Valetamise mäng. Ruth Ware

hoone külgedel ning tornidel vonklevad tumedad tuletõrjetrepid nagu tööstuslik luuderohi. Kaugustes paistsid hoki- ja tenniseväljakud ja kilomeetrite kaupa kooli taha soolasohu suubuvat karjamaad.

      Lähemale jõudes nägin, et must peauks oli pärani avatud, ja mulle paistis, et ümberringi jooksid igasuguse kuju ja suurusega tüdrukud, hüüdsid midagi üksteisele, kallistasid vanemaid, lõid sõpradega käsi kokku ja tervitasid õpetajaid.

      Mikrobuss peatus ning miss Rourke andis meid Fatimaga üle teisele õpetajale, keda ta tutvustas kui miss Farquharson-Jimi (või siis miss Farquharson, kehaline kasvatus 1). Thea ja Kate sulandusid rahvamassi, meie Fatimaga olime eksinud teadetetahvlitel nimekirju uurivasse ning paigutuse ja meeskondade pärast kiljuvasse tüdrukutemassi, kus ladustati kohvreid ja kaste, võrreldi toidukarpide sisu ja uusi soenguid.

      „Kaks uut tüdrukut viiendas klassis on üsna ebaharilik,“ sõnas miss Farquharson, kelle hääl kõlas pingutuseta üle sagina, kui ta meid kõrgete tahvelseinte ja keerdtrepiga koridori juhatas. „Enamasti püüame uusi ja vanu olijaid kokku panna, aga mitmel põhjusel oleme teid omavahel kokku pannud.“ Ta uuris oma nimekirja. „Olete … tornis 2B. Connie ....“ haaras ta ühe noorema tüdruku käsivarrest, kes parasjagu teist sulgpallireketiga pähe tagus. „Connie, palun näita Fatimale ja Isale torni 2B. Minge ka sööklast mööda, et nad teaksid, kuhu pärast lõunale tulla. Tüdrukud, lõuna on täpselt kell üks. Kella helistatakse ka, aga ainult viis minutit enne, nii et soovitan kohe liikuma hakata, kui seda kuulete, tornidest on paras maa kõndida. Connie näitab, kuhu minna.“

      Olime mõlemad häälte suminast pisut segaduses, noogutasime ja järgnesime kohvreid sikutades Connie’le, kes juba rahvamassi suunas kaugenes.

      „Tavaliselt peaust ei kasutata,“ teatas ta üle õla, kui talle järgnesime, puges kõikjal seisvate tüdrukute salkade vahelt läbi ja sukeldus koridori lõpus kitsasse käiku. „Ainult esimesel koolipäeval ja siis, kui sul on au.“

      „Au?“ kordasin kajana.

      „Mõni tähtis ülesanne. Näiteks majade vanemad, võistkonnakaptenid, prefektid … selline värk. Kui selleks saad, saad teada. Kahtluse korral on parem seda ust mitte kasutada. See on ärritav, sest siitkaudu saab kõige kiiremini randa ja hokiväljakutele, aga kui keegi kaebab, pole asi seda väärt.“ Ta sisenes hoiatamata järgmisest uksest ja osutas pikale kivipõrandaga koridorile. „Söökla on seal lõpus. Uksi enne ühte lahti ei tehta, aga ärge hiljaks jääge, kohtade pärast läheb rüsinaks. Olete tõesti teises tornis?“

      Sellele küsimusele polnud isegi mõtet vastata, aga Fatima rääkis meie mõlema eest.

      „Nii see naine ütles.“

      „Veab teil,“ märkis Connie kadedalt. „Kõik teavad, et tornides on kõige paremad toad.“ Ta ei hakanud täpsustama, miks, tõukas lihtsalt tahvelukse lahti ja hakkas kiiresti selle taga peitunud tumedast trepist üles ronima. Hingeldades püüdsin talle järele jõuda; Fatima kohver tagus vastu iga trepiastet. „Tehke kähku,“ nähvas Connie kannatamatult. „Lubasin enne lõunat Letitiaga kokku saada ja selle tempo juures ma ei jõua.“

      Noogutasin uuesti, seekord üsna hapult, ja tirisin oma koti järgmistest astmetest üles trepimademele.

      Viimaks jõudsime ukseni, kus seisis Torn 2 ja Connie jäi seisma.

      „Kas võib, ma lähen nüüd ära? Te ei saa ära eksida, ronige üles, seal on ainult kaks tuba, A ja B. Teie olete B-s.“

      „Pole probleemi,“ pomises Fatima üsna jõuetult ning Connie kadus pikka juttu tegemata nagu jänes urgu ning jättis meid Fatimaga hingeldavate ja jahmunutena seisma.

      „Noh, see oli päris hull,“ ütles Fatima, kui Connie läinud oli. „Kurat teab, kuidas me sinna sahvrisse tagasi jõuame.“

      „See oli vast ikka söökla,“ ütlesin automaatselt ja hammustasin huulde, aga tundus, et Fatima ei pannud tähele või vähemalt ei teinud parandusest väljagi.

      „Kas lähme?“ küsis ta torniust avades. Noogutasin, Fatima astus sammu kõrvale, kummardus demonstratiivselt ja ütles: „Teie järel …“

      Vaatasin sisse. Seekord kõrgusse kaduv keerdtrepp. Ohkasin ja haarasin kohvrisangast kõvemini kinni. Kui hommikusöögiks tuleb iga päev sama teekond läbi teha, olen peagi suurepärases vormis.