Sel ainsal õhtul, kui ma peole läksin, kriiskas ta ühtejutti poole kaheksast kuni 23.58-ni, kui korterisse tormasin ja ta Oweni jõuetutelt, kurnatud kätelt haarasin.
Saabub uus vaikus. Freya kallutab pea taha, vaatab mind veidi kortsus kulmul, krooksatab vaikselt ja jätkab tõsise töö – söömisega. Näen Oweni näol vilksatavaid mõtteid … et ta hakkab meie järele igatsema … et saab üksi voodis laiutada … vedeleda …
„Ma võin lastetoa remondiga jätkata,“ lausub ta viimaks. Noogutan, kuigi see on jätk meie pikale arutelule – Owen tahaks magamistuba ja mind endale tagasi saada ja arvab, et Freya kolib kuuekuuselt oma tuppa. Mina … ei arva. Mis on osaliselt põhjuseks, et ma pole külalistetuba kolast tühjaks teinud ja lapsesõbralikes värvides üle värvinud.
„Muidugi,“ vastan.
„Noh, aga lase käia, olen nõus,“ ütleb Owen lõpuks. Ta pöörab selja ja hakkab oma lipsudes sobrama. „Tahad autot?“ küsib ta üle õla.
„Ei, pole vaja. Lähen rongiga. Kate tuleb jaama vastu.“
„Oled kindel? Tahad tõesti kogu Freya kolaga rongi ronida? Kas on otse?“
„Mida?“ Hetkeks ma ei taipa, millest ta räägib, aga siis mõistan – lips. „Jah, on küll. Ei, ausalt, ma lähen hea meelega rongiga. Nii on lihtsam, saan teda toita, kui ta ärkab. Panen kõik asjad vankri alla.“ Owen ei vasta ja ma mõistan, et ta laseb juba eelseisvat päeva läbi pea, tehes kohustuste nimekirja linnukesi, just nagu mina mõne kuu eest – ainult et see tundub nagu eelmises elus. „Nojah, kuule, ma lähen võib-olla täna, kui sulle sobib.“
„Täna?“ Ta tõmbab kummutilt peenraha kokku ja pistab taskusse, tuleb siis ja annab mulle lahkumiseks lagipähe musi. „Miks selline rutt?“
„Ei ole mingit ruttu,“ valetan. Tunnen, et põsed löövad õhetama. Vihkan valetamist. Varem oli see lõbus – kuniks mul enam valikut polnud. Ma ei mõtle sellele enam eriti, võib-olla sellepärast, et olen seda juba nii kaua teinud, aga see on alati olemas nagu igavesti tuikav hammas, mida vahetavahel tabab valusähvatus.
Eelkõige vihkan Owenile valetamist. Kuidagi on õnnestunud tema alati võrgust välja jätta ja nüüd mässin ka tema sisse. Mõtlen Kate’i sõnumile, mis mu telefonis passib, ja mul on tunne, nagu immitseks sealt tuppa mürki, mis ähvardab kõik ära rikkuda.
„Kate’il on projektide vahel vahe, nii et talle sobib ja … noh, paari kuu pärast lähen tööle, seega sobib praegu sama hästi kui mingil muul ajal.“
„Hea küll,“ vastab Owen hämmingus, kuid mitte kahtlustavalt. „Noh, siis peaksin sind vähemalt lahkumiseks korralikult suudlema.“
Ta suudleb mind, korralikult ja sügavalt, tuletades meelde, miks ma teda armastan ja miks talle valetamine on nii vastumeelne. Siis tõmbub ta eemale ja annab Freyale musi. Tüdruk heidab talle kahtlustava kõõrdpilgu, katkestades hetkeks toitumise, kuid jätkab siis visa otsustavusega, mis mulle tema juures meeldib.
„Ma armastan sind ka, väike vampiir,“ ütleb Owen hellalt ja pöördub siis minu poole: „Kui kaua reis aega võtab?“
„Äkki neli tundi? Sõltub ühendustest.“
„Hüva siis, lõbutse hästi ja saada sõnum, kui kohale jõuad. Kui kauaks kavatsed jääda?“
„Mõneks päevaks,“ pakun. „Enne nädalalõppu olen tagasi.“ Jälle vale. Ma ei tea. Pole vähimatki aimu. Niikauaks, kui Kate mind vajab. „Kohale jõudes otsustan.“
„Hea küll,“ kordab Owen. „Armastan sind.“
„Mina sind ka.“ Viimaks ometi midagi, mis on tõsi.
Mäletan peaaegu tunni ja minuti täpsusega päeva, esimest korda, mil Kate’i kohtasin. Oli septembrikuu. Läksin varasele Salteni rongile, et lõunaks kooli jõuda.
