oli nõme see maha unustada.
„Käid siin sageli?“ küsib Rick mulle peeglis otsa vaadates.
„Ei,“ vastan. „Ma … ma pole tükk aega käinud. Tead küll, kuidas need asjad on.“ Nihelen kohmakalt istmel; tean küll, et hoian Freyat liiga kõvasti, aga haaret lõdvendada ka ei suuda. „Aega lihtsalt pole.“
„Ilus kant,“ arendab Rick vestlust. „Ise ei kujutaks küll ette, et võiksin mujal elada, aga kui siin sündinud ja kasvanud ei ole, on lood muidugi teised. Kust su vanemad pärit on?“
„Nad on … olid …“ kokutan, tunnen Kate’i toetust enda kõrval ja hingan sügavalt sisse. „Mu isa elab Šotimaal, aga mina kasvasin üles Londonis.“
Rappume üle lehmaraja, siis avaneb puude vahelt lagendik ja olemegi soos.
Ja äkitselt avaneb meie ees Reach. Lai ja hall ja pillirooga pikitud, tuules lainetaval veel peegeldumas päikesest pleegitatud pilvede laisad ribad, ja tervikpilt on nii ere, selge ja avar, et mul tõuseb klomp kurku.
Kate vaatab mulle otsa, näen ta naeratust.
„Olid unustanud?“ uurib ta vaikselt. Raputan pead.
„Ei iial.“ Aga see pole tõsi – olin unustanud. Olin unustanud, milline see oli. Kuskil ei ole midagi niisugust nagu Reach. Olen näinud palju jõgesid, ületanud igasuguseid suudmealasid. Aga ükski pole nii kaunis kui see siin, kus maa ja taevas ja meri üksteisesse suubuvad, üksteist uputavad, segunevad ja ühinevad, kuni on võimatu aru saada, mis on mis, kus lõpevad pilved ja algab vesi.
Maantee muutub üherealiseks, sellest saab omakorda kruusane rada, kus rattarööbaste vahel kasvab rohi.
Ja siis näen seda – Loodete veskit, tumedat siluetti pilvetriibuliste voogude taustal, isegi veel lagunenumat ja joobnumat, kui mäletan. See pole niivõrd hoone, pigem tuule poolt kokku kuhjatud triivpuidu hunnik, ning tundub, nagu võiks tuul selle iga hetk laiali puhuda. Süda võpatab rinnus ja kutsumata mälestused tormlevad peas nagu linnud.
Thea päikeseloojangul Reach’is alasti ujumas, nahk õhtuvalguses kuldselt läiklemas ning leegitsevatele voogudele langevad pügatud puude tumedad varjud, mis andsid Reach’ile tiigritriibulise hiilguse.
Kate külmal talvehommikul, kui pakane oli aknaklaasid seespoolt jäälilledega kirjanud ning pilliroo ja hundinuiad härmatisega katnud, käed laiali, veski aknal kõlkumas ja valgeid hingeõhupahvakaid taevasse paiskamas.
Fatima napis trikoos paadisillal päevitamas ja kuumuses mõnulemas, nahk suvepäikesest mahagonikarva, ning lainetel värelevad päikesekiired ta hiiglaslikelt päikeseprillidelt tagasi peegeldumas.
Ja Luc – Luc –, aga siin tõmbub mu süda kokku ja ma ei saa edasi mõelda.
Oleme jõudnud latiga suletud väravani rajal.
„Jää parem siin seisma,“ ütleb Kate Rickile. „Eile oli vesi kõrge ja edasi on maapind veel pehme.“
„Oled kindel?“ pöördub Rick üle õla vaatama. „Ma võin proovida läbi murda.“
„Ei, me lähme jala.“ Kate haarab ukselingist ja ulatab mehele kümneka, kuid viimane rehmab käega.
„Sinu raha siin ei kõlba, kullake.“
„Aga Rick …“
„Ei mingit aga Ricki. Su isa oli tubli mees, hoolimata sellest, mis mõned räägivad, ja sul on parem klatšimooridest kõrvale hoida. Maksad teine kord.“
Kate neelatab, märkan, et ta tahab midagi öelda, aga ei suuda, seepärast räägin ise.
„Aitäh, Rick,“ ütlen. „Aga mina tahan maksta.“
Ja ulatan talle oma kümnenaelase.
Rick kõhkleb, pistan kümneka tuhatoosi ja ronin autost välja, Freya süles; Kate võtab pagasiruumist mu koti ja käru. Lõpuks, kui Freya on turvaliselt kärusse kinnitatud, Rick noogutab.
„Hea küll. Aga pidage meeles, daamid, kui teil on sõita vaja – helistate mulle, hüva? Päeval või öösel. Mulle ei meeldi mõte, et te kuskil ilma transpordita passite. See seal,“ ta nookab peaga veski poole, „kukub ühel heal päeval kokku ja kui teil on vaja kuskile sõita, helistate kõhklemata mulle, kümnekaga või ilma. On selge?“
„Selge,“ vastan ja noogutan.
