tuba mõne kuulsuse majas, kus aeg nende lahkumise hetkel seisma on jäänud. Nagu Marcel Prousti hoolikalt loodud magamistuba Carnavalet’ muuseumis. Kiplingi kabinet Batemanis.
Aga siin pole külastajaid eemale hoidvaid piirdeköisi, on vaid Kate, kes elab oma isa mälestustest.
Oma mõtete varjamiseks astun akna juurde ja patsutan Freya tugevat sooja selga, rohkem iseenda kui tema trööstimiseks, ning vaatan väljas laiuvat Reachi jõge. Vesi on madal, aga lahele ulatuv puidust paadisild on lappavatest lainetest vaid mõnikümmend sentimeetrit kõrgemal; pöördun hämmingus uuesti Kate’i poole.
„Kas paadisild on vajunud?“
„Mitte ainult paadisild,“ vastab Kate mornilt. „Selles asi ongi. Kogu kupatus vajub. Lasin geodeedil koha üle vaadata, ta ütles, et hoonel pole õiget vundamenti ja kui ma tahaksin sellele praegu hüpoteeki võtta, ei antaks seda mingil juhul.“
„Aga – pea nüüd hoogu, mis mõttes? Vajub? Kas toestada siis ei saa? Vaiadega, ma mõtlen. Kas seda ei saa teha?“
„Tegelikult mitte eriti. Asi on selles, et veski all on ainult liiv. Vaiadel pole lihtsalt kuskile toetuda. Paratamatut saab küll edasi lükata, aga lõpuks pühitakse veski ikkagi maamunalt minema.“
„Kas see on ohtlik?“
„Eriti mitte. Tähendab, jah, ülemistel korrustel toimub teatav liikumine, mistõttu on põrand veidi ebastabiilne, aga täna öösel ei juhtu kindlasti midagi, kui sa selle pärast muretsed. Elektriga on rohkem muret.“
„Mida?“ Jõllitan seinalülitit nagu oodates, et see võiks iga hetk sädemeid pilduma hakata. Kate naerab.
„Ära karda, kui asjad käest ära hakkasid minema, lasin paigaldada hiiglasliku automaatkorgi. See lülitub välja kohe, kui mingi jama algab. Ainult et nüüd kalduvad korgid tõusuga välja lööma.“
„Kindlustada seda kohta ilmselt ei saa?“
„Kindlustada?“ Kate vaatab mind, nagu oleksin öelnud midagi imelikku ja ekstsentrilist. „Mis ma selle kindlustusega peale hakkaksin?“
Raputan segaduses pead.
„Mida sa siin teed? Kate, see on täiesti hullumeelne. Nii ei saa elada.“
„Isa,“ vastab ta kannatlikult. „Ma ei saa ära minna. Kuidas ma saaksin? Seda kohta pole võimalik müüa.“
„Ära siis müü – lihtsalt mine minema. Anna võtmed pangale. Kuuluta end pankrotis olevaks, kui see vajalik peaks olema.“
„Ma ei saa ära minna,“ ütleb ta kangekaelselt, astub pliidi juurde, keerab nuppu ja süütab ühe augu. Veekann hakkab visisema, Kate võtab välja kaks kruusi ja päevinäinud teekannu. „Sa tead küll, miks.“
Sellele pole mul midagi vastu öelda, sest ma tean. Tean täpselt, miks. Ja selsamal põhjusel tulin minagi siia tagasi.
„Kate,“ ütlen, tundes sisikonnas kerget pööritust. „Kate – see sõnum …“
„Mitte praegu,“ vastab ta. Ta seisab seljaga minu poole, nii et ma ta nägu ei näe. „Anna andeks, Isa, see poleks lihtsalt õiglane. Peame teised ära ootama.“
„Hea küll,“ vastan vaikselt. Aga korraga ei ole kõik hästi. Mitte sugugi.
Järgmisena saabub Fatima.
Hakkab hämarduma ja laisk tuuleõhk puhub avatud aknast tuppa, kus pähetungivatest kujutluspiltidest pääsemiseks raamatulehti pööran. Osa minust tahab Kate’i raputada, et temast tõde välja pressida. Teine – ja sama suur osa – tunneb eelseisva ees hirmu.
Hetkel, praegusel hetkel, on kõik rahulik, mina istun raamatuga, Freya nohiseb kärus ja Kate seisab pliidi ääres, kus ühele pliidiaugule seatud pannilt kerkib soolakasmaitsvaid lõhnu. Osa minust soovib seda hetke lõputult pikendada. Kui me sellest ei räägiks, siis ehk saaksimegi teeselda, et asi on nii, nagu ma Owenile ütlesin – vanade sõprade kokkusaamine.