„Vabandage,“ hüüdsin ärevusest katkeval häälel üles perroonile. Minu ees seisev tüdruk pööras ümber. Ta oli väga pikk ja rabavalt ilus, pikliku, pisut upsaka näoga nagu Modigliani maal. Tüdruku vööni ulatuvate mustade juuste otsad olid sujuvalt kuldseks pleegitatud ning teksased reitelt rebenenud.
„Jah?“
„Vabandage, kas see rong läheb Saltenisse?“ küsisin hingeldades.
Tüdruk takseeris mind ülevalt alla; tundsin, et ta uuris hindavalt mu Salteni vormi, uudsusest kanget mereväesinist seelikut ja laitmatut jakki, mille olin sel hommikul esimest korda riidepuult võtnud.
„Ma ei tea,“ ütles ta viimaks, pöördudes kõrvalseisva tüdruku poole. „Kate, on see Salteni rong?“
„Ära ole jobu, Thee,“ vastas tüdruk. Kähisev hääl tundus tema jaoks liiga vana – minu arvates polnud ta vanem kui kuusteist või seitseteist. Tema nägu raamisid väga lühikeseks lõigatud helepruunid juuksed ja kui ta mulle naeratas, tõmbusid muskaatpähklikarva tedretäpid ta ninal krimpsu. „Jah, see on Salteni rong. Vaata, et õigesse vagunisse lähed, sest Hampton’s Lees tehakse rong pooleks.“
Siis pöörasid nad ümber, ja olin juba teel perroonile, kui taipasin, et polnud küsinud, kumb on õige pool.
Vaatasin teadetetahvlile.
Reisijad, kes soovivad sõita Saltenisse, kasutage seitset esimest vagunit, seisis teadetetahvlil, aga mida tähendas „esimene“? Esimene läbipääsuväravate poolt vaadates või esimene sõidusuunas, kui rong jaamast lahkub?
Kuskilt ei paistnud ühtegi raudteetöötajat, kellelt küsida, aga kell pea kohal näitas, et aega polnud raisata, seega läksin viimaks rongi tagumisse otsa, kuhu kaks tüdrukutki suundunud olid, ja tirisin raske kohvri enda järel vagunisse.
Vagun oli kupeedega, ainult kuus kohta, ja kõik tühjad. Peaaegu kohe, kui olin kupeeukse kinni virutanud, kõlas vagunisaatja vile, istusin õudustundega maha, peljates, et olen äkki hoopis vales rongi osas, ja tundsin istme karedat kangast jalgu kriipimas.
Kolisedes ja metall metalli vastu kriuksudes roomas rong maaalusest jaamast välja ning äkitselt tungis kupeesse pimestav päikesevalgus. Toetasin pea istme seljatoele, sulgesin kiiskava valguse eest silmad ja kui rong kiirust kogus, leidsin end kujutlemas, mis saab, kui ma ei jõuagi Saltenisse, kus majajuhataja mind ootab. Mis siis, kui sattun hoopis Brightonisse või Canterburysse või hoopis kuskile mujale? Või veel hullem – mis siis, kui jään rongi kaheks jagunedes mõlemasse poolde, elan kahte teineteisest hoopis erinevat elu, kaugenedes üha sellest minust, kelleks oleksin pidanud saama.
„Tere,“ ütles kellegi hääl ja lõin silmad lahti. „Jõudsidki rongile.“
Pikk tüdruk perroonilt, keda teine oli Theeks kutsunud. Ta seisis kupeeuksel, toetus puidust uksepiidale ja keerutas sõrmede vahel süütamata sigaretti.
„Jah,“ ütlesin, pisut nördinud, et nad sõbrannaga polnud vaevunud selgitama, millisesse otsa minna. „Ma vähemalt loodan. Kas see pool läheb Saltenisse?“
„Jah,“ vastas tüdruk lakooniliselt. Ta uuris mind veel kord pealaest jalatallani, koputas süütamata sigaretiga vastu ukseraami ja lausus siis sellise näoga, nagu teeks mulle teene: „Kuule, ma pole mingi mõrd, aga tahtsin sulle lihtsalt öelda, et keegi ei tule rongi peale koolivormis.“
„Mida?“
„Need pannakse Hampton’s Lee’s selga. See on … ma ei teagi. Lihtsalt on nii. Mõtlesin, et annan sulle teada. Ainult esimese aasta uued tüdrukud tulevad juba vormis. Paistad kohe välja.“
„Nii et … sa käid ka Saltenis?“
„Jep. Pattude pärast.“
„Thea visati välja,“ ütles hääl ta selja tagant ning märkasin, et koridoris seisis too teine, lühikeste juustega tüdruk, ja püüdis kaht teetassi tasakaalus hoida. „Kolmest koolist. Salten on ta viimane võimalus. Ükski teine kool teda ei võta.“
„Vähemalt pole ma tasuta kohal,“ nähvas Thea, aga viisist, kuidas ta seda ütles, võis aru saada, et need kaks olid sõbrad