Selles mõttes on midagi lohutavat.
Kui Rick on minema sõitnud, vaatame teineteisele otsa, mõlemad seletamatult kidakeelsed, ja tunnetame, kuidas palav päike lagipäid kõrvetab. Tahan Kate’ilt sõnumi kohta küsida, aga miski hoiab mind tagasi.
Enne kui suudan end kokku võtta ja küsida, pöörab Kate ringi, teeb värava lahti ja paneb meie järel uuesti kinni, samal ajal kui mina suundun lühikese laudtee poole, mis Loodete veskit kaldaga ühendab.
Veski ise kössitab väikesel liivaluitel, mis on vaevalt ehitisest suurem ning oli ilmselt millalgi kaldaga ühenduses. Mingil hetkel veski ehitamise ajal kaevati kitsas kanal, mis eraldas veski maismaast ning suunas tõusu- ja mõõnaveed kanalis paikneva vesiratta juurde. Ratast pole ammu enam, vaid täisnurga all seinast välja turritav mustunud palgijupp näitab, kus see kunagi paiknes; selle asemel on nüüd laudtee, mis katab sillana veskit kaldast lahutavat kolme meetrit. Mäletan, et seitseteist aastat tagasi jooksime vahel neljakesi koos üle silla, aga praegu ei suuda ma eriti uskudagi, et seda teha söandasime.
Sild on kitsam, kui mäletan, lipid soolast pleekinud ja kohati pehkinud ning ka käsipuid pole vahepealsete aastate jooksul paigaldatud, kuid Kate astub kartmatult purdele, minu kott käes. Hingan sügavalt sisse, püüan pähetungivaid kujutluspilte (lipid annavad järele, vanker kukub soolasesse vette) eemale tõrjuda ja järgnen talle, süda kurgus, kui vankrirattad reetlikes vahedes hüplevad – välja hingan alles siis, kui suhteliselt turvaliselt teisele poole oleme jõudnud.
Uks ei ole lukus, nagu see alati on ja alati oli. Kate pöörab linki ja astub kõrvale, et mind läbi lasta – veeretan Freya puitastmest üles ja sisse.
Kate’i nägin viimati seitse aastat tagasi, aga Saltenis pole ma viibinud kaks korda nii kaua. Hetkeks tundub, nagu oleksin ajas tagasi läinud, olen taas viisteist ning veski lagunev ilu haarab mu esmakordselt endasse. Näen uuesti jõesuudmele avanevaid kõrgeid, pragunenud klaasidega asümmeetrilisi aknaid, kõrgusse kaduvat tumenenud taladega võlvlage, joobnult väänlevat treppi, mis hüppab ühelt lagunenud mademelt teisele, magamistubadest mööda, kuni jõuab kõrgel sarikate vahel asuvale pööningule. Näen keerduva lõõriga suitsust mustunud pliiti ja katkiste vedrudega madalat diivanit, aga eelkõige maale, igal pool maale. Osa on mulle tundmatud, need peavad Kate’i omad olema, aga umbes sada nende hulgast on nagu vanad sõbrad või poolunustatud nimed.
Roosteplekilise kraanikausi kohal kullatud raamis on ümara ja pontsaka näoga väike Kate, kes metsikult keskendudes haarab millegi järele pildist väljaspool.
Seal kahe kõrge akna vahel ripub lõpetamata lõuend pakases pragisevast talvehommikusest Reach’ist, mille voogude kohal lendab madalalt üksik haigur.
Ukse kõrval, kust pääseb välitualetti, on vesivärvidega maalitud pilt Theast, näojooned koredal paberil tuhmunud.
Laua kohal märkan pliiatsivisandit endast ja Fatimast, meil on käed võrkkiigena kokku põimitud ja me muudkui naerame ja naerame, nagu poleks maailmas mitte midagi karta.
Ühekorraga ründavad mind tuhanded mälestused, nad klammerduvad mu külge ja üritavad tagasi minevikku tirida – ja siis kuulen valju haugatust, vaatan alla ja näen Varju, kes halli-valgekirju karvapuntrana mu najale hüppab. Pööran tähelepanu temale, patsutan pead, millega ta mu säärt nühib, aga koer pole osa minevikust ja lummus haihtub.
„Midagi pole muutunud,“ ütlen ja tean, kui tobedalt see kõlab. Kate kehitab õlgu ja hakkab Freyat vankrist välja päästma.
„Natuke on. Pidin külmkapi välja vahetama.“ Ta osutab nurgas seisvale külmikule, mis näeb veel vanem ja viletsam välja kui tema eelkäija. „Ma pidin muidugi mitu isa paremat maali