Pannil hakkab midagi susisema, see sunnib mind võpatama ja samal ajal toob Vari kuuldavale lühikeste haugatuste seeria. Pead pöörates kuulen autot peateelt Reachi äärde viivale rajale pööramas.
Tõusen akna alt püsti, avan veski maapoolse ukse ning näen üle soo muusika möirates lähemale rühkivat suurt musta nelikveolist sõidukit, mis ärritunult tiibu plagistavaid linde lendu ehmatab. Auto jõuab ikka lähemale ja lähemale ning peatub viimaks käsipiduri kriiksudes kruusal.
„Fatima?“ hüüan ja jooksen üle paadisilla teda tervitama. Ta haarab mu jõekaldal nii tugevasse embusse, et peaaegu unustan hingata.
„Isa!“ Fatima säravad silmad on mustad nagu punarinnal. „Kaua me pole näinud?“
„Ma ei mäleta!“ Suudlen ta pooleldi siidise pearäti varju jäävat, auto kliimaseadme tõttu jahedat põske ning tõmbun siis eemale, et teda korralikult vaadata. „Ma arvan, et viimane kord oli pärast Nadia sündi, siis ma käisin katsikul, ehk siis … issake, kuus aastat tagasi.“
Fatima noogutab, puudutab pearätti paigal hoidvaid klambreid ning korraks mõtlen, et ta võtab selle ära nagu mingi Audrey Hepburni stiilis aksessuaari. Aga ta ei võta, vaid kinnitab hoopis kindlamalt pähe ja siis ma taipan, et tegemist pole mitte lihtsalt rätiga – see on hijab. See on midagi uut. Uus pärast meie viimast kohtumist, mitte kooliaega.
Fatima märkab, et ma vaatan teda salli sättimas, ja naeratab viimast klambrit paika seades.
„Jajah, midagi uut, eks ole? Olin sellele juba pikalt mõelnud ja pärast Sami sündi, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, aga tundus kuidagi õige.“
„Kas see – kas Ali …“ alustan, aga kui Fatima mulle kõrvalpilgu heidab, tahaksin iseendale virutada.
„Isa, kullake, oled sa kunagi näinud, et teeksin mõne mehe survel midagi, mida ma ise ei taha?“ Siis ta ohkab. Mõtlen, et minu pärast, aga vahest siiski kõikide kordade pärast, mil talle on sama küsimus esitatud. „Ma ei tea,“ ütleb ta, „võib-olla sundis laste saamine asju ümber hindama. Või midagi, mille poole olen eluaeg liikunud. Ma lihtsalt ei tea. Tean vaid, et olen nüüd õnnelikum kui iial varem.“
„Noh, ma …“ vakatan, püüdes aru saada, mis tunne mul on. „Olen vist rabatud. Ja Ali? Kas tema – noh, tähendab, teeb ka kõik kaasa? Ramadani ja kogu värgi?“
„Jah. Minu arvates jõudsime selleni kuidagi ühiselt.“
„Küll su vanemad rõõmustavad.“
„Ma ei teagi. Ei saagi täpselt aru – aga ma usun küll.“ Fatima viskab koti õlale ja hakkame üle paadisilla minema viimastes päikesekiirtes hoolega jalge ette vaadates. „Ma arvan küll, kuigi ema ütles alati selgelt, et tal pole selle vastu midagi, et ma rätti ei kanna, aga usun, et salamisi on ta väga rõõmus, et ma sinnamaani olen jõudnud. Ali vanemad … kummalisel kombel eriti ei rõõmusta. Ema on tal jumala naljakas, muudkui räägib: aga Fatima, siin riigis hijab’e ei armastata, see rikub su võimalused tööd saada ja koolis hakkavad teised emad sind radikaaliks pidama. Olen püüdnud talle selgeks teha, kui uskumatult tänulik on polikliinik, et on leidnud urdu keelt rääkiva perearsti, kes on valmis täiskohaga töötama, ja pooled laste sõbrad on samuti moslemiperedest, aga ta lihtsalt ei usu mind.“
„Ja kuidas Alil läheb?“
„Suurepäraselt! Ta sai just konsultandiks. Noh, ta töötab liiga palju – aga seda teeme ju kõik.“
„Mina mitte.“ Itsitan süüdlaslikult. „Naudin vanemapuhkust.“
„Ah jaa, muidugi.“ Fatima vaatab mulle kõveralt muiates otsa. „Neid naudingud ma mäletan, hõlmavad ka magamatust ja katkisi rinnanibusid. Töötan ka lastekliinikus, tänan väga.“ Siis vaatab ta ringi. „Kus Freya on? Ma tahan teda näha.“
„Magab – usun, et ta on reisist surmväsinud. Aga küll ta varsti õhtuseks toitmiseks üles ärkab.“
Oleme veskiukseni jõudnud ja Fatima seisatab, käsi