid, Briti SAS. Maailma parimad.”
„Te vajate teistsugust abi. Teie auto võtnud kutiga suudab sihuke punt sõdida iga kell. Kuid esmalt on teil tarvis ta leida.”
Keegi ei kõssanud.
„Mida sisaldas auto?” päris Reacher.
„Jutustage mulle oma teenistuskäigust,” ütles Lane.
„Ammugi otsas. Selle tähtsaim tunnus.”
„Teie viimane auaste?”
„Major.”
„Armee kriminaaljälitus?”
„Kolmteist aastat.”
„Uurija?”
„Jah, valdavalt.”
„Kas tasemel?”
„Üpriski.”
„Kas saja kümnes eriüksus?”
„Muist aega. Teie?”
„Rangers ja Delta. Pihta hakkasin Vietnamis, lõpetasin esimeses Lahesõjas. Alguses nooremleitnant, lõpuks kolonel valmis.”
„Mida sisaldas auto?”
Lane pööras pilgu ära. Püsis tükk aega liikumatult ja vagusi. Keeras siis pilgu tagasi, nagu oleks jõudnud otsusele.
„Teil tuleb mulle sõna anda,” lausus ta.
„Mille kohta?”
„Ei mingeid võmme. Sest politseisse minek on nagunii teie esimene soovitus. Aga mina keeldun ja teil tuleb mulle tõotada, et te ei lähe politseisse minu selja taga.”
Reacher kehitas õlgu.
Ütles: „Hüva.”
„Öelge välja.”
„Ei mingeid võmme.”
„Korrake.”
„Ei mingeid võmme,” kordas Reacher.
„On teil eetilisi vastuväiteid?”
„Ei ole,” ütles Reacher.
„Ega ka FBI-d või muud seesugust,” täpsustas Lane. „Me õiendame ise. Mõistate? Kui murrate sõna, pistan teil silmad peast. Lasen teid pimedaks teha.”
„Teil on imelik moodus sõpru hankida.”
„Ma otsin abi, mitte sõpru.”
„Mina olen sõnapidaja mees,” ütles Reacher.
„Öelge, et te mõistate, mis teid sõnamurdmisel ootab.”
Reacher vaatles tuba. Seedis kogu stseeni. Ahastusse uppuv õhustik ja kuus erivägede veterani, kõik tulvil summutatud ähvardust, kõik karastunud ja kalgid, kõik vahtimas teda, pilgud täis üksuse kambavaimu ja vaenulikku usaldamatust sissetrügija suhtes.
„Te pistate mul silmad peast,” ütles ta.
„Võite mind uskuda,” rõhutas Lane.
„Mida sisaldas auto?”
Lane nihutas käe telefoni juurest. Korjas pihku raamitud foto. Tõstis selle mõlema käega ja surus kõrgele rinnale, nõnda et Reacheril oli tunne, nagu põrnitseksid teda korraga kaks inimest. Ülal Lane’i kahvatud murelikud näojooned. Ning allpool klaasitud